Toomas F. Aru Hannes Võrnole: Eesti eest!?
Toomas F. Aru tähistab kirjanik Mihhail Bulgakovi 126. sünniaastapäeva väikse vestega kirjaniku ja Eesti kaasaja ainetel.
"See on kaos (tõejärgne maailm), Toomas F. Aru."
"Ei," väitsin ma täiesti kindlalt vastu, "ei. Te peaksite esimesena, kallis Hannes Võrno, hoiduma juba selle sõnagi kasutamisest. See on miraaž, udu, fiktsioon." Ajasin oma lühikesed sõrmed hästi harali, mispeale laudlinal hakkasid nihelema kaks kilpkonna moodi varju. "Mida kujutab endast tegelikult see teie kaos? On see kepiga vanamutt? Nõiamoor, kes kõik klaasid puruks peksnud ja kõik lambid kustutanud? Aga teda ei ole ju üldse olemaski. Mida te selle sõnaga öelda tahate?! küsisin ma raevukalt ja vastasin tema eest ise: "Teate mis see on: kui mina hakkan selle asemel, et iga päev kultuuri korraldada, oma korteris koorilaulu harrastama, siis on mul kaos käes. Kui ma lähen klosetti ja hakkan seal, vabandage mind, potist mööda urineerima ja seda sama teeb ka mu elukaaslane, algab klosetis kaos. Järelikult ei ole see kaos klosettides, vaid meie peades. Ja see tähendab, et kui need baritonid miitingutel karjuvad "peksame kaost!" – siis ma naeran. Ma vannun teile, see ajab mind naerma. See tähendab, et nemad kõik, viimne kui üks, peaks ise endale vastu kukalt taguma. Ja nüüd, kui ta peksab endast välja kõik võimalikud hallutsinatsioonid ja asub kuure puhtaks rookima – oma otsest tööd tegema -, kaob kaos iseenesest! Ei saa kahte jumalat teenida! Ei ole võimalik ühel ja samal ajal trammiteid pühkida ja mingite hispaania kaltsakate saatust korraldada! See ei õnnestu kellelgi, Hannes, ja veel vähem inimestel, kes on arengus eurooplastest 50 aastat maha jäänud ja usuvad, et maa on lame või siis MMS on avalikuse eest varjatud imeravim…"
Mihhail Bulgakovi sünnipäevaks ja tema "Koera südame" ainetel.
Vaadake ka: Hannes Võrno postitust.
Toimetaja: Valner Valme