Urmas Vadi. Tänukõne ({{commentsTotal}})

Urmas Vadi on kirjanik, lavastaja ja Vikerraadio toimetaja.
Urmas Vadi on kirjanik, lavastaja ja Vikerraadio toimetaja. Autor/allikas: Kaader videost

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

Mul on viimasel ajal läinud hästi. Ja ma olen selle eest nii tänulik. Paljud arvavad, et ma olen irooniline, küüniline, aga tegelikult olen ma siiras, kui seda ütlen. Mul oli hiljuti sünnipäev, sain 40. See arv hirmutas mind, nüüd enam mitte. Ma sain nii palju õnnesoove, kuulsin niivõrd palju häid sõnu, et mul hakkas isegi häbi, et ma pole seda justkui ära teeninud. Mingi hardus tuli peale, olen tõesti sisemiselt liigutatud. Tihti kui mõtlen inimestest, isegi oma sõpradest, siis esimese asjana meenuvad puudused, praegu mitte, ma olen teile kõigile tänulik. Ma olen täidetud nii paljude heade mõtete ja tunnetega.

Kuigi sünnipäevakutse peale kirjutasin, et mingeid kingitusi ärge tooge ja lilli ma lausa vihkan! No kas just vihkan, aga nad on mõttetud ja risuks kaelas. Ikkagi toodi raamatuid, Anneli Saro kinkis enda just ilmunud teatriraamatu „101 Eesti teatrisündmust“. Minust seal juttu ei olnud, aga ka sellega on hästi, ma ei pea igal pool olema, tõesti. Mehis Heinsaar, Aare Pilv ja Peeter Volkonski kinkisid mulle oma raamatud, Mart Velsker internetipulga, millega saan Itaalias internetti minna, Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar pudeli omatehtud kalvadost ja Peko kujuga savist pitsi. Nad kõik on mulle nii olulised inimesed, oma ala tipud. Tartu kirjanike maja must tiibklaver täitus raamatute ja alkoholiga, peamiselt toodi just konjakit, aga ka väga head viie-aastast rummi, veini, ka viskit. Mu pankurist sõber kinkis puust kasti sees päris ehtsa šampuse. Ma ei kujuta ette, mis see võib maksta. Ma tõesti olen nende kingituste ja heade soovide eest tänulik. Nii lihtne on nüüd oma eluga edasi minna.

Viimased aastad polnud ma saanud erilisi preemiaid, ei kirjanduse vallas ega ka teatri poole pealt. Kuidagi jobu tunne tuli peale. Tekkis mingi sisemine kramp. Ma ka ei kirjutanud ega avaldanud midagi. Ja kui nii vaadata, siis mul polnudki midagi, mille eest midagi saada, aga mingi ootus siiski oli. Tagantjärele muidugi tean öelda, et ka see pole halb, kui kirjanik ei kirjuta, kui tal on kriis. Iga madalseis, olgu ta nii hirmutav (ja ta on, alati on, sest sa ei tea, kas see on midagi mööduvat või jäävadki asjad nii, halvasti) kui tahes, on seotud uute küsimuste ja otsingute ja ka võitudega. Ja võit pole mitte preemia ega auhind, vaid see on uus raamat, uus jutt, midagi, millega sa tunned, et just selle jaoks ongi sind siia ilma loodud. Ja see, kas sa saad mingi preemia, pole kunagi eesmärk. Samas ta ikka on oluline. Usun, et need, kes ütlevad, et neile ei ole, tegelikult valetavad. Me kõik tahame leida tunnustust, et meid mõistetaks, armastataks, isegi kui me ei julge seda välja näidata… Mõni aasta tagasi sain ma korraga päris mitu preemiat ja siis tekkis väike hirm, et nüüd anti kõik mu preemiad korraga kätte ja edasi ei tule midagi. Kui oleks saanud valida, siis ma oleks soovinud neid auhindu veidi pikema aja peale ära jagada. Nii ilus oleks midagi saada veel ka seitsmekümnesena. Millegipärast on mul kindel tunne, et elan pikalt ja kaua ja ka kirjutan kuni kõrge eani. Ilmselt tase pole siis enam see, ja siis olekski hea saada kasvõi mingi pooleldi halastuspreemia. Kui ma seda ütlen, pole ma irooniline, vaid lõpuni enda vastu aus, nii lihtsalt on.

Selle aasta alguses see juhtus. Ma sain täiesti ootamatult kaks preemiat ühe ja sama jutu eest! (See oli ka ainus jutt, mille eelmisel aastal avaldasin.) Tuglase novellipreemia ja Tallinna ülikooli auhinna. Õnnitlusi sadas jällegi mu Facebooki kontole, nii et ma isegi soovisin, et rohkem mind ei õnnitletaks. Ja isegi mitte sellepärast, et ma pole seda ära teeninud. Vaid ma ei soovi, et tekiks mingi üldlevinud arvamus, et ma saan kogu aeg preemiaid, ja et kui tulevikus arutatakse, kellele anda, siis minu koha pealt öeldaks, et ah, talle pole vaja, tal on juba küllalt.

Äsja ilmus mul uus raamat ja ka selle pärast olen nii õnnelik. Olen saanud selle raamatuga paljude inimestega kontakti, mida ma olen soovinud. Mulle tundub, et ma ei oska inimestega piisavalt hästi suhelda, end täpselt ja arusaadavalt väljendada, sellepärast ma kirjutangi, et olla võimalikult adekvaatne ja täpne, mida ma elus ei suuda. Uuele raamatule olen ma saanud ülimalt positiivset tagasisidet, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt, nad ütlevad, et nad on mitmeid päevi peale lugemist olnud teksti lummuses. Mida rohkem saan või tahan ma soovida? Ma olen lihtsalt nii tänulik.

Praegu elan ma kuu aega Tallinnas ja lavastan. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga kui lavastamisega on tihti kaasnenud nüri ja tuim valu ja häbitunne ja hirm selle ees, et keegi tahab sulle kotti pähe tõmmata – mõtlen loomulikult näitlejaid –, siis nüüd on kõik teistmoodi. Näitlejateks on Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas, kunstnikuks Laura Pählapuu, imearmas inimene. Ka teatri tehniline pool, projektijuht, kõik-kõik on heatahtlikud ega tõmba end küüru juba su lähenedes, et mis siis nüüd vaja on?! Kõik ideed on tehtavad, kõikidele probleemidele leiduvad lahendused. Ja polegi probleeme, meie trupi sees liigub soe ja loominguline energia, ma tunnen, et ma ei pea ennast ja oma teksti ja mõtteid kaitsma, end õigustama, midagi läbi suruma, kõik sujub iseenesest ja kergelt. Ma tõesti olen midagi enda sees avastanud, mingi rahulolu.

Ainus asi, mida teatrile ette heita – nad ei tegelenud sellega, et ma saaks kusagil Tallinnas elada. Kuigi ka nii pole päris õige öelda, see oli pigem arusaamatus, me ei rääkinud sellest, kumbki pool mõtles omamoodi ja siis ühel hetkel selgus, et teatril endal mingit korterit ega majutust pole. Siin tuli mulle appi Eesti Kirjanike Liit. Meie liidul on kahetoaline korter kohe Harju tänavas. Hommikul kuulen ma kell seitse Toompealt hümni, ärkan väljapuhanult, teen endale kohvi, võileibu, kirjutan, mõnulen enne teatrisse minekut. Proovi ja igale poole mujale kõnnin jala, kõik on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Selline turisti oleku kergus on kogu aeg sees. Vaatan inimesi ja maju, munakive uue avastava pilguga. Mul on selline tunne, et ma ei ole seda kõike ära teeninud. Ja ma soovin ka ise omalt poolt midagi vastu anda. Ma olen proovinud teistele inimestele rohkem naeratada, öelda midagi ilusat, ka võõrastele, konduktorile rongis, müüjale poes, möödujale trepikojas.

Eile proovist tulles pesin esimese asjana korteris ühe hoovipoolse akna puhtaks. Aknad olid väljast sellised, et läbi klaasi vaadates võis vaid aimamisi aru saada, mis väljas toimub, sinna oli kogunenud paras sopp. Tahm, tolm, mis kõik veel. Nüüd aga hakkas kõik läikima, mingi rahuolutunne valdas mind. Ma olin omalt poolt panustanud, nii hea ja kerge oli näha läbi klaasi. Ja las tulevad veel ka teised külalised ja vaatavad samuti aknast välja. Nad ei pea mõtlema minu peale, et näe kui tore, et Vadi tegi selle akna puhtaks, ei, seda pole mul vaja, see on minu väike salakingitus, nad ei peaks üldse midagi mõtlema, lihtsalt vaadaku puhtast klaasist läbi, vaadaku, kuidas keerutab end ja heikleb raekoja tornis Vana Toomas, või kuidas kirjanike maja musta laega saalis iga neljapäeva õhtul kella kuuest kaheksani liuglevad üle parketi peotantsijad. Puhta akna ja inimese hinge vahel, näib mulle, on seos.

Helistas Ingrid Velbaum-Staub kirjanike liidust, Ingrid on nii kena inimene, ta on mind viimasel ajal nii palju aidanud, pani minu jaoks korteris toa kinni, jättis võtmed, ütles wifi parooli jne. Muud midagi erilist ta ei tahtnudki, ainult seda ütles, et täna tuleb ka teise tuppa külaline. Tulijaks on Jaan Malin, kas ma olen õhtul kodus, kas ma saan ta sisse lasta. Muidugi olen kodus, jaa-jaa, vastasin muretult, isegi uljalt. Olen viimasel ajal tõesti nii uljas, heas tujus ja sõiduvees. Aga nii kui kõne lõppes, isegi juba varem, mõtlesin – miks Malin? Ta on muidugi tore inimene, aga kirjanikuna veidi teisest klassist mees, pealegi nii arusaamatu. Malin polegi päris kirjanik, ta häälutab. Ma olen neid häälutusi kuulnud ja need on iseenesest toredad, aga kas ta kuhugi mujale ei võiks minna? Mis asju ta siin Tallinnas üldse ajab? Kardan juba ette tänast ööd. Kindlasti tahab ta palju rääkida, aga mina ei suuda teda kuulata, eriti peale proovi, Jaani sõnade vahel on nii pikad pausid, et ma tahaksin võtta ja lõigata need tühikud ta jutust välja, saaks enne keskööd magama. Vaevalt et see kõik nii vara ja lihtsalt lõpeb. Ehk käib ta hommikuni köögis ringi ja teeb suuga oma imelikke häälitsusi, otsib neis uusi kõlasid ja varjundeid. Hommiku saabudes vaataks läbi minu pestud akna päikesetõusu, kuulaks hümni. Malini jaoks ma küll akent ei pesnud, mida on temal sealt näha! Kas ma suudan vastu panna soovile teda mitte sisse lasta?

Jah, ma tean, kunagi jään ma üksi, nii üksi, et ma igatsusest kutsun endale külla tänavalt kodutuid. Aga mitte täna.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.