Tõnu Karjatse filmikomm: tervitatav kõrvalekalle gängsterižanris ({{commentsTotal}})

"Päästik põhja" Autor/allikas: pressimaterjalid

Ben Wheatley “Free Fire” esilinastus ajal, mil Hollywood tähistas 25 aasta möödumist Quentin Tarantino läbimurdetööst “Reservoir Dogs”. Ka Wheatley filmi keskmes on kurikaeltest semud ja kogu tegevus toimub mahajäetud laohoones, kuid sellega võib sellele võrdlusele ka joone alla tõmmata.

Wheatley eeskujud on nagu Tarantinolgi vesternid veriseks teinud Sam Peckinpah ja Hongkongi kuulikoreograaf John Woo, kuid Wheatley jätab kõrvale tavapärase tegevustiku ja lavastab pea täielikult narratiivita loo, mille tempo kujundab kogu filmi kestev tulevahetus. Film algab siis , kui kõik on terved ja lõpeb, kui keegi enam terve ei ole.

“Free Fire” lähtepunkt on iiri mässuliste relvaost Ühendriikides, mis juba algusest peale kiiva kisub - selgub, et ostjate ja müüjate kamba transamehed on eelmisel õhtul baaris kakelnud ja nende vahel on ületamatu auriid. Solvamisi heidetud sõnast saab kuul ja sellest puhkevat kuulirahet ei peatagi enam miski. Heitlevate leeride vahel tekitavad veel lisasegadust kaks saladuslikku püssimeest, kes olid palgatud relvamüüki nurjama. Kuuliballett muutub sama segaseks kui tegelaste vahelised suhtedki, karje “Mul läks juba meelest, kelle poolt ma olen!”, väljendab tabavalt Wheatley kuulimängu tinglikku koomikat. Ometi on igal tulistajal oma motiiv, oma karakter, ehkki neile kõigile filmis aega ei jagu.

Segaduse tekitamine on osa mängust vaatajaga, Wheatley ei kasuta eriti palju üldplaani, mis aitaks sopilises ja kinnises ruumis paremini orienteeruda, selle asemel jälgib kaamera toimuvat tegelaste tasandilt, järgides kohalolemise, mitte ülevaate loogikat. Seetõttu kipubki vaatajal järg kaduma, seda enam, et betoonseintelt ja raudosadelt rikošeerivad kuulid võivad tabada ka sealt, kuhu nad polnud mõeldud. Selles kuulitantsus on palju situatsioonikoomikat ja nagu selgub, pole ükski selles konfliktis osalevast tosinast kurikaelast mõni pehmo, kui ka filmi alguses nende suurustleva käitumise põhjal võis nii ekslikult arvata, pigem on nad kõik kõva koorega die-hard-tüüpi gängsterid, kellega isegi Bruce Willis võiks koos luurele minna.

Pealegi osutub kõige tugevamaks just nõrgim lüli ja algul paika pandud hierarhia kaotab kuulirahes pidepunktid. Kõik on siin võrdsed, on nad siis halvad või head, ühtviisi on võrdne õigus elada igaühel. Vaatamata oma nii-öelda kõvakskeedetud sisule on kõik vaba tule tegelased äpud, ülbete fraasidega puhuvad nad end suuremaks, kuid tegelikult kardab neist igaüks verd ja vigastusi ega suuda puhkevas segaduses orienteeruda.

Wheatley on kaasanud filmi tugeva näitlejaansambli eesotsas Brie Larsoni ja Cilllian Murphyga, kes ka teevad filmis täpselt nii palju, kui roll ette näeb. “Free Fire” (eesti keeles veidi eksitava pealkirjaga “päästik põhja”) on eksperimentaalne kontseptsioonifilm, mille idee on parem kui Wheatley teostus. Vaatamata ajastutruule stiliseeringule ka filmikeeles sörgib Wheatley lavastus pigem sama stiili korduvkasutusse paisanud Tarantino sabas, samuti jääb kuuliballett alla Hongkongi märulimeistritele John Woole ja Johnnie Tole, kes on tulevahetuse žanrifilmis viinud kung-fu tasemele. Võib olla ei peakski Ben Wheatley katsetuselt ootama samasugust klassi, sest nagu spordiski on tihti oluline mitte võit, vaid osavõtt. Pealegi on tervitatav juba sellise, gängsterižanri tavakäsitlustest kõrvalekalduva filmi tegemine ja ka levitamine.

Toimetaja: Valner Valme



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: