Arvustus. Abiks algajale pedagoogile
Uus raamat
Heli Illipe-Sootak
"Saada õps Kuu peale!"
Urmas Nemvaltsi pildid
Raudhammas
70 lk.
Jõle pealkiri. Alatu ka veel.
Nagu kooli ja õpetajaid veel vähe väntsutataks. Küll on kool, ohoi, lapsekeste loovust pärssiv, tarbetult nõudlik, ajale jalgu jäänud. Kõik sama käib õpetajate kohta kah. Ei oska luua mängulist õhkkonda, sunnivad tuupima, lapsukesed peavad keskmiselt õpetajat nõmedaks tüütuseks. Tõde ikka nende suust, kes kooliharidusest näivad olevat läbi ujunud ilma, et midagi külge hakkaks, ammugi, et teadjatel endal kooliskäivaid pudumürgeldajaid kodus leival oleks.
Mitte et endale koolis eriti meeldinud oleks. Tuli ära käia. Kõned, kus õpetajad väitsid end meie sõpradeks, olid naljakad juba siis. Nagu ka jutud sellest, kuis mõned tahavad õppida. Ei tahtnud, mina, oivik ja pugeja, kohe kindlasti mitte. Pidi ja tuli ära teha. Pigem on jaotus, kes on võimeline õppima, kes täiesti lootusetu; sõber ei saa ega tohigi õpetaja olla, kui võrrelda, siis ehk väljaõppeseeruga, kes peab saavutama, et teda austatakse, õpetama tarvilikke tarkusi ja kõige algelisematki distsipliini – mis ju kah õpetust tähendab. Aga mingil juhul ei tohi õpetaja vastu vihkamist ega põlastust õhutada. Sama hästi võiks koopasse ja puu otsa tagasi ronida.
Üks hammas seega oli juba raamatu peale pikaks läinud.
Teine läks väga pikaks, kui rõõmsalt teatati, kuis üks jutt siin õpetab nina nokkima. Ma otsustasin selle kohe vahele jätta ja jätsin ka. Tülgastavamaid, jälgimaid vigu, mis üldse võib olla. Oksendamine oleks selle peale väga leebe reaktsioon. Kenderi protsessi valguses paneks ma üldse rõveduse paika järgmiselt – kui teost on võimalik võileiba või pirukat nosides tarvitada, ei ole see rõve. Kui annab stardipaugu kiirjooksule kemmergu suunas, tuleb autor vangi ja hullumajja panna kiirkohtu korras, mõelgu oma töllakuste üle, värd.
Samas tuli isegi kõige hullemas torssis olekus mõelda – ei saa olla, et hea Urmas Nemvalts oleks mingile prahile pildid joonistanud. Niisiis meel puhtaks, tont selle pealkirjaga, rõvejutu jätame vahele, loeme ikkagi. Isegi kui peaks oma lorale pealkirjaks panema: „Abiks algajale pedagoogile” ja soovitama seda Peda (ah, õigus, Nad nottisid ju hea tubli kõrgkooli maha) tudengitele ettekujutuse loomiseks nende noorpiilurite pahelisest mõttemaailmast, kellest tuleb hakata enamvähem inimesi kasvatama. Taskurätti pruukimist õpetama niikuinii.
Paadunud pessimisti rõõmsaks üllatuseks täiesti tore raamat. Kuigi püsin nagu raudhammas etteheidete man. Kuidas laps valmistub sünnipäevaks, nagu teeks riigieelarvet, siit nii mitu kingitust, sealt nii, mis nendega edasi teha. Läbilõige Eesti ühiskonnast ühe maja elanikke ja ka tühja korterit kirjeldades, too on päris huu-tüüpi lugu. Kuidas lapse päev pole mingi niisama vedelemine, vaid tegemisi täis, aega napib, tõsi küll, tänapäeva nuhtlusest ehk arvutist on kuidagi mööda vaadatud, aga olgu, ulmet ikka tarvis. Ja see Kuu peale saatmise jutt on täiesti lahe ega ole üldse nii koolivaenulik, kui võinuks alguses eelarvata.
Kõlbab lugeda ka pärastkoolieale.
Toimetaja: Valner Valme