Arvustus. Lihtsameelne Wells ja kaval Lenin ({{commentsTotal}})

H. G. Wells
H. G. Wells

Uus raamat

Herbert Wells

„Venemaa pimeduses”

Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu

Loomingu Raamatukogu 2017, nr 13/14

Maailmakuulsa ulmekirjaniku Herbert Wellsi reisiraamat „Venemaa pimeduses” („Russia in the Shadows”, originaal ilmus 1920) on mitmes mõttes hariv ja õpetlik tänaselgi päeval, aidates paremini lahti mõtestada Venemaa sajanditaguse pöörde olemust ja tagajärgi. Täpsed ja teravapilgulised kirjeldused on jäädvustanud 1920. aasta laostunud Venemaa masendava olukorra, seda eriti Peterburis („Mitte kuskil Venemaal pole varing nii ilmne nagu Peterburis” - lk 8). Algselt ajalehekirjutistena ilmunud reportaažid moodustavad raamatuks koondatuna muljetavaldava terviku. Ohtrasti taustteadmisi pakub teose järelsõna David Vseviovilt.

Küllalt omapärane ja vaimukas on Wellsi marksismi-kriitika; vastav katkend teosest ilmus äsja ka ERR Kultuuriportaalis.1

Kõige tuntum on aga muidugi peatükk „Kremli unistaja”, mis käsitleb vestlust Leniniga.2

Oma Lenini-raamatu alguses ütleb Leonid Mletšin, et Lenini edu oluline komponent oli „tema erakordne võime veenda ümbritsevaid inimesi oma õigsuses ja värvata liitlasi.”3 Ka Wellsi puhul vajutas „Kremli unistaja” õigetele klahvidele: Venemaa ümberkorraldamise ja elektrifitseerimise hiigelplaanid haarasid vestluspartneri sedavõrd kaasa, et punane terror ja bolševike võimutsemise reaalsed hukatuslikud tagajärjed jäid hoopis tagaplaanile.

Mitmed Wellsi tähelepanekud on ajavoolus omandanud hoopis uusi tähendusi; igati hoiatavalt võiks kõlada näiteks selline mõtteavaldus Oktoobripöörde-eelse olukorra kohta: „Venemaa valitsejatel polnud tarkust ega südametunnistust (---). Nad valitsesid, raiskasid ja tülitsesid ning olid läheneva hukatuse ees viimse hetkeni pimedad. Ja siis (---) tulid kommunistid” (lk 25).

Kommunistid tulid ja jäid. Ning külaskäigud Kremlisse kujunesid Euroopa vaimuhiiglaste järjepidevaks traditsiooniks, 1930. aastatel võime näha tõelist suurte humanistide paraadi. Meenutagem korraks seda uhket rida.

29. juulil 1931 käis Lenini parima õpilase seltsimees Stalini juures audientsil kuulus iiri-inglise dramaturg, Nobeli preemia laureaat George Bernard Shaw. Suur humanist oli vaimustuses ja nimetas Stalinit gigandiks.

13. detsembril 1931 käis Stalini jutul saksa literaat, suurmeeste elulugude autor Emil Ludwig. Sõbralikus ajaloofilosoofilises keskustelus tuli ette ka vaidlusmomente, mis aga ei takistanud kirjamehel-humanistil hoomamast Stalini suurust.4

Kuulus prantsuse kirjanik Henri Barbusse vestles Staliniga aastatel 1932-34 koguni kolmel korral. Suur humanist oli täielikult lummatud ja kirjutas ülistava biograafia „Stalin”, (mille üks peatükk kannab pealkirja „Gigant”).5 Tõsi küll, see raamat muutus N. Liidus kiiresti keelatud kirjanduseks, kuivõrd aastatel 1936-38 lasti maha enamik teoses mainitud Stalini „ustavaid kaasvõitlejaid”.

23. juulil 1934 külastas Stalinit (ja käis ka Lenini mausoleumis) Herbert Wells.6 Suur utopist-humanist teatas oma vestluskaaslasele, et kontrast võrreldes 1920. aastaga on lihtsalt hämmastav, kuivõrd kirjanikule hakkas nüüd silma sedavõrd palju õnnelikke nägusid.7

28. juunil 1935 nautis Stalini külalislahkust kuulus prantsuse kirjanik, Nobeli laureaat Romain Rolland.8 Suur humanist oli võlutud. Ehkki mitte kauaks: järgnevatel aastatel tegi ta Moskva kurikuulsate kohtulavastuste aegu koguni katseid päästa mitmeid tuntud tegelasi mahalaskmisest, ent Stalin ei vaevunud tema läkitustele – neid oli kokku viis – isegi vastama.9

8. jaanuaril 1937 võõrustas Kremli „gigant”10 aga kuulsat saksa kirjanikku Lion Feuchtwangerit. Seegi suur humanist oli vaimustuses, ja koguni nii suures, et kirjutas raamatu „Moskva 1937”, kus imetles stalinlikke kohtulavastusi ja sisuliselt kiitis heaks tuhandete inimeste mahalaskmise.

„Rabav on fakt, et Nõukogude režiimi prestiiž välismaiste kaasajooksikute silmis oli kõrgeim kõige kohutavamal Stalini terrori ajal,”11 on nentinud pagulasajakirjanik Andres Küng (1945-2002), kes oma raamatus „Tuule lapsed” tabavalt analüüsib „suurte humanistide” (lisaks mõnele eeltoodule ka Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Gabriel García Márquez) kergeusklikkust, äärmiselt valikulist õiglustunnet ja Võimu kui sellise jumaldamist.

Andres Küng teeb järeldusi, mis üsna hästi võiksid kehtida ka mitmete praeguste „arvamusliidrite” kohta, näiteks: „Paljusid intellektuaale on rohkem huvitanud tõe kuulutamine kui tõe otsimine.”12 Meie tänaste ajaloodebattide puhul ei teeks vahel paha meenutada ka Lennart Meri iroonilisi sõnu: „Jaanalinnupoliitika hulka kuulub seegi, et nõukogude süsteemi poolt tapetud inimene on justkui vähem tapetud kui natsismi tapetud inimene.”13

Nii on Wellsi „Venemaa pimeduses” mitte üksnes oluline ajalooallikas, vaid ka hoiatav näide intellektuaalsest kergeusklikkusest ja lühinägelikkusest („Kremli unistaja” kõlab ju lausa hellitusnimena!), mida jätkub ohtrasti tänaselgi päeval.

2 Seda peatükki on üsna täpselt refereeritud artiklis „Wells’i jutuajamine Lenin’iga” ajalehes Vaba Maa 20. detsembril 1920, nr 292, lk 2-3. Lisatakse, et „kõigist nõuk. Venemaal käinud eurooplastest on Wellsi kirjad kahtlemata kõige huvitavamad.”

3 Leonid Mletšin, „Lenin. Venemaa võrgutamine”, vene keelest tõlkinud Toomas Kall, Varrak, Tallinn 2014, lk 7

4 Jutuajamine saksa kirjaniku Emil Ludwigiga 13. detsembril 1931 – J. Stalin, Teosed, 13. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952, lk 100-119 (muide, kõik need jutuajamised olid trükis ilmununa hoolega redigeeritud); http://grachev62.narod.ru/stalin/t13/t13_19.htm

6 Katkend Wellsi autobiograafiast (1934), kus ta veelgi kiidab Leninit: „Tõesti suur inimene” – Sirp ja Vasar 8. aprill 1960, nr 15, lk 3

10 Kui Stalin oli temast lummatute silmis Gigant, siis Leninis nähti sageli Titaani.

11 Andres Küng, „Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”, rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 1990, nr 10, lk 18

12 Samas, lk 56

13 „Lennart Meri ütlemisi”, koostanud Toomas Kiho, Tammerraamat, Tallinn 2015, lk 166

Toimetaja: Valner Valme



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: