Estna Merikese lendav vaip ({{commentsTotal}})

Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil. Autor/allikas: Aron Urb

Etüüd kunstnikust töö juures.

Ma olen kunstnike juures kiibitsemas käinud nii kaua, kui mäletan. Erinevate. Nii meeste kui naiste. Sest pole paremat paika napsutamiseks kui kunstniku ateljee. Isegi kui kunstnik ise ei napsuta, aga teeb tööd. Ma täpselt ei tea, miks see nii on, tean natuke. Püüan teile järgnevas laastus müsteeriumi lahti seletada.

Vist võib liigitada teema sinna, et alati on hea vaadata töötavat inimest. Mis peaks nali olema, aga on tõsi. Lisaksin, et eriti hea on siis, kui sa ei saa aru, mida ja miks töötav inimene või loom parasjagu teeb. Loomaga on muidugi lihtsam, looma tegemistest ei saa ma tihti sotti. Ehkki sageli tundub looma keskendunud tegevus sihipärane, jääb hämaraks, kuhu ta sihib. Kaasaegse kunstiga on minu puhul sama lugu.

Kuigi jah, Merike, kelle ateljeesse ARSi majas ma viimasel ajal olen hängima sattunud, peabki end hülgeks.

„Ole nüüd, Merike, mismoodi sa siis hüljes oled...“

„No mulle meeldib vesi,“ mõtiskleb Merike keskendunult pintslit liigutades, „ma tunnen end vees omas elemendis.“

„Sellest on vähe. Oskad sa haukuda nagu hüljes?“

„Haukuma pead sina, sest sa oled koer. Minu koer.“

„Auh. Niuts. Aga kus on su hülgevuntsid?“ rüüpasin võidukalt veini.

„Mul on väiksed vuntsid täitsa olemas.“

„Ei ole.“

„On, tule vaata.“

Ajasin end vaevaliselt püsti ja läksin vaatama. Merike ei teinud välja ja maalis edasi oma roosat vorsti.

Olin jahmunud: „On jah vuntsid, aga nii väiksed. Peaaegu nähtamatud.“

„Kas sa tahaksid, et oleksid nagu Salvador Dalil?“

„Ma ei ole Salvador Dali vuntsidega hüljest näinud.“

„Aga maalivat hüljest oled näinud?“

„Ei ole.“

„Millal sa üldse viimati hüljest nägid?“

Jäin mõttesse. Tõepoolest ei mäletanud. „Sa oled vist üldse esimene hüljes, keda ma näen väljaspool loomaaeda. Või televiisorit. Mu hülgeharidus on puudulik. Kas ma ei lase sul maalida, kui joon ja mölisen.“

„Sa lased mul väga hästi maalida. Sa oled nagu raadio. Kui vaja, keeran kinni.“

„Või vahetad jaama.“

„Mitu jaama sul on?“

„Mitu raadiojaama mul on?“ Rüüpasin veini. Olin nurka surutud. Ei osanud vastata.

„Noh, uudised, kuuldemängud, vikerviisid,“ aitas Merike ja maalis, keeleots suust väljas eriti peent kohta vorsti servas. Vorstinahka vist.

„Vikerviise mul ei ole,“ ohkasin ja otsustasin vastata rünnakule rünnakuga. „Kas see vorst on koerale?“

„Minu meelest tulid sa siia tasuta tööle.“

Nagu näete, edenes meil päris hästi. Samas vaimus tundide kaupa. Merike maalis, mina püüdsin aru saada, mida ja miks. Üldse oli tekkinud soov elust aru saada. Soov, mille olin ammu minetanud. Aastaid tagasi. Aga nüüd korraga üles leidnud endises värskuses. Või siis mitte just päris värskena.

„Tead, Peeter, miks sa kunstist aru ei saa...“

„Ei tea. Ei saa aru... Ja isegi ei saa aru, miks ei saa aru. Lootusetu,“ võtsin kurvalt omaks.

„Sa ei saa aru sellepärast, et sul ei ole iPhone-i.“

„Milleks koerale iPhone?“

„No kui ta tahab kunsti mõista...“

„Siis teisiti ei saa?“

„Vaata, need vorstid ja muud asjad siin maalil on nagu sümbolid või ikoonid iPhone’i ekraanil, tähendusi täis.“

„Sa maalid eksklusiivselt iPhone’i omanike jaoks?“

„Nojaa, mitte just päris.“

„Kui nad Kulkas sulle raha andsid, kas neil kõigil on seal iPhone’id?“

„No ma ei tea, raha nad igatahes andsid.“

„Võibolla nad lihtsalt leppisid, et ei saa aru. Nagu minagi.“

„Sa oled leppinud? Kena. Siis mul ei olnudki veel neid maale. Lähme nüüd ja rullime all vaibad kokku.“

Suured valged vaibad (näituse jaoks lambavillast kootud kallis kraam, mida olime allkorrusel leotanud mererohust tehtud marmelaadi täis vannis ja värvinud ja siis radikate täishuugamisel ööpäevi kuivatanud, rippusid õrrel. Tõmbasime vaibad põrandale sirgu. Vaip sigrimigrivärvilise fooniga ja suure musta vargakindaga esiplaanil lokkis väljaveninuna.

Mul oli vein otsa saanud, juurdlesin, kust uut tekitada: „Merike, see vaip lainetab sul pisut. Las vedeleb põrandal ja taheneb. Peaks midagi huvitavat ette võtma.“

Merike vaatas keskendunult vaipa: „Jah, see on lendav vaip. Lainetab tuules.“

„Me võime raskuseks peale heita ja öösel vaiba sirgu magada... Siin on soe nagu saunas.“

„Arvad,“ mõtes Merike valjult, aga ma sain aru, et ta isegi ei kaalunud mu väärt ettepanekut. Ma olin pettunud, kuigi teadsin juba ammu, et ma ei tohi kunsti tegemise tehnikate kohta Merikese juuresolekul sõna võtta. Näiteks, et kunstiteos tuleks näitusekõlbulikuks magada. Näitlejad küll magavad oma rolliga, mõtlesin pettunult.

„Kahju, tore oleks olnud koos öö läbi vaibal lennata,“ porisesin pahuralt (vein oli otsas). Samas olin rahul, sest Merikesel edenes kunst ja ma püüdsin luua illusiooni, et mul edenes kunsti mõistmine. Isegi nutitelefonita.

Me keerasime lendavad vaibad rulli. Võtsime maalid ja viisime kogu krempli galeriisse. Temnikova juurde. Mõtlesin kadedalt, et Temnikova Olgal on kindlasti mitu telefoni ja tarkvara igasuguse kunsti mõistmiseks, kuigi taipasin ise ka, et jonnisin.

Vaatasin galeriis pilte ja leppisin olukorraga. Kuna olin oma arust teoste valmimisel osalenud – või siis muul põhjusel – tundusid tööd täitsa kenad. Mis siis, et aru ei saanud ma neist ikka. Ilmselt ei saanud sellepärast aru, et figureerisin valdavalt koristajana ja aitasin Merikesel vaibabasseini jäänud adrulöga vetsupotsit alla suruda. Ise palvetasime, et Indrek, kes ARSi maja hoiab, ei lintšiks meid selle eest. Mis saab, kui Merikse kunst tuleb vetsupotist uuesti üles ja ujutab üle kogu ARSi maja alumise korruse? Hirmus mõelda. Kunst võib teadagi kõhedaks ka võtta.

Vaipu aga värvis hiljem koos Merikesega hoopis Temnikova galerii Lilian, mina sinna ei kvalifitseerunud. Aga isegi koristaja oli tore olla. Siiani on mu karjääri tipp olnud viis aastat valvuriametrit. Ma ei saagi sotti, kas koristajaamet on tõus karjääriredelil. Kahjuks mitte kellegi ateljees, aga palju proosalisemates kohtades (mistõttu tegingi proosat, aga nüüd tahaks luulelendu).

Korraga meenus, et sõjaväes ütles kapten Garevitš: „Sauter kak sabaka, vsjo panimajet, tolko gavarit nje mozhet.“

Kuidas siis nii on läinud, et nüüd on must saanud hoopis vastupidine koer. Koer, kes räägib, aga kaasaegset kunsti ei taha jonnakalt mõista. 

 

Täna avatakse Merike Estna ja Ana Cardoso uute tööde näitus Temnikova & Kasela galeriis.

Toimetaja: Valner Valme



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.