Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: kodomut/Creative Commons

Jutt mai Vikerkaarest.

Mis on revolutsioon? Vanasti arvasime, et teame vastust. Revolutsioonid olid rahvamasside võimuhaaramised, mille eesmärgiks oli muuta poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku süsteemi põhiolemust riigis, kus revolutsioon aset leidis, pidades tavaliselt silmas mingit visionäärlikku unistust õiglasest ühiskonnast. Nüüd elame ajastul, mil revolutsiooniliste muutuste saabumist ei kuuluta enam mässuliste armee üle linna tuiskamine või massirahutuste tagajärjel diktaatori kukutamine; ning kui sügavad sotsiaalsed muutused tõepoolest toimuvad – nagu näiteks juh-tus feminismi tõusuga –, siis võtavad need protsessid hoopis teistsuguse kuju. Asi pole selles, justkui revolutsioonilisi unistusi enam ei oleks. Lihtsalt tänapäeva revolutsionäärid usuvad harva, et neid võib ellu viia mõne kaasaegse Bastille’ kindluse vallutamise kaudu.

Sellistel hetkedel on tavaliselt kasulik pöörata pilk pealtnäha juba tuttavale ajaloole ning küsida: kas revolutsioonid üldse olid kunagi sellised, millisteks me neid pidasime? Minu meelest on seda küsimust kõige tulemusrikkamalt püstitanud suur maailmaajaloolane Immanuel Wallerstein. Tema väidab, et viimase umbes veerand tuhande aasta jooksul on revolutsioonid tähendanud poliitilise terve mõistuse muutumist globaalsel skaalal.

Juba Prantsuse revolutsiooni ajal, täheldab Wallerstein, oli olemas ülemaailmne ühisturg ja üha enam ka ülemaailmne poliitiline süsteem, milles domineerisid koloniaalimpeeriumid. Selle tulemusel mõjutas Bastille’ vallutamine Pariisis sündmusi Taanis ja isegi Egiptuses sama põhjapanevalt kui Prantsusmaal – mõnikord rohkemgi veel. Seetõttu räägib ta „1789. aasta maailmarevolutsioonist“. Järgnes „1848. aasta maailmarevolutsioon“, kui revolutsioonilised sündmused puhkesid korraga viiekümnes riigis, Valahhiast Brasiiliani. Ühelgi juhul ei õnnestunud revolutsionääridel võimu võtta, aga juba mõned aastakümned hiljem loodi Prantsuse revolutsioonist inspireeritud institutsioonid – millest kõige olulisem oli universaalne põhiharidus – praktiliselt igal pool maailmas. Nii USA Uus Kurss kui ka Euroopa heaoluriigid olid samavõrra 1917. aasta Vene revolutsiooni tulemused kui Nõukogude kommunism. Maailmarevolutsioonidest viimane leidis aset 1968. aastal. Siis nagu 1848. aastalgi lahvatasid rahutused samahästi kui üheaegselt kõikjal, Hiinast Mehhikoni, lõppesid kõikjal ilma võimu haaramiseta ning muutsid sellest hoolimata kõike. See oli revolutsioon riigibürokraatia vastu ning isikliku ja poliitilise vabanemise lahutamatuse eest, mille kõige jäävam pärand on moodsa feminismi sünd.

Seega on revolutsioonid planetaarsed nähtused. Aga sellega lugu ei piirdu. Lisaks kõigele muudavad need põhilisi eeldusi poliitika toimimispõhimõtetest. Revolutsioonide lainetuses saavad ideed, mida varem peeti hullumeelsete äärmuslaste pärusmaaks, äkki täieõiguslikuks arutelu osaks. Enne Prantsuse revolutsiooni peeti mõtteid, et muutused on head, et valitsuspoliitika on sobiv viis arengu juhtimiseks, et valitsused saavad oma autoriteedi olendilt nimega „rahvas“, ideedeks, mida võis oodata veidrikelt ja demagoogidelt või parimal juhul käputäielt vabamõtlejatest intellektuaalidelt, kes veetsid oma vaba aja kohvikutes väideldes. Põlvkond hiljem pidid isegi kõige tolmunumad magistraadid, preestrid ja kooliõpetajad nende põhimõtete peale vähemalt noogutama. Ja lühikese ajaga jõuame siia, kus oleme täna: selleks et keegi üldse märkaks, et just need ideed on mängus, tuleb need puust ette teha ja punaseks värvida. Neist on saanud igapäevateadmised, terve mõistus, poliitilise diskussiooni põhimõtteline alusmaterjal.

Järgnenud revolutsioonid tõid kuni 1968. aastani sisse vaid praktilisi täpsustusi: laiendatud valimisõigused, üleüldine põhiharidus, hoolekanderiik. 1968. aasta revolutsioon seevastu – olgu niisuguses vormis, nagu ta võttis Hiinas tudengite ja noorte ametnike mässuna Mao nõutud kultuurirevolutsiooni toetuseks, või siis Berkeleys ja New Yorgis, kus ta tähistas tudengite, ülikoolist väljalangenute ja kultuurimässajate liitu, või isegi Pariisis, kus ühinesid tudengid ja töölised – oli mäss bürokraatia, konformismi ja kujutlusvõime piiramise vastu, projekt, mille eesmärgiks oli revolutsioneerida mitte lihtsalt poliitilist või majanduslikku elu, vaid igat inimolemise aspekti. Selle tulemusena ei üritanudki mässajad enamikul juhtudest riigiaparaati üldse üle võtta; nende jaoks oli kurja juur selle aparaadi olemasolu ise.

Tänapäeval on moes näha hiliste 60ndate sotsiaalseid liikumisi kui piinlikke läbikukkumisi. Selle väite kasuks leidub tugevaid argumente. On tõsi, et kuna poliitilises vallas üleüldine terve mõistus muutus – nüüd pandi rõhku isikuvabadustele, kujutlusvõimele ja ihale, vihati bürokraatiat ja kaheldi riigi rollis –, lõikasid sellest muutusest enim kasu parempoolsed. Mis kõige olulisem, 60ndate liikumised võimaldasid vahepeal hüljatud 19. sajandi vabaturudoktriinidel massidesse tagasi tulla. Pole juhuslik, et seesama põlvkond, kes teismelistena Hiinas kultuurirevolutsiooni läbi viis, ehitas neljakümneaastastena üles kapitalismi. 1980. aastatest alates on „vabadus“ hakanud tähendama „turgu“ ja „turg“ on muutunud identseks kapitalismiga – seda iroonilisel kombel isegi kohtades nagu Hiina, kus keerukaid turge on tuntud aastatuhandeid, midagi kapitalismilaadset aga väga harva.

Irooniad on lõputud. Kuigi uus vabaturuideoloogia on määratlenud ennast eelkõige bürokraatiat eitavana, on ta tegelikult sünnitanud esimese administratiivsüsteemi, mis tegutseb planetaarsel skaalal, ladudes üksteise otsa avalikke ja eraõiguslikke bürokraatlikke süsteeme: IMF, Maailmapank, Maailma Kaubandusorganisatsioon, mitmesugused kaubanduskojad, finantsinstitutsioonid, transnatsionaalsed korporatsioonid, NGO-d. Just see on süsteem, mis on surunud meile peale vabaturu ortodoksia ja avanud maailma finantsrüüstele Ameerika sõjaväe valvsa pilgu all. On ülimalt loogiline, et esimene katse luua ülemaailmset revolutsioonilist jõudu, Globaalse Õigluse Liikumine (Global Justice Movement), mille tipphetked olid aastatel 1998–2003, oli sisuliselt mäss selle planetaarse bürokraatia vastu.

Tulevikupidur

Samas retrospektiivselt kahtlustan ma, et hilisemad ajaloolased leiavad 60ndate revolutsiooni pärandi olevat kaalukama, kui me praegu ette kujutame, ning et kapitalistlike turgude ja nende erinevate planetaarsete administreerijate ja täideviijate triumf – mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal tundus nii epohhiloov ja igavene – oli tegelikult palju pinnapealsem.

Võtame ühe pealtnäha ilmselge näite. Sageli väidetakse, et sõjavastased protestid 60ndate lõpul ja 70ndate alguses kukkusid lõppkokkuvõttes läbi, sest nad ei kiirendanud märgatavalt USA lahkumist Indohiinast. Aga pärast seda kartsid need, kes USA välispoliitikat ellu viisid, samasuguseid üldrahvalikke rahutusi – ja veelgi enam, rahutusi sõjaväe enese sees, mis oli varajastel 70ndatel tõepoolest kokkukukkumise äärel – nii paaniliselt, et keeldusid ligi kolmekümne aasta jooksul Ameerika vägesid ühtegi maismaakonflikti viimast. Selleks et kurikuulsast „Vietnami sündroomist“ üle saada, oli vaja 11. septembri rünnakuid, mis tõid kaasa tuhandete inimeste hukkumise Ameerika pinnal, ja isegi siis keskendusid sõjaplaneerijad peaaegu et obsessiivselt sõdade protestikindlaks tegemisele. Propaganda oli katkematu, meedia tõmmati pardale, eksperdid arvutasid komakohalise täpsusega välja „surnukotiarve“ (kui palju hukkunud ameeriklasi on vaja selleks, et käivituda ähvardaks massiopositsioon) ja jõukasutusreeglid kirjutati hoolikalt just sellised, et hukkunute hulk sellest piirist madalamal hoida.

Probleem tekkis sellest, et kuna needsamad jõukasutusreeglid ühtlasi kindlustasid, et USA hukkunute arvu madalal hoidmise nimel lõpetasid tuhanded naised, lapsed ja vanurid oma elu „tahtmatute inimkaotustena”, tekitas sõjategevus Iraagis ja Afganistanis sedavõrd intensiivset vastuseisu okupeerivatele vägedele, et USA sõjaväeliste eesmärkide läbikukkumine oli praktiliselt garanteeritud. Üllatuslikult tundus, et sõjaplaneerijad nagu polnukski sellest teadlikud. See ei omanud nende jaoks tähtsust. Nende jaoks oli olulisem vältida efektiivse opositsiooni tekkimist kodumaal kui tegelikult sõda võita. Justkui oleks Abbie Hoffmani vaim lõpuks võitnud USA vägesid Iraagis.[1] Ilmselgelt on raske pidada 60ndate aastate sõjavastast liikumist, mis veel 2012. aastalgi sidus USA sõjaplaneerijate käsi, täielikult läbikukkunuks. Aga see tõstab intrigeeriva küsimuse: mis siis, kui võimulolijate põhiline eesmärk ongi luua arusaam, et poliitiline võitlus süsteemi vastu on täiesti ebaefektiivne, ja tekitada protestijates läbikukkumistunnet?

Kas on võimalik, et selline ennetav käitumine sotsiaalsete liikumiste suhtes, sõdade ja kaubandusläbirääkimiste planeerimine viisil, mis tõstab efektiivse opositsiooni takistamise olulisemaks ülesandeks kui sõda või läbirääkimised ise, peegeldab tegelikult mingit üldisemat põhimõtet? Mis siis, kui need, kes praegu süsteemi juhivad ja kellest enamik oli 60ndate rahutuste tunnistajaiks veel kergesti mõjutatavate noorukitena, on – teadlikult või ebateadlikult (ja ma kahtlustan pigem esimest) – haaratud mõttest, et revolutsioonilised ühiskondlikud liikumised võivad kehtivat tervet mõistust taas kord ohustada? See mõte tekkis mul esimest korda, kui ma osalesin IMF-i vastastel aktsioonidel Washingtonis 2002. aastal. 11. septembrile järgnenud kuudel oli meid võrdlemisi vähe ja politseinikke oli ülekaalukalt palju. Ei olnud lootustki, et meil õnnestuks kohtumisi peatada. Enamik meist lahkus võrdlemisi masendunult. Alles mõned päevad hiljem, kui ma suhtlesin inimestega, kelle sõbrad osalesid kohtumistel, sain ma teada, et tegelikult saatiski meid edu ja meil õnnestus kohtumised peatada: politsei kehtestas sedavõrd karmid turvameetmed, et pooled kohtumistest tühistati ja teine pool peeti interneti vahendusel. Teisisõnu, valitsus otsustas, et protestijates nurjumistunde tekitamine on olulisem, kui et IMF-i kohtumised tegelikult toimuksid. Kui järele mõelda, siis andsid nad protestidele erakordse kaalu.

See seletaks palju. Suures osas maailmast tuntakse viimast kolmekümmet aastat kui neoliberalismi ajajärku – mis juhindub ammu kõrvaleheidetud ja nüüd taas sündinud 19. sajandi veendumusest, et vabad turud ja inimeste vabadus on üldjoontes üks ja seesama. Neoliberalismi on alati kahjustanud üks keskne paradoks. Selle kohaselt tuleb majanduslikud vajadused seada kõikidest muudest vajadustest ettepoole. Poliitika tähendab vaid majanduse kasvamiseks sobivate tingimuste tekitamist, seejärel teeb turumajanduse maagia ise oma töö. Kõik teised lootused ja unistused – võrdsusest, turvalisusest – tuleb majandusliku produktiivsuse huvides ohverdada. Samas on viimase kolmekümne aasta majandussaavutused olnud ühemõtteliselt keskpärased. Kui üks-kaks üllatavat erandit kõrvale jätta (eriti Hiina, mis tähelepanuväärselt eiras enamikku neoliberaalsetest ettekirjutustest), on majanduskasv jäänud kaugelt alla neile arvudele, mis teda iseloomustasid vanamoodsatel, riiklikult juhitud, hoolekanderiigi ülesehitamisele suunatud 50ndate, 60ndate ja isegi 70ndate kapitalismi aegadel. Omaenese standardite järgi seega oli neoliberaalne projekt läbi kukkunud juba enne 2008. aasta krahhi.

Teisalt, kui me maailma liidreid sõnast ei võta ja mõtleme neoliberalismist hoopis kui poliitilisest projektist, siis osutub see äkitselt vägagi edukaks. Poliitikud, CEO-d, kaubandusbürokraadid ja kõik teised, kes regulaarselt saavad kokku Davosis või G20 kogunemistel, on tulnud haletsusväärselt halvasti toime ülemaailmse kapitalistliku majanduse ehitamisega, mis suudaks katta enamiku maailma elanike vajadusi (rääkimata lootuse, õnne, turvalisuse või tähenduslikkuse loomisest), aga nad on suutnud erakordselt hästi veenda maailma, et kapitalism – ja mitte lihtsalt kapitalism, vaid just nimelt see finantsialiseeritud, poolfeodaalne kapitalism, milles me praegu elame – on ainuke elujõuline majandussüsteem. Kui järele mõelda, siis on see üsna märkimisväärne saavutus.

Kuidas see neil õnnestus? Ennetav suhtumine ühiskondlikesse liikumistesse on kindlasti osa vastusest; mingil juhul ei tohi alternatiivid või need, kes alternatiive pakuvad, paista olevat edukad. See seletab peaaegu uskumatuid investeeringuid mitmesugustesse „turvasüsteemidesse“, seletab asjaolu, et Ameerika Ühendriigid, kellel puuduvad võrreldava jõuga rivaalid, kulutavad sõjaväele ja luurele rohkem kui kunagi Külma sõja ajal, rääkimata silmipimestavatest eraturvafirmade, luureagentuuride, militariseeritud politseinike, valvurite ja palgasõdurite armeedest. Lisaks eksisteerivad nüüd politseid ülistavad propagandaorganid, sealhulgas ka tohutu meediatööstus, mida enne 60ndaid olemaski ei olnud. Enamjaolt ei ründa need süsteemid dissidente otse, vaid loovad lihtsalt läbivat hirmu, marurahvusliku konformismi, elukestva ebakindluse ja lihtlabase meeleheite atmosfääri, mis tekitab tunde, et iga katse maailma muuta on kasutu fantaasia. Samas on need turvasüsteemid uskumatult kallid. Mõned majandusteadlased hindavad, et umbes veerand Ameerika rahvastikust tegeleb mingil moel „valvetööga“ – nad kas kaitsevad eraomandit, teostavad järelevalvet teiste töö üle või hoiavad mingil muul moel oma kaaskodanikke ohjes. Majanduslikus mõttes on enamik sellest distsipliiniaparaadist lihtsalt kasutu koorem.

Tegelikult on suurem osa viimase kolmekümne aasta majanduslikest innovatsioonidest poliitiliselt palju mõttekamad kui majanduslikult. Garanteeritud tähtajatute töölepingute asendamine ebakindlate lühiajaliste lepingutega ei tee tööjõudu tegelikult efektiivsemaks, aga see on erakordselt hea viis ametiühingute hävitamiseks ja töö muul moel depolitiseerimiseks. Sama võib öelda ka aina pikenevate töötundide kohta. Kellelgi ei jää aega poliitiliseks tegevuseks, kui ta peab töötama kuuskümmend tundi nädalas.

Sageli tundub, et kui on valida kahe variandi vahel, millest üks laseb paista kapitalismil ainsa võimaliku majandussüsteemina ning teine teeb kapitalismi ka tegelikult jätkusuutlikumaks majandussüsteemiks, tähendab neoliberalism alati esimese tee valimist. Kokkuvõtvalt on tulemuseks järjepidev rünnak inimeste kujutlusvõime vastu. Õigemini, kui väljenduda täpsemalt: kujutlusvõime, ihad, isiklik loovus, kõik need asjad, mille viimane suur maailmarevolutsioon pidi valla päästma, tuleb nüüd hoida ainult tarbimissfääris või äärmisel juhul interneti virtuaalreaalsustes. Kõigis teistes valdkondades tuleb need hävitada. Me räägime siin unistuste mõrvamisest, lootusetuse masinavärgi pealesurumisest, mille eesmärgiks on hävitada igasugune tunne, et teistsugune tulevik on võimalik. Samas, selle tulemusena, et kõik panused on tehtud ühele poliitilisele kaardile, oleme nüüd olukorras, kus võime jälgida kapitalistliku süsteemi lagunemist otse meie silmade all just sel hetkel, kui kõik olid lõpuks jõudnud järeldusele, et ükski teine süsteem pole võimalik.

Tööta end välja, tõmba hoog maha

Kui seada kahtluse alla argiarusaam, et praegune majanduslik ja poliitiline süsteem on ainuvõimalik, on esimeseks reaktsiooniks tavaliselt nõudmine, et sa käiksid välja detailsed arhitektuurilised joonised sellest, kuidas alternatiivne süsteem toimima hakkab – kuni selle finantsinstrumentide olemuse, energiaallikate ja reoveetorustiku hooldamise reeglite kirjeldamiseni välja. Järgmisena nõutakse sult, et käiksid välja täpse programmi, kuidas see süsteem ellu kutsutakse. Ajaloolises mõõtkavas on sellised nõudmised lihtsalt tobedad. Millal on sotsiaalsed muutused toimunud kellegi kavandi kohaselt? Ei olnud ju nii, et kunagi mõtles väike ring renessansiaja Firenze visionääre välja asja, mille nad nimetasid „kapitalismiks“, otsustasid, kuidas ühel päeval hakkavad tööle aktsiabörsid ja tehased, ning lõid siis programmi selle kõige ellu viimiseks. Selline mõte on nii absurdne, et me peaksime hoopis endalt küsima, kuidas meil üldse tuli pähe arvata, et muutused algavad just niimoodi.

See ei tähenda, et utoopilistel visioonidel oleks midagi viga. Isegi kavanditel mitte. Ei tohi lihtsalt unustada, mis koht neil on. Michael Albert on töötanud välja detailse plaani sellest, kuidas kaasaegne majandus võiks toimida demokraatlikul ja kaasaval baasil, aga ilma rahata. Mulle tundub, et see on oluline saavutus – mitte et ma arvaksin, et just täpselt see mudel viiakse millalgi ellu just täpselt sel kujul, nagu ta kirjeldas, vaid kuna see teeb võimatuks väita, et niisugust asja pole võimalik ette kujutadagi. Siiski saavad sellised mudelid olla vaid mõtteeksperimendid. Me ei suuda tegelikult ette ennustada neid probleeme, mis tekivad siis, kui me hakkame ehitama vaba ühiskonda. Asjad, mis praegu tunduvad kõige okkalisemate probleemidena, võivad osutuda hoopis tühisteks, teised küsimused, mille peale me praegu ei tulegi, võivad osutuda kuratlikult keerulisteks. X-faktorite hulk on loendamatu.

Neist kõige ilmselgem on tehnoloogia. Just sellepärast tundub ka nii absurdne kujutleda, et renessansiaja Itaalia aktivistid mõtlesid välja aktsiabörsi ja tehaste mudelid – see, mis tegelikult juhtus, vajas tohutult palju mitmesuguseid tehnoloogiaid, mida nad ei oleks suutnud ette näha, ent mis realiseerusid osaliselt just seetõttu, et ühiskond hakkas liikuma selles suunas, kuhu ta hakkas. See võib ka seletada näiteks, miks nii paljud kaasahaaravamatest anarhistliku ühiskonna visioonidest pärinevad ulmekirjanikelt (Ursula K. LeGuinilt, Starhawkilt, Kim Stanley Robinsonilt). Kirjanduses vähemalt tunnistatakse, et tehnoloogilised aspektid on puhtalt huupi pakkumine.

Mis minusse puutub, siis mind ei huvita kuigivõrd see, kuidas tuleks tõeliselt vabas ühiskonnas korraldada majandussuhteid, vaid pigem see, kuidas luua vahendid, mille abil inimesed saaksid sellealaseid otsuseid ise teha. Milline võiks terve mõistuse revolutsioon tegelikult välja näha? Ma ei tea, aga ma kujutan ette tervet hulka tervemõistuslikke arusaamu, mis tuleb kindlasti ümber lükata, kui tahame luua mingisugustki jätkusuutlikku, vaba ühiskonda. Ühte neist – raha ja võla olemust – olen oma hiljutises raamatus juba uurinud. Ma käisin isegi välja idee võlakustutusest, üldisest andeksandmisest, osaliselt lihtsalt tegemaks selgeks, et raha on kõigest inimeste loodud asi, mida on juba tema olemusest lähtuvalt alati võimalik ümber mõtestada.

Alles jääksid vaid need töö liigid, mida aegade lõpuni suudavad teha ainult inimesed: need hooldava ja abistava töö liigid, mis on selle kriisi keskmes, mille pärast liikumine Hõivake Wall Street üldse ellu kutsuti. Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst? Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi. Ümber mõtestatud produktiivsuse definitsioon peaks lihtsustama ka töö enese loomuse muutmist, sest muuhulgas tähendaks see, et tehnoloogia areng suunatakse üha rohkemate toodete loomiselt ja tööjõu üha suuremalt distsiplineerimiselt nende töövormide täieliku kaotamise suunas.

Praegusel hetkel tundub olevat kõige olulisem lihtsalt produktiivsuse mootorite aeglustamine. See võib tunduda veidra ettepanekuna – meie automaatne reaktsioon igale kriisile on eeldada, et lahenduseks on veelgi rohkem tööd teha, kuigi tegelikult muidugi on probleem just selles reaktsioonis eneses. Aga kui mõelda maailma üldisele seisundile, siis on järeldus päevselge. Me seisame vastamisi kahe lahendamatu probleemiga. Ühelt poolt oleme näinud lõputut ülemaailmsete võlakriiside seeriat, mis on 1970. aastatest saadik ainult tõsisemaks muutunud, jõudes lõpuks välja olukorda, kus üleüldine võlakoorem – riigivõlad, munitsipaalvõlad, korporatiivvõlad ja isiklikud võlad kokku – on selgelt jätkusuutmatu. Teisalt seisame silmitsi ökoloogilise kriisiga, aina kiirenevate kliimamuutustega, mis ähvardavad heita kogu planeedi põudade, kaose, nälja ja sõja meelevalda. Need kaks asja tunduvad eraldi seisvat. Ent lõppkokkuvõttes on tegemist ühe ja sama probleemiga. Sest mis muud on võlg kui tulevase produktiivsuse lubamine? Öelda, et globaalne võlakoormus aina kasvab, tähendab lihtsalt öelda teiste sõnadega, et inimolendid lubavad kollektiivselt üksteisele, et toodavad tulevikus veelgi rohkem kaupu ja teenuseid kui täna. Aga isegi praegusel tasemel on meie tootlikkus jätkusuutmatu. See ongi see, mis hävitab planeeti – ja teeb seda üha kiirenevas tempos.

Isegi need, kes seda süsteemi juhivad, hakkavad vastumeelselt mõistma, et mingisugune üleüldine võlgade andestamine – mingit sorti võlakustutus – on möödapääsmatu. Tõeline poliitiline võitlus hakkab toimuma vormi üle, mille see andestamine võtab. Kas pole ilmselgelt õige lahendus tegeleda mõlema probleemiga korraga? Miks mitte korraldada ülemaailmne võlgade andestamine, millele järgneks töötundide massiline vähendamine: näiteks neljatunnine tööpäev, või siis tasustatud viiekuune puhkus? Nii võiksime mitte ainult päästa planeedi, vaid (sest egas kõik inimesed oma äsjaleitud vabadust lihtsalt maha ei laiskle) muuta meie põhimõttelist arusaamist tootva töö väärtuse tegelikust loomusest.

Kindlasti oli hea, et Hõivake Wall Street ei esitanud nõudmisi, aga kui ma peaksin sõnastama vaid ühe, siis see olekski see. Lõppude lõpuks oleks see rünnak domineeriva ideoloogia kõige tugevamate sammaste pihta. Võla moraalsus ja töö moraalsus on praeguse süsteemi juhtide kõige võimsamad ideoloogilised relvad. Sellepärast nad ei loobugi nendest, isegi kui need hävitavad kõik muu. Sellepärast olekski võlgade andestamine ideaalne revolutsiooniline nõudmine.

See kõik võib paista asuvat meie jaoks hoomamatus kauguses. Praegu tundub, et meie planeeti ootab ees rida pretsedendituid katastroofe ning sugugi mitte selline moraalne ja poliitiline pöördumine, mis avaks tee uuele maailmale. Aga kui tahame, et meil oleks mingigi võimalus neid katastroofe vältida, siis peame harjumuspäraseid mõttemalle muutma. Nagu 2011. aasta sündmused näitasid, pole revolutsioonide aeg kaugeltki läbi. Inimkonna kujutlusvõime keeldub jäärapäiselt suremast. Ja me teame, et kohe kui mingigi märkimist väärt hulk inimesi otsustab raputada maha ahelad, millesse meie kollektiivne kujutlusvõime kütketud on, kipuvad ka meie kõige sügavamalt juurdunud arusaamad sellest, mis on ja mis ei ole poliitiliselt võimalik, üleöö kokku varisema.

Inglise keelest tõlkinud A. V.

David Graeber, The Practical Utopian’s Guide to the Coming Collapse. The Baffler, 2013, nr 22.

DAVID GRAEBER (1961) on ameerika antropoloog ja anarhist, kes õpetab praegu Londoni Majanduskoolis. Ta saavutas laiema tuntuse liikumise Hõivake Wall Street ajal 2010. aastal ning teda peetakse loosungi „Me oleme 99%“ autoriks. Ta on arendanud välja konsensusdemokraatia mõiste ning kirjeldanud selle orgaaniliselt sündinud meetodeid, millest on Vikerkaares täpsema ülevaate andnud Margus Ott ja Tarmo Jüristo (vt 2012, nr 6). Tema uurimistöö keskendub riigivõimu varjatud vägivallamehhanismidele ning anarhistlikele protsessidele, mis riigiinstitutsioone aegade jooksul vääranud on. Graeber on esinenud ka Eestis, 2003. aasta Avatud Ühiskonna Foorumil. Meil on tema tekstidest tuntuim „Võlg: Esimesed viis tuhat aastat“, mille lühikokkuvõte on ilmunud Triinu Paku tõlkes Vikerkaares (2013, nr 7/8), lisaks on ilmunud ka ta maailmas palju poleemikat tekitanud essee „Mõttetute tööde müsteerium: 15-tunnine töönädal. Miks ei ole see tehnoloogia arengust hoolimata võimalikuks saanud?“ (Eesti Ekspress, 10.09.2013), mis väidab, et enamik ametnikest, advokaatidest, finantsjuhtidest teeb põhimõtteliselt mõttetut tööd, mille tegelik pealisülesanne on kapitalistliku töökultuuri taastootmine, samas kui tehnoloogilised arengud võimaldaksid kogu läänemaailmal minna üle 15-tunnisele töönädalale ja keskenduda vabale loomingulisele tegevusele. Hõivake Wall Streetist välja kasvanud liikumised, nagu Mustad Elud Loevad (Black Lives Matter) ja Bernie Sandersi lipu alla koondunud progressiivsete aktivistide ringkonnad, on ka USA Trumpi-vastase liikumise põhilised eestvedajad.

A.V.

[1] Abbie Hoffman oli ameerika anarhist, kes sai 60ndatel kuulsaks oma sõjavastase tegevusega. Ta algatas Noorte Internatsionaalse Partei ehk Yippie-liikumise. A. V.

Toimetaja: Valner Valme



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: