Mikk Pärnits: mõtteid Mihkel Mutile ({{commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Laura Arum-Lääts

Mikk Pärnits vastab Mihkel Muti Postimehes ilmunud artiklile "Otsus õige, rõõm leige – Kenderi tõttu kannatab kunsti ja kirjanduse maine" ja toob välja, et olla sõnavabaduse poolt, aga Kenderi vastu tähendab absurdset laveerimist.

Lugedes, kuidas Mihkel Mutt peab Kaur Kenderi läbielamisi riigiaparatuuri käes eimillekski ning süüdistab viimast veel kogu palagani pealt reklaami saamises, tundsin vajadust Muti sõnavõttu kommenteerida. Esiteks on paljudel kultuuritegelastel, eriti kirjandussfäärist, kombeks võtta sõna kohtuasja osas ja lasta vabariigi oluisima sõnavabadust puudutava juhtumi päikesel ka nende peale paista. Ka Mutt võttis sõna, üritades Kenderi juhtumi pealt endalegi tähelepanupalukesi krabada. Maarja Kangro, Mihkel Kunnus, Maarja Vaino ja paljud teised rebivad end vaimselt pooleks, et paista küll sõnavabaduse ja euroopalike väärtuste esindajatena, kuid samas siiski distantseeruda Kenderi isiksusest. Kahjuks on sõnavabadus kunstis ja viimasena nimetatu seotud, kivvi raiutud. Riigi poolt. Kuid mida väidab Mutt?

Kumab läbi selge püüd dehumaniseerida kohtualust, nagu see oli tavaks Vainol ja teistelgi: et see pole päris "meie" väärtuste kandja, et tegu pole ikka päris inimesega. Sest nad ju hoolivad nii väga lastest. Nagu eespool väidab möödaminnes ka Mutt, on väitnud Kangro ja Kunnus, et pedofiiliat on okei kujutada juhul, kui see on esteetiliselt sobiv. Aga sellest hiljem. U12 juhtum paljastas jätkuvalt Sirbi skandaali ajal välja tulnut eesti kultuurimaastiku kohta: et meil seda... pole. Meil on pseudokultuur, rahvuskultuur. Tähendab, on üks ja õige viis, kuidas kirjutada, maalida, laulda. On nemad, kes jätavad Eestist "normaalse" ja "kultuurse" mulje. Mihkel Mutt ei satu kunagi kirjutatu eest kohtu alla, kuna ta pole oluline. Kumab läbi retoorika "kandis liialt lühikest seelikut, ise provotseeris vägistamist". Ja kas see ikka oli vägistamine? Äkki ikka ise tahtis.

Elame ikka politseiriigis küll. Prokurör küsis, miks on eesti kirjandust üldse tarvis, kes seda loeb. Eesti kirjandus ei müü, see ei kõneta tänapäeva inimest. Eks ikka, riik saadab Ehinaid ja sarnaseid ekspordiartikleid välismaa üritustele meid esindama, kuid see on tehislik. Eesti kirjandus on koomas ja paljud sellest ringkonnast sooviksid olla aktuaalsed, et neist kõneleksid uudised. Ei, ainult Kaurist räägivad uudised: kirjanik, kelle kinnipanemisse peab riik oluliseks investeerida sadu tuhandeid eurosid. Mihkel Mutt pole ühiskonnaaktivist, tema oskab kirjaniku määraks lugeda vaid avaldatud teoste loetelu. Kaur on osutanud jätkuvalt ametliku rahvuskuvandi vastu käivatele tõdedele, mis rikuvad riigi mainet ja kõnetavad tuhandeid hääleta inimesi. Ta puudutab halli passi omanikke, narkomaane, ühiskonnast võõrandumise protsessi läbi elavaid noori. Ta avab tabuteemasid (politseiriigi tõus, fentanüüliepideemia, korruptsioon), see on Eestis tõesti midagi enneolematut. Seetõttu on kole Mutist sedasi bandwagon'ile hüpata ja kolleegile nuga selga lüüa.

Kaur on pääsenud seni tänu heale advokaadile ning headele sõpradele. Kui see olnuks keegi teine, oleks riik ta juba lömastanud, vangi visanud ja ta elu hävitanud. Protsessi absurdsust eitades muutus Mutt repressiivorgani kaastöötajaks: isegi täielik Kenderi-vastasus oleks parem kui hale laveerimine "sõnavabadus peab olema – Kenderi sõna ei loe" teemadel. Säärane käitumine võtab Mutilt kirjaniku püha aura, sest ta käitub labaselt ja ebainimlikult. Samuti ei tunne Mutt justkui kirjandusajalugu, reetes kirjanduse, kasutades teemat kättemaksuobjektina Kenderi vastu. Nabokovit ja hingepuhtust ühes lauses kasutada on silmakirjalikkuse tipp, sest too autor ilustas 12-aastase tüdruku pilastamist. Säärast julmust on kõlanud nii Vaino kui Kunnuse sõnavõttudest. Suhtumine on religioosne: kui sõnavabadus on nende usuks, siis tahavad nad ise valida oma märtri ja tingimata olla nende jüngriteks. Aga nende jaoks pole kõik inimesed, kõik pole kirjanikud: nemad ütlevad, kes on õige ja vale inimene, kes väärib vabadust ning kes mitte. Politseiriigi sümptom: rahvusriigi kujundit esindavad kaastöölised, kokkulepitud narratiivist kõrvale kalduvad isikud saavad lömastatud. Tolle artikliga on ka Muti kätel natuke kirjanike verd.

Lugege, millele vastas Pärnits: Mihkel Mutt: otsus õige, rõõm leige – Kenderi tõttu kannatab kunsti ja kirjanduse maine.

ERR kultuuriportaal ootab diskussiooni jätkavaid kirjutisi aadressil kultuuriportaal@err.ee.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: