Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis ({{commentsTotal}})

Karl Saksa lavastus
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain". Autor/allikas: Jana Solom

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

Tantsukunst ja nüüdisteatris veel nimetust otsiv hübriidne etenduskunst ei peaks ehk enam eraldi tiitleid vajama. See ei ole iseenesest probleem ning defineerimist nimetamise enese pärast pole vaja taga ajada. Mõnikord väidetakse, et nimetust vajab publik, teadmaks, mida ta teatrisse vaatama läheb.1 On räägitud liikumis- ja ideekesksest tantsukunstist ning tantsulisest etenduskunstist. Raske öelda, kas nendevahelist piiri on võimalik või üldse vajalikki määratleda, pealegi on igasugune nimetamine lõppude lõpuks kokkulepe. Iga kunstnik ei vaja neid kokkuleppeid ja iga vaataja ei vaja nimetust. Tantsukunstnikuna kolleegidega töötades tahan aga mõista, milliste vahenditega teemat avama hakkame, või vähemalt, millisena nemad neid vahendeid ja teemasid näevad. Kriitikutega diskuteerides tahan aru saada, kuidas nad nähtut mõtestavad ja kontekstualiseerivad. Loomulikult pole oluline nimi, vaid sisuline tähendus selle taga. Mõtestamine eeldab sõnastamist, sõnastamine aga paratamatult ka nimetusi.

            Liikumine ja ideelisus ei pea teineteist välistama, ent tantsukunsti keskme loob minu arvates sellest lahutamatu liikuv ja aistiv keha. Teda võivad toetada teised meediumid, ta võib olla nendega võrdne dialoogipartner ning sümbiootiline kaaslane, kuid oma füüsilises väljenduslikkuses on just liikuval, tundlikul, tunnetaval ja kõneleval kehal tantsukunstis keskne roll. Nüüdisteatris on selle kõrval teisigi postdramaatilisi või multimeediumlikke vahendeid ning mitmete meediumide ühismõju, keha nende hulgas.

            Lainetavate žanripiiridega nüüdisteatris võib täheldada kõikvõimalikke hübriidnähtusi ja -vorme. Võiks ju öelda, et piiride ületamiseks peaksid mingisugused piirid esmalt üldse eksisteerima. Usun, et vahenditeadlikkus on siinsetel etenduskunstnikel piisavalt põhjalik ning vabadus vormi valida, neid vahetada, põhjendatud. Ristmeedia vahendite kui pelgalt tehniliste tööriistade demonstreerimist teatripildis enam ei näe. Siinset etendus- ja tantsukunsti välja kaardistades on viimastel aastatel täheldatud, et teatrižanrid lähenevad üksteisele üha enam nii vormiliselt kui ka institutsionaalselt.2 Sestap vaatlen ka möödunud aasta seisu kaardistades seni pigem eristatud tantsu- ja etenduskunstides toimunut kõrvuti, paralleelselt ja läbipõimunult, asetades rõhu „mis?” asemel küsimustele „kuidas?” ja „miks?”.

            Viimastel aastatel võib täheldada suuremat süvenemist liikumisse ja kehalisusesse, millele on teatrikriitikas korduvalt ka viidatud.3 Aastati on läbivaks nähtuseks olnud etendaja seisundilisus, ent kui siiani võis see mõnikord jääda sisemiselt põhjendamatuks ja vaid žestiliseks vormiks, siis mulluste tantsu- ja etenduskunstilavastuste puhul on kohasem kasutada kohalolu mõistet. Ausus, kohalolu ja selle teadlikkuse pitser oli selgem ja senisest ehk tugevamgi. Ausus ei tähenda tingimata enda totaalset paljastamist, ehkki see võib vastavas seisundis kaasneda. See tähendab ausat põhjendust, miks etendaja üldse lavale astub ja millise kavatsusega end publiku ette toob. Oma siseaistinguid ja hingeseisundeid võib tunnetada ka üksi kodus või proovisaalis olles, ainult selle kogemiseks ja väljendamiseks ei pea lavale astuma. Mis aspekt sellele aga etendussituatsioonis kehtivuse tagab, mis annab sellele usalduskrediidi?

            Ühendav märksõna võiks olla põhjendatud ja täielik füüsiline kohalolu, tantsuspetsiifilisemalt kehastunud liikumiskeel. Neid mõisteid lähemalt selgitada on alati keeruline, sest tegemist on vastuvõtja subjektiivsel tajul põhinevate konstruktsioonidega. Liikumise või lavalise kohalolu autentse ja füüsilise mõju all pean silmas etendaja võimet end laval kehtestada, edastada sõnum nii, et vaataja kogeks tantsija liikumist või etendaja kohalolu ning lavalist kommunikatsiooni juba ka füüsiliselt. Luule Epner nimetab seda ka etendajast hoovavaks jõuväljaks, tema n-ö energeetiliseks kehaks, mille tajumiseks eeldab rõhutatud füüsilisus ka täielikku mentaalset kohalolu.4

            Tantsuväljal on levinud ka põletav teema, mille paikapidavusele leidub nii pooldajaid kui ka tuliseid vastuseisjaid. Kõnelen klassikalisest kontseptuaalse ja liikumispõhise või „kehalise” tantsu vastandamisest. Ma ei hakka debatti taaselustama, kuna minu jaoks on igasugune heal tasemel ja teemadega süvitsi minev teater kontseptuaalne, hoolimata oma väljendusvahenditest. Küll aga tasub vaadelda, missuguse liikumise tasandi kaudu etendaja kõneleb: juba mõnda aega ei avaldu siinsel tantsuväljal liikumise kõnekus niivõrd liikumise märgisüsteemide ja visuaalse efektsuse kaudu, vaid sisemise tunnetuse, enda vastu aus olemise ja selle füüsilise ülekande teel. Üha sagedamini on esmajärgulise tähtsusega aisting, seejärel alles sellest võrsuv tähendus.5 See on aspekt, mis tuleb tugevalt esile nii spetsifiilisemalt tantsu- kui ka laiemalt etenduskunstides.

            Hendrik Kaljujärv on öelnud, et laval olemine ongi etenduskunsti kõige tundlikum lüli. Tantsija oskab tantsida niikuinii, ent küsimus on selles, mida ta l i s a k s tantsimisele oskab. Mida ta oma kohaloluga manifesteerib? Mida ütlemata jätab?6 Lisaksin siia olulise küsimuse: k u i d a s etendaja seda teeb? Seesama „kuidas?”see tantsu tasandite avardumine oli ka üks viimaste teatriauhindade tantsužürii tähelepanekuid. Seda mitte isegi niivõrd puhtalt tantsu väljendusvahendite, lavastusvormi või kontseptuaalse sügavuse tasandil, vaid nendevahelise dialoogi süvenemise tõttu, milles lavastusliku sünergia loovad kõik komponendid võrdselt. Möödunud kalendriaasta pakkus mitmeid lavastuselamusi, kus keskne kontseptsioon loodi just liigutuse sisemise kvaliteedi kaudu ning keha kui meisterliku väljendusvahendi kohaloluga.

            Möödunud teatriaasta nüüdistantsu tuum joonistus selgeimini välja kahtlemata Karl Saksa loomingus, kelle käekirja on loometee algusest peale iseloomustanud liikumispõhisus, oma keha kesksus, tugevalt kontseptuaalsed lähteideed ning piiride uurimine. Tema töödes valitseb teatav meditatiivne seisund, tajutav vaimse sfääri kohalolu ning äratuntav liikumisviis, milles avaldub tema kompromissitu kohalolek, keha seisundi teisendamine füüsiliseks vormiks ja liikumiseks. Kõik need märksõnad on sobivad ka Saksa viimase auhinnatud lavastuse „Seisund ja disain” iseloomustamiseks. Ta kujundab-vormib oma kehalist kohalolu kogu füüsisega, asetades keha äärmuslikesse olukordadesse, kord nappide minimalistlike liikumiste, kord tugeva nihestatusega. Tema loomingu puhul on intermeediumlikkus täielikult põhjendatud ja iseendaga kooskõlas, kõigi komponentide struktuur ja omavaheline ülesehitus loovad osistest suurema terviku ning kandva tähenduse. Saks ühendab keha, liikumise, ruumiloome, helikujunduse, skulptuuri, taju ja semantilise tähenduse. Ta suudab liikuda kehalistest sisekaemustest ja seostest ka väljapoole, andes neile lavalises vormis kõnevõime. Saks teab täpselt, miks ta laval on, ning igal tema žestil ja pilgul on valiidne põhjendus. Žanridefineerimise kontekstis on Saksa töö elegantne näide nimetamise võimatusest: kesksel kohal on keha, ent seda toetab ka meisterlik meediumidevaheline sümbioos. Selle ilmestamiseks on seik, et Saksa „Seisund ja disain” kuulus tänavu nii tantsu- kui ka etenduskunstide ühisauhinna nominentide hulka.

            Head ideed tekivad sageli juhuslikult või kogemata. Tantsužüriiga teatriaasta auhindade eel nõu pidades lipsas siinkirjutaja jutu sisse keelevääratus, mille tulemusena sai „lavastusest” uus tulend „lavadus”. Sarnase viperuse teel tekkis ka etenduskunstide konteksti sobiv termin „etenduja”.

            „Lavadus” võikski tähistada Saksa iseloomustanud suundumusi. Ümbritseva infovälja tiheduse foonil tuleb siinsel tantsuväljal paradoksaalselt esile hoopis kohalolu, süvenemise ning aja väärtustamine ja keskse, isegi pühalikuna esile toomine, lavadus. See väljendub uues enesetunnetuses, inimlikkuse üdi edastamises ja julges kommunikeerimises. Kunstnik ei tegele enam hea või halva maitse küsimustega, skeene ootustele vastamisega, vaid oma teema ausa ajamisega. Sellega võib kaasneda haavatavuse ja vaimse alastioleku süüdimatu ja valehäbita lavaletoomine, publiku ette astumine oma täies lavaduses. Kunstnikud annavad vaatajale võimaluse süveneda, end vaadelda. Mitte ainult vormi, vaid sisu. Mitte näidata vahendit, vaid lasta lahti rulluda potentsiaalil, mida vahend ei sõnasta. See ei tähenda tingimata seisundlikkust või taoistlikku toimimata toimimist, vaid ka liikumine oma kehalises teadlikkuses on seejuures laienenud, tantsu tasandid avardunud ning selle suundumuse levimine on tajutav ka etenduskunstide suuremas pildis. Meediumide ühistöö väljal nendega võrdväärseks dialoogipartneriks olles võib saada etendajast ka etenduja, etendusest kui aktsioonist ja protsessist lahutamatu subjekt.

            Tantsu- ja etenduskunsti noorema põlvkonna esindajatest tegeleb enda varjamatu lavadusega Joanna Karoline Kalm, kelle arenguteel tasub silma peal hoida. Lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna ning Londoni Kaasaegse Tantsu kooli diplomiprogrammi, astus ta möödunud aastal siinse publiku ette Sõltumatu Tantsu Lava noorte koreograafide sarja „PREMIERE” raames, kus esietendus tema „Dèbutante”. Debüteerivatest artistidest räägitakse alati teatava ettevaatlikkusega, kuna nende loometee pole veel nii pikk, et selle põhjal kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Tantsu- ja etenduskunstide aasta põhisuundumusi jälgides ei saa aga jätta esile toomata Kalmu loomingut. Tema käekiri võib veel pikemas perspektiivis selgemini välja joonistuda, ent seal on samade suundumustena kindlal kohal iseenda positsioneerimine, lavaline pühendumus, põhjendatud kohalolu, installatiivsus, samuti ka kultuurikihtide ja -tähendustega mängimine. Äratuntav on juba ka eriliselt liigendatust ja dünaamilist voolavust vaheldav ja žeste kaasav liikumiskeel, mida võis näha ka käesoleva aasta märtsis Sveta Grigorjeva kokku kutsutud lavastusprojektis „Femmaaž”. Kalmu ennast paljastav lavadus võtab selgelt viitava ja otsese vormi ka
alastuse näol, ent sellega flirtimata. Tema alastus on naturalistlik, isiklik ja samal ajal sentimenditu ning konkreetse lavastuse kontekstis ainuvõimalik variant. See on vahend kultuurivälja avaramate enesekohaste küsimuste esitamiseks.

            Kultuurisotsioloog Rudi Laermans on nüüdistantsu olemust kirjeldades kirjutanud, et sellele on omane teatav hüperreaalsus.7 Just liikumise kehastunud, hüperreaalne elusus teeb kompamatu meeleolu või atmosfääri usutavaks ja äratab ellu vaataja ning esitaja vahelise suhtluse tulemusena tekkinud tajukogemuse. Keha re- või depresentatsiooni valib etendaja (või etenduja) teadlikult. See avaldub etendaja ja publiku suhtes, liikuvate kehade ja nende omavahelise taju vahel. Nii Saks kui ka Kalm tegelevad selgelt keha kontsekstualiseerimisega ja sellest eraldumisega, keha paigutuse muutmise ja nihestamisega objekti-subjekti skaalal.

            2015. aastal rääkis Evelin Lagle toona valitsenud tormieelsest vaikusest eesti nüüdistantsus, väites, et nüüdistants on ootavas seisus, uue plahvatuse ja uute perspektiivide ootuses.8 Sellega kaasnes poleemiline diskussioon teemal, kas nüüdistantsus on oodata põlvkonnavahetust. Kas just plahvatuslik, aga järkjärguline uuenemine toimub küll. Ma ei väida sellega, et uuem põlvkond eelnevad mingil moel välja vahetab, nagu tõusis esile provokatiivse võimalusena vastavast debatist paar aastat tagasi9, ent pildile on tõepoolest tulnud mitmeid nooremaid kunstnikke ja kooslusi, kes paistavad silma oma sünergia ja käekirjaga. Enesereflektiivsus on laienenud, enda positsioneerimine (ent mitte tingimata defineerimine) selginenud.

            Mainitud hüper- ja sürreaalsus avaldub ka ühe noorema põlvkonna kollektiivi esilekerkimises, mille moodustavad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud tantsukunstnikud Raho AadlaAge LinkmannArolin Raudva ja Maarja Tõnisson. Esitanud seni peamiselt soololavastusi (ka Raudva ja Tõnisson on „PREMIERE’i” raames debüteerinud), on neli tantsijat nüüd hakanud aktiivselt koos tegutsema. Nad loovad liikumise kaudu oma kehalise kohalolu ning kehastunud liikumismõtlemise, ühendades selle leidlike ruumimängude ja visuaalsete piltidega. Nimetatud kollektiiv tutvustas end kevadel elegantselt kohaspetsiifilise tantsulavastusega „Olmeulmad”, mis elustas tantsijate sürreaalseid fantaasiailmu, ning sügistalvel etendati koostöös Sloveenia-Belgia koreograafi Mala Klinega tema lavastust „Genesis remiks”. Viimane võiks anda ka kinnitust siinse nüüdistantsu suundumusele pöörduda üha enam etendaja füüsise, aistingute ja nende pinnalt loodava liikumise poole. See on liikumistähenduse sõnastamatu potentsiaal, hüperreaalsus, mida püütakse just tantsu kaudu realiseerida ning mis ilmneb ka Karl Saksa ja Joanna Kalmu loomingus. Etendaja kogemus on samas asetatud esitusse kui performatiivsesse konteksti — ühelt poolt on vaataja distantseeritud positsioonil, teisalt kogeb etendajaga toimuvat kaasa ning taasloob nõnda ka enda kaudu kogetavat lavalist reaalsust.

            Möödunud teatriaasta pakkus ka etenduskunstides lavastusi, milles ilmnesid sellesarnased tendentsid. Etendaja kujunemist etendujaks sobib Saksa kõrval hästi ilmestama Hendrik Kaljujärve looming. Lõppenud hooaega mahtus temalt kaks lavastust, „all tomorrow’s parties” Sõltumatu Tantsu Laval koostöös Inga Salurannaga ja „Overexposure” Kanuti Gildi Saalis. Kaljujärve loomingus astub etendaja lavale alati iseendana ning kogu teose eest vastutavana. Kujundlikkus peab hõlmama laiemat konteksti ning etendaja paiknema etendujana selles kontekstis kõigi meediumide koosmõjus. Kaljujärv tahab olla laval autentne, ühtaegu objekt ja subjekt oma täies lavaduses. Lavastuses „Overexposure” võis valguse tuhmudes ja heli valjenedes tekkida omaette heliruum, kuhu Kaljujärv etendujana vahepeal lahustus. Kaljujärve etendustel loob vaataja oma positsiooni, perspektiivi ja hoiakuga kokkutoodud vahendite ristumispunktis suhte ning tähenduse ise. Need on lavastused, mida ei tasu primaarselt kirjeldada, vaid aistinguliselt kogeda, lubades nende mängureeglitel ja tähenduskihtidel pikkamisi muljetes sadestuda. Etendaja sulandub kogetavasse konteksti etendujana.

            Kaljujärve loomingus avalduvad nähtused, mis tulevad esile veel nii mõneski lõppenud aasta etenduskunstilavastuses: monumentaalsus ja installatiivne skulptuursus, ruumi ja ajaga tegelemine ning inimene selle kõige ristumispunktis. Sellesse ritta paigutuvad hästi etendus-, video- ja helikunstnike Juha ValkeapääRenzo van SteenbergeniEmer VärgiArno Sche­peri ja Mart Kangro audiovisuaalne installatsioon „2321 AD” Kanuti Gildi Saalis, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Pööriöö uni” teatris NO99 ning osaliselt ka Lauri Lagle „Paradiis” Von Krahli Teatris. Kõiki neid ühendab meediumide vastasmõju, ruumiline suuremõõtmelisus ja stsenograafia skulptuursus, mis lähendab teatrit visuaalkunstile. Peatun kõigi mainitud lavastuste puhul põgusalt just neil aspektidel, mis esiletoodud suundumust kinnitavad.

            NO99 „Pööriöö une” puhul loob monumentaalselt projitseeritud video juba filosoofilisema tähendustasandi. See pole tegevuse visuaalne dubleerija ega meie kaasaja multimeediumlikkuse illustratsioon, vaid toob oma varjamatult suurendava ning samas meediumina distantseeriva mõjuga esile tänapäeva inimese eksistentsiaalse seisundi. Oleme pidevalt luubi all, samal ajal aga meediumide vahendusel vaid kaugelt vaadeldavad. Mikrotasand on suurendatud, ent vaatleja on eemal. Emotsioonile ja füüsilistele reaktsioonidele saab küll vahetult lähedale, ent see lähedus on meediumipõhine ning virtuaalne. Hiigelsuurelt lae alla vinnatud kerale (elegantne teatrilooline viide Shakespeare’i Globe’i teatrile) kuvatud videopilt vahendab terve lavastuse jooksul simultaanselt toimuvat tegevust, aga jõuab ka võimaliku paralleelse tegelikkuseni, maailmade kõrvutatuseni.

            Eesti- ja soome etenduskunstnike performatiivne installatsioon „2321 AD” Kanuti Gildi Saalis tõi vaatajad ruumilise teekonnana apokalüptilisse, fiktiivsesse tulevikku, kus inimestest on järele jäänud hüljatud tehiskeskkond. Tähendusi lõid ruum, valgusmängud ja kõrvaklappidest kostev tekst, kusjuures ühtegi etendajat vaataja laval ei näinudki. Selle töö puhul jäi ehk pisut domineerivaks vorm; teksti osaks jäi pigem toetada kontseptuaalse tasandi selgemat väljajoonistumist. Teisalt lõi just seesama monumentaalne heli- ja valgusruum vormi, kuhu publikki võis lahustuda. See oli tähelepanuväärselt aistinguline elamus ning aega võis tajuda eelkõige düstoopiliselt lõplikuna. Eriti teravalt tuli selle foonil esile inimene, kes võib oma tegude ja otsuste tagajärjel jääda üksi. Publikut oli ruumis rohkelt, ent oma kõrvaklappidega isoleeritult on igaüks oma düstoopias üksi.

            Lauri Lagle „Paradiisis” Von Krahli Teatris tõusis küll domineerivamana esile sõna, kuid möödavaatamatult oluline oli ka installatiivsete elementidega lavaruum, mis lõi atmosfääriliselt mõjuva omailma. Kunstnik Kairi Mändla loodud dekoratiivne, pastelsete maalrivärvidega näitlejate poolt pidevalt ülevõõbatav taimestik hõlmab lavaruumi totaalselt ning võimaldab näitlejatel sealt kord väljuda, kord paradiisiloomade kombel lehestikku varjuda. „Paradiisi” retseptsioonis on korduvalt esile toodud ka etendajate kohalolu vaatajatega ühise aegruumi jagamisel, olevikulisuse ja oma kehalisuse rõhutamisel. See näitab taas tantsu- ja postdramaatilise teatri lähenemist ning piiride hägustumist teatrivormide vahel.

            Multimeediumliku teatri esireas troonib etenduskunstides endiselt Cabaret Rhizome. Maikuus esietendunud „Aja materjal” (lavastusmeeskonnas Taavet JansenLiis VaresLiisa Linhein,Joonas ParveAjjar AusmaPäär PärensonKalle TikasJohannes Veski ja Jaan Tätte jr) jäi küll veel pisut vahendit demonstreerivaks: kaamera filmis tantsijaid laval ning publik sai ekraanidele projitseeritavaid kujutisi ise manipuleerida. Aasta lõpuks valminud lavastuses „Vabadusest ja vabandustest” (lavastusmeeskonnas Ajjar Ausma, Liisa Linhein, Mart Männik, Joonas Parve, Päär Pärenson, Jaan Tätte jr ja Johannes Veski) oli videoprojektsioonil aga juba kontseptuaalselt sügavam roll, luues korraga tegelikku füüsilist ja ekraanilt nähtavat virtuaalset reaalsust ning sidudes seda dramaturgiliselt ka valikute ning vastutuse teemaga. Cabaret Rhizome on ühtlasi hea näide kollektiivsest loomest, kus tervikut loob võrdselt kogu trupp ning ühte kindlat lavastajat ei ole.

            Eeltoodud näited annavad tunnistust tearižanrite vormivahendite üksteisele lähenemisest ja vastastikusest mõjust. Kunstnikele pole enam ammu niivõrd oluline „mis?”, vaid „kuidas?”. Vormiliselt on teater praegu mitmekülgne, vahendeid kasutatakse ja kombineeritakse nii ühelt kui teiselt poolt klassikalisi žanripiire. Kui küsimused „mis?” ja „kuidas?” on oma vastused leidnud, saab liikuda kolmanda kihi juurde: „miks?”.

            Milline väärtus on oma siseilma avamisel, seisundi vormimisel, fantaasiaulmade edastamisel ja identiteedi manifesteerimisel? Siinne nüüdisteater peegeldab meie kaasaega, kõrvutab erinevaid reaalsusi, esitab ajastukohaseid eksistentsiaalseid küsimusi aja kasutuse, aususe (ent mitte naiivse siiruse) ja isikliku vastutuse kohta. Vormiliselt rikkalikust mitmekülgsusest puudust ei ole ja etenduskunstid ei pea end enam žanriliselt õigustama, ent kohati võivad esitatud küsimused jääda veel pisut metafilosoofiliseks, kunstivälja enesekriitikaks või kunstniku siseilma poeetika vahendamiseks. Kui vaadelda võimalikke edasisi perspektiive, võiks arvata, et järgmisena astuvad etendajad veel ühe sammu edasi, tuues selgemalt esile seosed oma tegevuse ja ühiskonnas toimuvate protsesside vahel. Just etendajad, hoolimata sellest, kas nad tegelevad laval liikumise, sõna, skulptuuriloome või helimaastikega. „Kuidas?” pakub juba niigi erinevaid võimalusi, oluline on ka „miks?”.

            Nimetustest ja määratlustest ning erinevatest esitatavatest küsimustest hoolimata ei kao lavapildilt inimene. Teater tegeleb peaasjalikult inimesega, olgu kollektiivsel või individuaalsel tasandil. Nüüdisteater peegeldab inimest oma kaasaja hulluses, kõigi võimetuste ja võimaluste väljal ning etendaja on selle peegelduse vahendajaks. Lõppenud aasta žanripiire kompavat teatrit ühendab näitleja-tantsija-etendaja kui etenduja, kes paigutub oma töö lahutumatusse tervikusse ning julgeb seal esile tulla oma täies aususes, täies lavaduses. Kogetu nimetamine võib järgneda, kui see üldse vajalik on.

 

Viited:

1 Heili Einasto ja Evelin Lagle. Tants ilma keha liikumiseta on kui muusika ilma helideta. — Postimees 13. I 2017.

2 Vt nt: Ott Karulin ja Kristel Pappel. Ähmastuvad piirid. Teatrielu 2014. Tallinn: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2015, lk 13–42; samas: Leenu Nigu. Piiriküsimuse ammendumine tantsukunstis.
lk 8299.

3 Vt nt: Evelin Lagle. Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest. Eesti tantsukunst nüüd ja —? — Sfäärid — Väljad — Horisondid — Plaanid — Utoopiad. Tallinn: Sõltumatu Tantsu Lava, 2015, lk 21–35.; Kai Valtna. Mõtteid Première’ist ehk kehadest etenduskunstis. — Tantsuinfo Kuukiri, juuni 2015, kuukiri.tantsuharidus.ee/artikkel/motteid-premiere-ist-ehk-kehadest-etenduskunstis; Leenu Nigu. Kui liigutus ja idee ei tühista teineteist. — Sirp, 20. III 2015; Leenu Nigu. Piiriküsimuse ammendumine tantsukunstis. Teatrielu 2014. Tallinn: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2015, lk 82–99.

4 Luule Epner. Kaks tundi „Paradiisis”. — Teater. Muusika. Kino 2016, nr 10.

5 Kristin Orav. Aistingute juriidika tantsulaval. — Müürileht nr 59, detsember 2016.

6 Hendrik Kaljujärv. Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen. — Postimees 11. IX 2016.

7 Rudi Laermans & Carine Meulders. The body is the re/de-presentation or, what makes dance contemporary? Sarma Expanded Publications, 2009. [http://sarma.be/docs/1299]

8 Evelin Lagle. Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest. Rmt: Eesti tantsukunst nüüd ja —? — Sfäärid — Väljad — Horisondid — Plaanid — Utoopiad.

9 Vt nt: Evelyn Raudsepp. Põlvkonnad ja väljavaated eesti tantsukunstis. — Sirp 27. III 2015.

Toimetaja: Valner Valme



17. Kohila sümpoosion17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
Hop galeriis 17.07–1.08.

Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.
Režissöör Mihkel Ulk uue põlvkonna filmimaailmast: kino ei kao kuhugi

Eestlased on võrreldes naabritega Baltikumis või Soomes väga suured kinos käijad. Samas kasvab järjest ka nutimaailma võidukäik filmide edastamisel. Filmirežissöör Mihkel Ulk kahe kasvava hiiglase vahel suurt konkurentsi ei näe, pigem toetavad nad teineteist.

E-raamatud.E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

London GrammarLondon Grammar
Arvustus. London Grammar - tubli, istu, viis

Uus plaat
London Grammar
"Truth Is a Beautiful Thing" (Ministry of Sound Recordings)
5/10

FILM
Auditoorium
Sten Kauber: ähmastunud funktsioonidest filmikriitikaväljal

Maailma suurte keelte poolt raamistatud globaliseerunud inforuumi ülekülluse ja meedia mitmekesisuse keskel hakkab üha enam esile kerkima eesti keeles kirjutamise ja mõtlemise sotsiokultuuriline olulisus. Erinevaid valdkondi populariseerivate ja lahkavate tekstide kaudu areneb inimeste võimekus mõista ja mõtestada kogetut enda emakeeles.

TEATER
Rakvere Teater "Kellavärgiga apelsin"
Rakvere teater kogus hooajaga üle 130 000 külastuse

Rakvere teatri 77. hooajal toimus erinevates teatrisaalides 353 etendust, mida vaatas 63 523 inimest. Koos kinokülastuste, kontsertide, näituste ja vestlusõhtutega kogus Rakvere teater 132 455 külastust.

KIRJANDUS
Siber
Arvustus. Ülisünge retk, aga ilus ka

Uus raamat

Sergei Lebedev
"Unustuse piir"
Vene keelest Matti Piirimaa
Ajakirjade Kirjastus
317 lk.

KUNST
"Ehte- ja elulood"
Arvustus. Kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest

Anna-Maria Saare isikunäitus "Ehte- ja elulood"
Tartu Kunstimajas
Avatud kuni 23. juulini

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Maryn E. Coote "Maskeraad"
Arvustus. Maryn E. Coote ja psühhodiskonaudi seiklused

Uus plaat
Maryn E. Coote
"Maskeraad" (PPU)
10/10

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

OTSE: Pärnu xxxi filmifestivali auhinnaöö

ERR.ee kultuuriportaal teeb ülekande Pärnu XXXI filmifestivali Auhinnaööst. Selguvad filmifestivali parimad linateosed ja Eesti Rahva Auhinna 2017 võitja, kelle olete valinud teie vaatajad!