Arvustus. Bonnie Prince Billy tekitab stetsoni randi ({{commentsTotal}})

Bonnie
Bonnie "Prince" Billy. Autor/allikas: Domino

Uus plaat

Bonnie Prince Billy

"Best Troubador" (Drag City)

9/10

Alustuseks tavapärane ekskurss minevikku… 90ndate keskel oli kaks muusikastiili, mis minu muidu küllaltki crossover maitsemeele silmis vähimatki armu ei leidnud: esiteks vokaalne kommerts-soul a la Boyz II Men. Teiseks kantri. 

90ndate kommerts-souliga on suhe jäänud samaks. Nostalgia (segatuna kerge piinlikkusega) on ainus positiivne tunne, mida võin mööndustega tunda selliste artistide vastu nagu Mariah Carey, Babyface või R Kelly. "Lawry" Pihlapist rääkimata (temaga seonduvast tuleb allpool veel juttu…). Niisiis - mõni asi ei muutu.

Ometi pean täheldama, et keskea lähenedes inimese kivistunud tõekspidamised pehmenevad. Oleks keegi mulle näiteks 1997.  aastal öelnud, et hakkan iga päev kandma dressipükse (enamasti küll kodus), ma oleksin ta välja naernud, sest see oli külaeitede ja elukutseliste sportlaste pärusmaa. Või et ma teen endale hommikuti putru (hommikul praetakse ikka eelmise õhtu keedukartuleid). Või et mul on kogumispension (raha küsitakse emalt). 

Kantriga sama lugu. 

Ma ei teagi, miks ta mulle ühest hetkest nii ebameelivaks muutus… Teatud perspektiivist vaadates olen ju tegelikult Kukerpillide, Justamendi, Fixi või Kapelli modifikatsioonidega sellest žanrist üles kasvanud. Harku Järve Kantri ja Roosna-Alliku Hobupäev - kaks nime, mida ma tõenäolislt kunagi ei unusta. Kuigi meie pere ei jõudnud iial nimetatud festivalidele, on need üritused mu mälus kinnistunud kui resistance, mis astus ühte jalga taasiseseisvumisega. Aga ühel hetkel oli kantri rõve. Ebaloomulik. Võõras mäng (nagu tegelikult enamik muusikalisi subkultuure…). Eriti meie kontekstis ("Aktuaalses kaameras" on siiani tööl reporter, kes peab end pigem kauboiks kui ajakirjanikuks…).

Võib-olla oli selles kõiges ikkagi oma osa ka Jaan Elgulal, kes Raadio 2 algusaastail kanalis halva muusikavalikuga kantri-show’d tegi… (Muide, miks Raadio 2s praegu kantritundi pole? Mina oleksin kuulaja, nagu ma kuulan reedeti hea meelega ka Vikerraadio Elgula saadet… Veel üks märk pehmenemisest?).

Aga umbes kümme aastat tagasi toimus muutus. Kolleeg Peeter Rästasele hakkas golden-oldies bluegrass meeldima. Johnny Cashist tehti eluloofilm. Willie Nelson ei surnud ega surnud. Lõpuks kolis isegi Jack White Nashville’i. Sõber Jaana Friberg, kes elab juba aastaid USAs, kinnitas aiva, et kõige ägedam ameerika muusika on kantri. Laur Joamets võitis Sturgill Simpsoniga esimese Grammy.

Viimane nael kirstu oli paari aasta tagune maanteereis USAs. Seal on miljoneid raadiojaamu, kümned tuhanded neist mängivad kantrit. Kui sa sõidad Arizona metsikute väljade vahel ja kõik muud raadiojaamad ära kaovad, kestavad kantrijaamad ikka edasi. Ja kui lõpuks Garth Brookski ragisema hakkab, kostab valgest mürast siiski üksik uljas joodeldus - see on mõni väike visa kristlik kantrijaam. Jumalast peaaegu hüljatud maal. 

Nii palju minu suhtest kantrisse. 

Bonnie "Prince" Billy plaat "Best Troubador" on puhas ülistuslaul kantrile (armastusele, muusikale, teele, lihtsale elule, natuke ka jumalale), täpsemalt selle pseudonüümi taha varjuva üliproduktiivse muusiku, laulukirjutaja ja näitleja Will Oldhami tribuut kantrilegendile Merle Haggardile. Ma ei taha jätta muljet, et ma kõike seda enne praeguse teksti kirjutamist teadsin - Bonnie "Prince" Billy oli artist, kelle nimi oli mul meeles tänu paarile Rein Fuksi postitusele Facebookis. Merle Haggardi nime polnud ma kunagi enne kuulnud (The Guardianis ilmus kõige kohta ilus ülevaatlik artikkel, huvi korral lugege). Valner pakkus mulle arvustamiseks välja selle plaadi ja ma võtsin pakkumise vastu, kuna kantri on nüüd mu guilty pleasure. 

(Iroonilisel kombel on Will Oldham teinud kaastööd ka soulmuusiku John Legendiga, nii et siin jooksevad mu personaalsete dilemmade ja komplekside otsad taas mingil määral kokku.)

"Best Troubador" liigub alguse produtseeritusest vaikselt ja natuke tüütult suvalisuse, pretensioonituse ja fragmentaarsuse suunas, alates "The Fugitive'ist" ja lõpetades "If I Could Only Fly'ga"). Mingis mõttes on see viga, teisalt ka sümpaatne. Kantri konventsionaalsust rikutakse pea igas laulus vaskpillidega, mis annab autentsusele ägeda nihke.  

Minu kiiks on sarnasuste otsimine ja esimene duett, mis võrdluseks siinsetele duettidele Mary Feiockiga pähe kerkis, oli Silvi Vraidi ja Priit Pihlapi (Lawry’s daddy) partnerlus Fixi päevilt. Ilma igasuguse irooniata. "Some Of Us Fly's" on mõned Pink Floydi "Wish You Were Here" noodid. Loos "Haggard Like I’ve Never Been Before" leidub midagi Sonny Bono klassikalisest "The Beat Goes On’ist". Aga muidugi on selles kõiges enim laulude autorit Merle Haggardit, kes umbes aasta tagasi igavese kantrikoosseisuga liitus.

"That’s The Way Love Goes" on lihtsalt geniaalne poplaul. Pool lisapunkti joonistub välja altsaksofoni törtsust justkui valel ajal vales kohas laulus "Roses In The Winter". Selline robustsus ja ootamatus on minu jaoks üks hea muusika ja tegelikult üldse hea kunsti tunnuseid. Teine lisapunkti pool koosneb klassikalisest ja konkreetsest (ehkki põgusast) kantrijoodeldusest laulu "My Old Pal" lõpus.

Lõpetuseks. Gert Raudsep, nagu ma ütlesin - sa pole head kantrit lihtsalt kuulnud! Aga tehke siis ära - võtke ikkagi kätte ja minge kahakesi USAsse road trip'ile (nagu esikapeol rääkisime). Sa näed seal ise, kuidas kantri oma maitsekamates ja autentsemates variatsioonides sulle meeldima hakkab. Ma ei ütle, et sa tuled sealt tagasi stetson peas (stetsoni randi said sa juba varem ühes lavastuses laubale), aga see kantri tõepoolest mõjub. Päriselt. (Vabandust, aga stetson läheb nüüd pealkirja ja koos randiga - Valner).

Toimetaja: Valner Valme



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: