Lugege katkendit: Jean-Philippe Toussaint, "Põgenemine" ({{commentsTotal}})

Jean-Philippe Toussaint
Jean-Philippe Toussaint Autor/allikas: Madeleinesantandrea. Commons - https://commons.wikimedia.org/wiki

Lühiromaan "Põgenemine" on teine raamat Marie-tsükli romaanidest, mis kõik kaardistavad ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada.

Jean-Philippe Toussaint

PÕGENEMINE
Originaal: Fuir
Prantsuse keelest tõlkinud Leena Tomasberg
Toimetanud Triinu Tamm
Kujundanud Maris Kaskmann
Sari „Moodne aeg“, 120 lk, kõva köide


„Põgenemine“ on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad“ (Pegasus, 2010) eellugu. Kui „Armastajad“ viis suhtekriisis paari Tōkyōsse, siis „Põgenemise“ tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Kõik saab aga alguse mõistatuslikust ja halvaendelisest pruugitud mobiiltelefonist, mis jutustajale Hiinasse saabumise puhul kingitakse... Toussaint maalib meisterlikult oma filmilikult visuaalses proosas vaateid, maastikke, valguse varjundeid, mitmesuguseid stseenikesi, nagu teeks seda reisikirjanik. Sama meisterlikult registreerib ta ka võnkeid ja värelusi tundemaastikul.   

Belglane Jean-Philippe Toussaint (snd 1957) on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke. Kõik tema seni avaldatud romaanid on mahult ja süžeelt napid, kuid ülimalt tihendatud, viimseni lihvitud proosapärlid. See kehtib ka 2005. aastal ilmunud romaani „Põgenemine“ kohta.

Laupäeval, 27. maiL kell 17 esineb Jean-Philippe Toussaint Kirjanike Maja musta laega saalis festivalil HeadRead.

 

KATKEND

Kas lõpeb iialgi mu lugu Marie’ga? Suvel enne meie lahkuminekut olin veetnud mõne nädala Shanghais, see polnud päris ametisõit, pigemini lõbureis, ehkki Marie oli mulle usaldanud isemoodi tööülesande (ma ei taha siinkohal üksikasjadesse laskuda). Päeval, mil ma Shanghaisse saabusin, tuli Marie’ äripartner Zhang Xiangzhi mulle lennujaama vastu. Olin teda varem näinud vaid korra Pariisis Marie’ kontoris, kuid tundsin ta kohe ära, ta vestles otse passikontrolli putka taga ühe vormirõivas politseinikuga. Ta oli nii umbes neljakümnendates eluaastates, prullakate põskede, täidlase näo, vaskja sileda nahaga ja kandis tumemusti päikeseprille, mis varjasid kogu tema näo ülaosa. Ootasime pagasilindi kõrval minu kohvrit ja olime vaevalt jõudnud vigases inglise keeles paar sõna vahetada, kui ta ulatas mulle mobiiltelefoni. Present for you, ütles ta, ja ajas mu sellega täielikku hämmingusse. Ma ei mõistnud, mispärast pidi ta esimese asjana mind varustama mobiiltelefoniga, üsna inetu tuhmhalli pruugitud telefoniga, millel polnud ei pakendit ega kasutusjuhendit. Kas selleks, et saada alati mu asukohta kindlaks teha, mu liikumistel silma peal hoida, mind pidevalt valvata? Ma ei tea. Kõndisin sõnatult tema kannul mööda lennujaama koridori, hinges ebamäärane ärevus, millele lisandus reisiväsimus ja võõrasse linna saabumise pinge.KATKEND

Kui olime lennujaama klaasist liugustest väljas, andis Zhang Xiangzhi põgusa sõnatu käeviipega märku ja sedamaid sõitis ette tuttuus hõbehall Mercedes, mis jäi meie ees aegluubis seisma. Zhang Xiangzhi laskis autojuhil, hajusa olekuga, peaaegu nagu olematul noormehel mu kohvri pakiruumi tõsta ja tagaistmel platsi võtta ning istus ise rooli. Seal end sisse seadnud, andis ta mulle märku, et ma istuksin tema kõrvale mugavale kreemikarva nahkkäetugedega tuttuuelt lõhnavale istmele, tema ise vajutas kliimaseadme nuppe ja lülitas sisse konditsioneeri, mis hakkas vaiksel surinal tööle. Ulatasin talle jõupaberist ümbriku, mille Marie oli mulle tema jaoks kaasa andnud (ja milles oli kakskümmend viis tuhat dollarit sularahas). Ta tegi selle lahti, vedas pöidlaga üle rahatähtede serva, et neid kiiresti üle lugeda, sulges siis ümbriku ja torkas selle pükste tagataskusse. Ta kinnitas turvavöö ja me lahkusime aeglaselt lennujaamast, et keerata Shanghai kiirteele. Olime vait, prantsuse keelt ei rääkinud ta üldse ja inglise keelt oskas väga vähe. Ta kandis lühikeste käistega hallikat värvi päevasärki ja kuldketi otsas stiliseeritud draakonikihva või -küünist. Kingiks saadud mobiiltelefon lebas endiselt mu süles, ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, ja juurdlesin küsimuse üle, miks oli ta selle mulle andnud (kas lihtsalt tervituskingitusena Hiinasse saabumise puhul?). Teadsin, et Zhang Xiangzhi tegeles juba mitu aastat Hiinas Marie’ nimel kinnisvara­tehingutega, võimalik, et kahtlaste ja ebaseaduslike operatsioonidega, äripindade rendi ja müügiga, võimalike ehituskruntide ülesostmisega tühermaadel, kõik see lõhnas suure tõenäosusega korruptsiooni ja altkäemaksude järele. Niipea kui Marie oli Aasias, Koreas ja Jaapanis, läbi löönud, oli ta rajanud esindused Hongkongis ja Pekingis ning soovis avada uusi kauplusi Shanghais ja maa lõunaosas, juba olid tal ka päris kindlad plaanid laiendada tegevust Shenzheni ja Kantoni. Seniajani ei olnud ma aga kuulnud, et too Zhang Xiangzhi oleks seotud organiseeritud kuritegevusega. 

Toimetaja: Valner Valme



Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

Bookeri kirjanduspreemia võitja George Saunders

Bookeri preemia võitis Ameerika kirjanik George Saunders

17. oktoobri õhtul anti välja Bookeri preemia, mille võitis kirjanik George Saunders teosega "Lincoln in the Bardo". Tegemist on auhinna ajaloos teise Ameerika autoriga, eelmine oli möödunud aastal Paul Beatty raamatuga "The Sellout". Ka ennustusportaalid pidasid Saundersi võitu kõige tõenäolisemaks.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Kurt Cobain

Arvustus. Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Jalgpallur Juan Cuadrado paelab putsasid.

Sõnasäuts. Neon ja paelan

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust "Kes levitab anekdoote?" leiab lause: "Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama."

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: