Lugege katkendit: Kazuo Ishiguro, "Maetud hiiglane" ({{commentsTotal}})

Kazuo Ishiguro intervjuus Charlie Rose´ile.
Kazuo Ishiguro intervjuus Charlie Rose´ile. Autor/allikas: ekraanitõmmis

Bookeri auhinna laureaadi, jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro romaani "Maetud hiiglane" tegevus toimub kuningas Arthuri järgsel Inglismaal. Väikeses külakeses elav vanapaar Axl ja Beatrice asuvad teele, sest neile meenub ähmaselt, et kusagil naaberkülas elab nende poeg.

Ähmaselt sellepärast, et üle terve maa roomav udu näib võtvat inimestelt mälu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Minevikust ei mäletata ei õnnelikke hetki ega ka mitte valusaid mälestusi. Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos. Jõudnud sakside külasse, saavad nad tunnistajaks seal toimuvatele sündmustele ning liiguvad edasi juba suurema reisiseltskonnaga. Igaüks neist otsib midagi. Axl ja Beatrice oma poega, saksi sõjamees õiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salapärast lohet, et ta tappa. Tundub, et kõigi teada on üldise unustuse taga just lohe, kes paiskab välja mälu hävitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui mälu taastub.

Kazuo Ishiguro jutustamisviis on petlikult kiretu ja miski ei ole siin päris see, millena näib. Armastuse ja unustamise kõrval on raamatu teiseks oluliseks teemaks võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishigurole on omane üllatada iga uue teose puhul uue vormiga. Kui tema eelmises raamatus "Ära lase mul minna" (e.k 2015) on ulmesugemeid, siis "Maetud hiiglases" võtab kirjanik appi fantasy’le omased  võtted.

Originaal: "The Buried Giant"
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Korrektuuri lugenud Eha Kõrge
Kujundanud Britt Urbla Keller
324 lk, kõva köide

KATKEND:

Te oleksite võinud tookord kaua otsida sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut ülesharimata maad, siin ja seal kulgesid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või rohtunud ja sulasid sageli kõnnumaaga ühte. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed – ja paneb imestama, milline meeleheide sundis neid nii süngetesse paikadesse asuma – võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne, kui nende moonutatud kogud udust välja ilmusid. Niisugused koletised ei andnud aga põhjust imestamiseks. Tolleaegsed inimesed oleksid pidanud neid igapäevaseks riskiks ning tol ajal oli väga palju muud, mille pärast muretseda. Kuidas saada kõvast maapinnast toitu kätte, kuidas vältida tulepuudeta jäämist, kuidas peatada taud, mis võis tappa üheainsa päevaga kümneid sigu ja tuua rohelise lööbe laste põskedele.

Igatahes ei olnudki kollid nii hullud, kui neid ei provotseeritud. Tuli lihtsalt leppida sellega, et ikka ja jälle eksis mõni elukas hirmsas raevus võib-olla mingi nende enda varjatud riiu järel külasse ning märatses seal karjumisest ja relvadega vehkimisest hoolimata ringi, vigastades kõiki, kes olid liiga aeglased, et tal teelt eest minna. Või et ikka ja jälle võis koll mõne lapse udusse viia. Tolleaegsed inimesed pidid sedalaadi jõledustesse filosoofiliselt suhtuma.

Ühes sellises piirkonnas suure raba serval, kusagil sakiliste küngaste varjus elas eakas abielupaar Axl ja Beatrice. Võib-olla ei olnud need nende täpsed või täielikud nimed, aga lihtsuse mõttes nimetame neid just nii. Ma tahaksin öelda, et see paar elas eraldatud elu, aga noil päevil olid vähesed „eraldatud” selles mõttes, millest meie aru saaksime. Sooja ja turvalisuse pärast elas külarahvas ulualustes, millest paljud oli kaevatud sügavale mäekülje sisse ning olid üksteisega seotud maa-aluste käikude või kinniste koridoride kaudu. Meie eakas paar elas koos veel umbkaudu kuuekümne külaelanikuga ühes säärases laiutavas käikude ja tubade rägastikus – hoone oleks selle kohta liiga uhke sõna. Kui nende kärgkülast välja tulla ja kakskümmend minutit ümber künka kõndida, võis jõuda järgmisesse asulasse ning vähemalt esialgu oleks see paistnud täpselt samasugune nagu eelmine.

Mul ei ole mingit soovi jätta muljet, et tolleaegne Britannia ainult niisugune oligi, ning et ajal, mil kõikjal mujal maailmas edenesid suurejoonelised tsivilisatsioonid, ei olnud meie siin rauaajast palju kaugemale jõudnud. Kui te oleksite saanud oma soovi kohaselt mööda maad hulkuda, oleksite võinud kindlasti avastada losse, kus leidus muusikat, maitsvat toitu ja sportlikke saavutusi, või kloostreid, mille asukad olid teadmistest küllastunud. Aga sellest ei saa kuidagi mööda. Isegi tugeva hobuse seljas ja hea ilmaga oleksite võinud ratsutada päevi, ilma et oleksite silmanud ainsatki lossi või kloostrit rohelusest kerkimas. Enamasti oleksite leidnud selliseid kogukondi, nagu ma äsja kirjeldasin, ning kui teil poleks just olnud kingituseks kaasas toitu või rõivaid või te poleks olnud raskelt relvastatud, ei oleks olnud sugugi kindel, milline vastuvõtt teid oleks oodanud. Kahju küll, et ma maalin meie tolleaegsest maast säärase pildi, aga mis seal parata.

Pöördume tagasi Axli ja Beatrice’i juurde. Nagu ma ütlesin, elas see vanapaar asumi välisservas, kus nende ulualune oli loodusjõudude eest vähem kaitstud ega saanudki kuigi palju osa lõkkest suures kambris, kuhu kõik õhtul kogunesid. Võib-olla oli kunagi olnud aeg, mil nad elasid tulele lähemal, aeg, mil nad elasid koos oma lastega. Tegelikult on tegu just niisuguse mõttega, mis võis kanduda Axli pähe, kui ta lebas koidueelsetel tühjadel tundidel voodis, naine kõrval sügavas unes, ning tema südant vaevas mingi nimetu kaotus, mis ei lasknud tal uuesti unne vajuda.

Võib-olla oli Axl just sellepärast kõnealusel hommikul voodi hoopis maha jätnud ja vaikselt välja lipsanud, et istuda asumi sisse­pääsu kõrval vanal kooldunud pingil ja oodata päevavalguse esimesi märke. Kevad oli käes, kuid õhk tundus ikka veel kõhe isegi Beatrice’i keebiga, mille ta oli välja tulles kaasa võtnud ja endale ümber mähkinud. Ometi oli ta nii oma mõtetesse süvenenud, et ajaks, mil ta mõistis, kui külm tal on, olid tähed sama hästi kui kadunud, silmapiiril levis valguskuma ja hämarusest jõudsid ta kõrvu linnulaulu esimesed noodid.

Toimetaja: Madis Järvekülg



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: