Anders Härm: traditsioon & trauma – Aasta ema & 9. mai juhtumid ({{commentsTotal}})

9. mai rongkäik
9. mai rongkäik Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Siiri Oviiri “Aasta ema skandaalist” on nüüd juba mõnevõrra aega mööda läinud, mistõttu saab sellele nüüd ehk veidi rahulikumalt tagasi vaadata. Kuigi ka 9. maist saab varsti juba kaks nädalat, käivad vaidlused sel teemal jätkuvalt edasi. Järgnevas lühiessees huvitab mind nende kahe juhtumi näitel küsimused traditsioonist ja traumast nii personaalsetes kui ka kollektiivsetes subjekti-positsioonides ning eelkõige see, mida nendega peale hakata.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.org.

19. aprilli “Ringvaates”, vastates saatejuhi küsimusele miks on “Aasta ema” laureaadid seni olnud üksnes abielunaised, tegi Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir muuhulgas ka palju elavat ja valdavalt negatiivset vastukaja tekitanud avalduse: “Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kellel on küll, tõesti, jah, palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa. Kuskile tuleb piir tõmmata./…/See ei olnud ühe inimese otsus, ei kolme inimese otsus. Naisliit on suur ja vana organisatsioon.” 26. aprilli intervjuus “Õhtulehe” ajakirjanikule kuulutas ta juba, et üksikema on täpselt sama tubli ema nagu abielus ema ning 2. mail eetris olnud “Radarile” kommenteeris ta, et ta pole tahtnud ühtegi ema solvata – tema otsesaate sõnakasutus kukkunud lihtsalt halvasti välja.

Kas ikka kukkus ja kas tõesti pole tahtnud?  Või avaldus siinkohal Oviiri sügavalt internaliseeritud, tema maailmapilti juurdunud kultuuriline eelarvamus, mille kohaselt üksikemad on siiski liiderlikud ja lõtvade elukoometega põlastusväärsed naised, kes ei suuda oma seksuaalsust kontrollida (palju lapsi, erinevad mehed)? Mitte päris juhuslikult ei rõhuta ta selle lõigu lõpus naisliidu vanust ehk siis selle pikaajalist traditsiooni. Tõenäoliselt oleks ta skandaali vältinud ja teema poleks võibolla mitte mingisugust tähelepanu äratanudki kui ta oleks öelnud, et naisliidu statuut seda ei võimalda, et selle muutmise teemat on arutud, kuid siiani pole konsensust leitud. Kuid tema vastusest kerkis intensiivse jõuga esile just karm ja ultrakonservatiivne hinnang üksikemadele.

Ma usun, et me kõik oleme tajunud teatud pingelises olukorras ja kimbatuses seda, kuidas meie enda sees hakkab kõnelema justkui kui kellegi Teise hääl, et need vastused mida me anname või seisukohad mida me võtame, ei ole päriselt meie omad. Me eeldame, et kuigi subjekt on alati teatud traditsioonide ja eelarvamuste poolt vormitud produkt, ning seetõttu alati ka oma kasvatuse ohver, ei ole ta ka siiski ainult passiivne olend, kes õpetatule üksnes allub, vaid on võimeline ka aktiivselt ümber mõtestama teda loonud/mõjutanud traditsioone ja eelarvamusi.

Aga teatud hetkedel võivad traditsioonid ja eelarvamused osutuda tugevamaks kui meie: nad tungivad meie valikutest hoolimata ootamatult pinnale, pannes meid ühel või teisel viisil reageerima ja käituma.

Usun, et Oviiris hakkas ETV otsesaates justnimelt kõnelema tema lapsepõlvest, 50-60ndatest, pärit kasvatus, kus abieluväline rasedus oli jätkuvalt midagi, millega noori tütarlapsi hirmutati. Sellesse on kätketud eelarvamus, mis “lapsega tüdrukud” võrreldes abielunaistega sotsiaalselt alaväärseks stigmatiseerib ja marginaliseerib. Selle kasvatuse eesmärgiks ei pruukinud isegi olla rohkemat kui “heatahtlik” soov hoiatada soovimatu raseduse eest, mis aga keeldude, käskude ja hirmuga sügavalt laste kujutlusilma seestati ja mille tulemuseks oli ka sotsiaalselt tõrjuva hoiaku kujundamine vallasemade suhtes lihtsas ja otsekoheses 19. sajandi stiilis.

Analoogne mehhanism on märksa räigemal moel tuvastatav ka sügavate psüühiliste traumade puhul, kus, näiteks, seksuaalse väärkohtlemise ohvrist saab ise seksuaalkurjategija või mõrva pealt näinud lapsest endast sarimõrvar. Ohvril väljendub traumaatiline kogemus selle kompulsiivses kordussunduses, Wiederholugszwangis, nagu Freud seda nimetas.

Kaasaegses kriitilises ajaloofilosoofias on üldlevinud seisukoht, et mineviku vahetu kogemine on võimatu, kuid ameerika ajaloolase Dominic LaCapra arvates on trauma ohver just heaks näiteks selle kohta, kuidas minevik võib olevikus avalduda; ta on isegi lansseerinud sellise mõiste nagu “olevikus minevik” (present past). Kui ühest küljest teravdab see unikaalne juurdepääs ajaloolisele reaalsusele ohvri perspektiivi teatud teemadele, siis teisalt muudab seesama perspektiiv keeruliseks mineviku emotsioonitu ja erapooletu analüüsi.

9.mai tähistamine

Võib muidugi kahelda, kas selline personaalsesse kogemusraami jääva trauma mõiste üle kandmine kollektiivse ajaloo tajumisele on lõpuni adekvaatne. Kuid vaadates praegu jälle lahvatanud vaidlust 9. mai tähistamise üle, tekib vägisi kujutluspilt, et kokku on saanud kaks tõeliselt traumeeritud kogukonda, kes näitavad vastastikku arme, võistlevad selles, kummal on suuremad, verisemad ja valusamad haavad ning kumb on ikka vägevam ohver. Kui üks osapool räägib sõja lõpust, ohvrite mälestamisest ning pommide langemise lõppemisest, siis teine kuuleb seda nii, et õigustatakse stalinistlikke repressioone, Venemaa propagandat ja funktsionaalse kuulamisoskuse puudumise absoluutse krestomaatiana seda, et Nõukogude väed Eestit ei pommitanudki. Kui teine pool räägib okupatsioonist, halbadest valikutest ning Sinimägedest, siis teine pool kuuleb seda nii, et õigustatakse ja rehabiliteeritakse Hitlerit ja Natsi-Saksamaad ja vähendatakse vene rahva kannatusi. Lõpptulemuseks on muidugi see, et kõik on kõigi peale solvunud ja kõik tunnevad, et süüdi on justnimelt teine osapool ja et just talle, ja ainult talle, kuulub ajaloolise tõe monopol.

Teisalt tuleb muidugi tunnistada, et mõlemal poolel on ka omajagu õigus. Ei saa ju ometi eitada, et Venemaa kasutab II MS poliitilise propagandavahendina ning teatud õõvastavate positsioonide õigustamiseks ning teisalt, et nii Lääne-Euroopa kui ka Venemaa perspektiivist tundub jutt Hitleri armees iseseisvuse eest võitlemisest siiski võrdlemisi napakana.

Mulle tundub siiski, et pall on meie käes ja ma saan väga hästi aru, mida Oudekki Loone silmas peab kui ta ütleb, et Eesti ei ole päriselt vaba riik nii kaua kui me ehitame oma identiteedi üles üksnes vastandusele Venemaaga, selle kaudu, ning käsitleme ennast üksnes tolle ohvrina. (Postimees 17. mai, 2017). Rein Ruutsoo valuline vastus Loonele demonstreeris seda hiilgavalt. (Postimees 20. mai, 2017).

Nagu ütleb LaCapra, on oluline nii ajaloo kui ka vaimse tervise nimel ohvripositsiooni mitte kinni jääda.

Kokkuvõttes – ärme muutu ohvrist kurjategijaks

Mõlemal puhul peaks proovima maailma näha ka teistest perspektiividest ning trauma läbitöötamine võiks anda ka teisenenud vaate häirivale minevikule. Täpselt samamoodi võiks ka Oviir taibata, et tema skandaali põhjuseks ei olnud halb sõnakasutus ega ka kogenud poliitiku ootamatu lapsus, vaid koduse kasvatuse internaliseeritud traditsioon, mis traumaatiliselt pinnale kerkis ning selle asemel, et oma ebaõnnestumist õigustama või välja vabandama hakata, oleks ausam olnud seda teadvustada ja tunnistada.

Millal me siis lõpuks tajume, et meil on juba 25 aastat selles riigis jõu positsioon ja sellest tulenevalt ka vastutus, mida paradoksaalsel kombel eitavad kõige aktiivsemalt need, kes ennast rahvuslastena defineerivad? Ohvri positsioon on mugav, tekitab teatud naudinguidki. Seda on mõnus magusa enesehaletsuse kastmes justkui õigustatud vägivallaks haududa. Et kui Nõukogude Liit meid 50 aastat nuhtles, siis nüüd, lõpuks ometi, maksame kohalikele venelastele selle eest kätte või?

Me ei saa mõjutada seda, mida produtseerib Putini Venemaa trollitööstus, kuid me saame mõjutada seda, kuidas me ise oma traumat käitleme.

Mis mõtet on ennast Venemaale ja eelkõige kohalikele inimestele täpselt samaväärse värdjalikkusega vastu peegeldada? Me peaksime sellisest traumaatilisest sõltuvussuhtest ennast lahti ühendama. Erinevalt Eerik-Niiles Krossist (Postimees 14. mai, 2017) arvan ma, et võiksime justnimelt hakata eristama sõja lõpu ja langenute mälestamise ning teisalt stalinistlike repressioonide, okupatsiooni ja Venemaa propaganda teemasid ning samas jätkuvalt selgitada oma perspektiivi ajaloole. (Krossi artiklil oleks ehk mõte venekeelses meedias eesti positsiooni põhjendusena kui see ei omistaks ühele teleintervjuule teaduslike väidete kaalu.)

Me peame hakkama tegema vahet inimeste ja režiimide vahel ja mitte ajama ühtesid teistega segi. Teisisõnu, me ei tohi ise muutuda ohvrist kurjategijaks, millest teatud poliitilised jõud fantaseerivad. Neile on see trauma nii ehk naa üksnes vägivalla ettekääne. Meie võimalus ei seisne muidugi mitte selles, et me muutume selliseks nagu Venemaa või nagu unistavad mõningad paremäärmuslikud jõud, vaid just see, et me selliseks mitte mingil juhul ei muutu.

Toimetaja: Valner Valme



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: