Arvustus. Jäälill kasvuhoones ({{commentsTotal}})

"Hedda Gabler" Autor/allikas: Tõnis Järs

Kahjuks on Hedda vales kohas, ta on dekadentlik ja luksuslik taim põhjamaises triiphoones, ümber tublid kurgid ja atsakad tomatid.

Vanemuise „Hedda Gabler“, autorid Henrik Ibsen ja Brian Friel, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Mehis Pihla, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste ja Ene Järvis. Esietendus 13. V Vanemuise väikeses majas.

Kui kuulsin, et „Hedda Gablerit“ hakkab Vanemuises lavastama Mehis Pihla, tekitas see minus kohe elevust. Kui meenutada kas või tema tehtud „Ilus on noorelt …“ lavakeelt, tõotas see üllatust. Postdramatism, performatism, tõejärgne ajastu ja mis kõik veel. Seda ootamatum oli näha laval küllaltki modernistliku maitsega tehtud üpris akadeemilist lavastust. Kuna aga Brian Friel on teinud „Hedda Gableri“ voolujoonelisemaks ja nüüdisaegsemaks, timmides keelt väheke ajakohasemaks ning laiendades paari tõmbega Ibsenil tahtlikult või tahtmatult hämaramaks jäänud tähendusruumi, on noore lavastaja käe alt tulnud täiesti tänapäevane versioon. Siin pole seda pentsikut kõlapilti, mis hakkab häirima algupärase variandi ustavamal järgimisel. Nii tuleb ka paremini välja vastus küsimusele, miks peab üldse rääkima lugu XIX sajandi väikelinna norralatest. On ju tegemist vägagi ajatu vastasseisuga kivistunud ühiskonna ja sisemisest pingest punguva üksikisiku vahel.

Hedda Gableri tegutsemine mõjub isegi XXI sajandil mõnele ootamatult ja šokeerivalt, aga kas pole asi mitte selles, et meie, põhjamaalased, oleme luterlikult, väikekodanlikult ontlikud inimesed, kes ei armasta ekstsesse? Ent mind ei huvita tegelikult Ibseni Hedda, mind huvitab see omapärane naine Mehis Pihla ja Piret Laurimaa tõlgenduses. Ibsen jätab võimaluse mängida Heddat sadistina, julmurina, psühhopaadina. Siin on leitud aga hoopis teine võti, mis mõjub Pihla lavastuses märksa vabastavamalt.

Hedda ei ole sadist, vähemalt mitte Pihla ja Laurimaa tõlgenduses. Ta ei ole julmur, kes naudib teistele kannatuste tekitamist, või psühhopaat, kes ei saa arugi, et lõbutsedes vigastab ta teisi. Omal moel on ta nagu äraspidine vürst Mõškin, kelle ligimesearmastus on võtnud lihtsalt pisut pikantsema vormi. Vaadakem kas või kohta, kui Hedda ulatab Løvborgile püstoli: tema olek, tema silmad, tema hääl on täis soojust ja kaastunnet, ta tahab anda väärikale mehele väärika võimaluse lõpetada elu selles masendavas maailmas. Ainsad korrad, kui Laurimaa Hedda läheb endast välja, kattuvad juhtumisi täpselt nende kordadega, kus ümbritsevad inimesed tema ümber „tädijulletavad“ ning ajavad mingit täiesti argist, kiretut loba. Selle asemel et ilmutada kirge naise vastu, hoiab värske abielumees Jørgen Tesman (Karol Kuntsel) oma vaimustuse tuhvlitele. Milline mees teeks seda? Milline ülemteener või sirge seljaga teenija ohiks ja puhiks, ringutaks käsi ja haliseks? Heddat ümbritsevad väikesed-väikesed inimesed ja just seepärast on ta kuri.

Pihla ja Laurimaa Hedda on aadlik. Ainus aadlik selles keskkonnas. Talle on au, õilsus ja väärikus ülimuslikud. Kui teda lohistataks giljotiini ette, oleks tema viimseks sooviks saada klaas šampanjat, mitte kirjutada palvekiri oma elu päästmiseks. Hoolitseda tuleb ainult selle eest, et välimus oleks enne pööbli ette varisemist piisavalt nett. Aadlik ei vaja elumuredega toimetulekuks muud kui laetud püstolit. Kahjuks on Hedda vales kohas, ta on dekadentlik ja luksuslik taim põhjamaises triiphoones, ümber tublid kurgid ja atsakad tomatid. See on selline keskkond, kus poogitakse kasu nimel ja istutatakse saaki silmas pidades. Lopsakad õied ja puhtalt esteetilistel kaalutlustel võrsunud ilu tuleb ressursse silmas pidades välja rookida.

Just see pragmaatiline kartulimaailm ajabki Hedda kihevile. Kus on poeesia? Kus on ilu? Piret Laurimaa tour de force väljendub laval muuhulgas imetäpselt nendes murdejoontes, mis läbistavad tema pilku ja palet, kui poeesiast saab porno ja ilus hetk on rikutud. Siin külmkambris pole armumist ega kirge, on ainult kaine armastus. Ainsad erootilised värelused selles luteri hullumajas on keelatud ja amoraalsed. Ent Hedda ei astuks üle selle piiri. See oleks juba porduelu ja pornograafia. Aadlik ei karda ilmselt midagi rohkem kui labasust, aga see piir on nii õhkõrn, nii efemeerne.

On veel kaks kaaslast, kellel on peaaegu et potentsiaali küündida Hedda tasemele, kuid mõlemat veab alt üks saatuslik viga. Assessor Brack on läbi ja lõhki härrasmees, iga toll temast on dekadentlik ja meeldivalt graatsiline. Jüri Lumiste tõlgenduses on ta nagu hea konjak, nõtke kui kass ja paheline kui vanapagan ise. Kahjuks on ta aga siniveretu ja see on Hedda silmis lubamatu. Eilert Løvborg (Margus Prangel) seevastu on end vabaks lasknuna küündimas Hedda kujutluseni joovastunud kirjanikust, kelle mäslev veri pühitseb ainult ilu. Ja kui tema pragunev elu viimaks prahvatab Prangeli röögatustes selle tardunud Põhjala natüürmordi taustal, mõjub see väga võimsalt – see Løvborg on tuline ja ehe, ta ei saa ju sobida fjordide vahele. Kahjuks aga ei usu ta ise oma jõudu ja laskub haletsevasse oijah-mentaliteeti, mis ei passi aadlikule üleüldse.

Kes siis oleks Heddale lohutuseks? Abikaasa? Oh, see Tesman, Tesman. Jube raske on Karol Kuntselil mängida teda meeldivaks, ta juba on selline, et saab meeldida vaid vanaemadele. Tubli, töökas poiss, kes ei tea midagi öistest asjadest. Tesman on see masendav vektor sünnist surmani, kelle elu mõtteks on säilitada armsate tuhvlite mälestust, kelle hinguseks on kampriõli ja kummelitee. Kui aadliku murelahenduseks on püstol, siis Tesmanil tõenäoliselt vanaema kootud sall ja villased sokid.

Niisiis pole parata, et Hedda kalestub selles kasvuhoones kiviks. Ja kui tema kõrval on sellised purakad nagu Løvborg ja Brack, ei jää teistele palju manööverdamisruumi. Haprad naised Berte (Ene Järvis) ja Thea Elvsted (Maria Annus) põrkuvad jääkõvade karakterite vahel nagu kuulimängulaual, neil ei näi olevat mingit võimu oma trajektoori üle. Ainult halastamatute suunajate teha on see, millises augus nad lõpetavad. Mis aga puudutab vaest tädi Jullet (Külliki Saldre), siis tema on üldse külaline teisest ajastust (ka mängustiililt). Tema ilmumine ajab Hedda arusaadavalt nii endast välja, et too võiks ronida mööda kasvuhoonet meenutavaid seinu üles, kui see oleks vaid sünnis.

Kui keskkond on tardunud ja ära kuivanud, kui kogu see natüür on läbinisti mort, ei jäägi üle muud – tuleb hävitada. Hävingus on ilu, kui häving on jäänud ainsaks, mis on ehe. Kui lill enam ei õitse, tuleb see juurtega välja kiskuda. Kui kire aseaineks on jõuetus raevus õisi rebida ja purustada, olgu nii. Mõned väidavad, et Hedda on frigiidne. Vaidlen vastu. Pihla ja Laurimaa Hedda ei ole frigiidne, tema hoiak on frigiidne. Hedda vajab lihtsalt vabastavat, tulist ja kirglikku, hellitavat ja ajatut kogemust, mis kinnitaks talle, et elu on elamist väärt. Seda ei tule. Kuid lasu sähvatus on kõike muud kui frigiidne. Oma eituses ongi see elu jaatus – kui lõpetada elu, siis vaid seepärast, et see polnud elu. See kulges keskkonnas, kus oli kitš, surnud ilu, elav laip, mida kutsutakse mõistlikuks ühiskonnaks. Kus elu kulgeb nii vihale ajavalt ettearvatavalt, et kõrvalekaldumine pole lubatud ega sünnis. Noore daami trajektoor on piinliku täpsusega paika pandud, tema maitse ja keskkond kirjutatud ette kokkulepitud traditsioonide poolt ning iga kõikumine selles on ohtlik ja vajab sekkumist. Kumb on siin haige – Hedda või ühiskond?

Tuletagem meelde, mida tähendab sõna „klišee“. See ongi ju valmis treitud mall, millega saab mugavalt lüüa puhtale lehele tuttava, traditsioonilise ja õigesti häälestava sümboli. Kogu see norra väikekodanlik ühiskond koosneb klišeedest, mis dikteerivad täpselt nii inimese elu kui ka lillede paigutust. Hedda aga jälestab klišeesid rohkem kui midagi muud, ta vajub katatooniasse, kui Tesman reageerib „rõõmsale uudisele“ ettearvatult ja kargab seda valust halvatud nukknaist, viljastades teda turvaliste traditsioonidega. Kogu see patramine tulevase lapse nimedest surub iga sõnaga nuku kehasse uue nõela. Sel hetkel on Laurimaa Hedda ületamas kõhedust tekitavat piiri inimese ja nuku vahel, tema pilk on klaasistunud ja passiivne keha vappub ogaraks läinud mehikese all.

Vahest on just Pihla ja Laurimaa tõlgendus Heddast kui nuku sisse vangistatud elavast vaimust see, mis teeb Vanemuise „Hedda Gableri“ nii köitvaks. Või on asi lihtsalt Laurimaa suurepärases mängus. Sest, olgem ausad, see näidend on üles ehitatud nii, et kui Hedda ei mängi välja, pole ka lavastust. Kogu näidend keerleb ühe naise ümber ja tema mõistmiseks antud võti määrab ära selle, kas asi õnnestub või mitte. Praegusel juhul pole õnnestumises kahtlustki.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



17. Kohila sümpoosion17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
Hop galeriis 17.07–1.08.

Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.
Režissöör Mihkel Ulk uue põlvkonna filmimaailmast: kino ei kao kuhugi

Eestlased on võrreldes naabritega Baltikumis või Soomes väga suured kinos käijad. Samas kasvab järjest ka nutimaailma võidukäik filmide edastamisel. Filmirežissöör Mihkel Ulk kahe kasvava hiiglase vahel suurt konkurentsi ei näe, pigem toetavad nad teineteist.

E-raamatud.E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

London GrammarLondon Grammar
Arvustus. London Grammar - tubli, istu, viis

Uus plaat
London Grammar
"Truth Is a Beautiful Thing" (Ministry of Sound Recordings)
5/10

FILM
Auditoorium
Sten Kauber: ähmastunud funktsioonidest filmikriitikaväljal

Maailma suurte keelte poolt raamistatud globaliseerunud inforuumi ülekülluse ja meedia mitmekesisuse keskel hakkab üha enam esile kerkima eesti keeles kirjutamise ja mõtlemise sotsiokultuuriline olulisus. Erinevaid valdkondi populariseerivate ja lahkavate tekstide kaudu areneb inimeste võimekus mõista ja mõtestada kogetut enda emakeeles.

TEATER
Rakvere Teater "Kellavärgiga apelsin"
Rakvere teater kogus hooajaga üle 130 000 külastuse

Rakvere teatri 77. hooajal toimus erinevates teatrisaalides 353 etendust, mida vaatas 63 523 inimest. Koos kinokülastuste, kontsertide, näituste ja vestlusõhtutega kogus Rakvere teater 132 455 külastust.

KIRJANDUS
Siber
Arvustus. Ülisünge retk, aga ilus ka

Uus raamat

Sergei Lebedev
"Unustuse piir"
Vene keelest Matti Piirimaa
Ajakirjade Kirjastus
317 lk.

KUNST
"Ehte- ja elulood"
Arvustus. Kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest

Anna-Maria Saare isikunäitus "Ehte- ja elulood"
Tartu Kunstimajas
Avatud kuni 23. juulini

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Maryn E. Coote "Maskeraad"
Arvustus. Maryn E. Coote ja psühhodiskonaudi seiklused

Uus plaat
Maryn E. Coote
"Maskeraad" (PPU)
10/10

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

OTSE: Pärnu xxxi filmifestivali auhinnaöö

ERR.ee kultuuriportaal teeb ülekande Pärnu XXXI filmifestivali Auhinnaööst. Selguvad filmifestivali parimad linateosed ja Eesti Rahva Auhinna 2017 võitja, kelle olete valinud teie vaatajad!