Arvustus. Ryuichi Sakamoto terviklik naasmine ({{commentsTotal}})

Ryuichi Sakamoto
Ryuichi Sakamoto Autor/allikas: Reuters/ Scanpix

Uus plaat
Ryuichi Sakamoto
"async" (Milan)
8/10

Ryuichi Sakamoto pärand on niivõrd mitmekülgne, et võtab silme eest kirjuks. "async“ on tema esimene sooloalbum üle kaheksa aasta ja kogu Sakamoto mitmetahulisus siin ka ekspressiivselt kajastub.

Album ilmub olukorras, kus ambient on aktuaalne nii põranda all kui põranda peal, äsja on uue loominguga välja tulnud Brian Eno, William Basinski, Gas, isegi analoog-house´i viljelejad nagu Khotin on lasknud trummimasinatel natuke tolmu koguda ja jätavad helikordused pigem heljuva atmosfääri kanda. Võttes aluseks Eno ütluse, et ambient peab olema eiratav, ei ole uus Sakamoto siiski ambient.

Sakamoto püüdlused on juba ammu tema 70ndate lõpu ja 80ndate alguse protosüntpop-karjääriga võrreldes drastiliselt n-ö nõudlikumaks muutunud. Üks asi on teha sellises vormis koostööplaate (nt Fennesziga) või filmimuusikat (nt "The Sheltering Sky" või "The Revenant"), mis erinevatel põhjustel võivad helikeele õhulisust-rõhulisust ette kirjutada. Teine aga anda välja autoriplaat, terviklik isikliku loomepositsiooni väljendus. Üle aastate avaneb Sakamoto delikaatsem privaatsfäär muusikapublikule.

Raske on seepärast mööda vaadata tema võitluselt kõrivähiga. Matusemeeleolu on juba albumi avaloos ("andata") õhus nii instrumentide tämbri valikul kui ka kurbloolisel akordijoonisel. Sakamoto astub nii aktiivselt surelikkuse teema käsitlejate sekka, mis on viimasel ajal muusikamaailma ehk tavapärasest enam nii reaalsuses kui ka loomingus otse või kaude kujundamas (David Bowie, Nick Cave, Mount Eerie jne). Ta pöördub seda tehes inspiratsiooniks Tarkovski filmide pikaldase käekirja manu.

Teame ju, et Sakamoto kuulub nende üksikute hulka, kes suudavad minimaalsete vahenditega ja näiliselt ülilihtsa lahendusega teha midagi ikoonilist, nagu Erik Satie või Angelo Badalamenti, kus kohtuvad oma nakkuses vastupandamatu meloodia ajatu ja puhas idee ning teatav kunstnikunägemuse distantseeritus, mis sunnib meid aupaklikkusele. Uuel albumil kaldub kaalukauss tugevalt viimase poole.

"async" ei proovi midagi suureks jäädvustada, vaid pigem markeerib intensiivselt mööduva paratamatust. Aja kulg venibki nagu Tarkovski filmides. See teos võimaldab mikrohetkede vaheldumist maksimaalselt tajuda, esialgselt minimalismina tunduvas pingeid ja keerukust avastada. Mida muud jääkski üle teha – kaugemat minevikku iseloomustab pidetus ja tulevikku teadmatus – kui viivu kõlalisele variatiivsusele fokuseerida, ette ja taha monumente püstitamata.

Rütmika tundub juhuslik, eri osiste hõiked kukuvad korrapäratult kaela nagu veetilgad sajujärgselt räästalt. Ja keskkonnahelid lisavad päriselulist tunnetust, mis muudab muidu lüürilise kompositsiooni olmelisemaks, meenutades, et ka tavapärase taga võib võlu end peita. Sakamoto ei hülga kaunidust printsiibis, vaid näitab, et ka päevi näinud taimepotid võivad kauni kombo moodustada (vt albumi kaanepilti).

Kui vormiline avangard ja eksperimentaalsus üritavad meid sensuaalsest eemale tõugata, siis tuttavad, sageli onomatopoeetilise kvaliteediga helid kisuvad jalad maa peale tagasi. Suurt osa albumist katavad vaibana aga kehakad sündi-, orkestrifoonid – element, mis hästi läbimõelduna siinkirjutajal needsamad jalad järgmisel momendil nõrgaks ähvardab võtta.

Ehkki kohati kaldub album eepilistele-kitšilikele filmimuusikažestidele, annab Sakamoto lääne arengutest informeeritud idamaine värving seejuures orientalismile uue, ümberpööratud, võrdsematel alustel kerkiva tähenduse. Tasakaalustab kogupilti.

Mõni ehk heidaks albumile ette sisu ja vormi ebakõla. Et kas need meelelised-magusad kohad vaheldumas abstraktse nüüdisklassikalise helikunstiga ei lõhu mitte albumi holistlikku alatooni? Kas see ühendab või hävitab? Ma leian, et siiski ühendab ja seda ilmestab ehk kõnekaimalt spoken word kümnes eri keeles, rahumeelselt koos, keelpillide tasase müha ja kerge klaveripuute padjal loos "fullmoon". Peidetud seoseid ja märke leidub sel albumil ilmselt hulganisti.

Liitlülina toimib teiste seas ka David Sylvian ("Life, Life"), lugedes Arseni Tarkovski luuletust, mis kõneleb inimeseks olemise universaalsetest väärtustest ja elu igavestest seaduspärasustest. Sellest eelkõige, tormiliste aegade kiuste, ehk "async" räägibki. Empaatiliselt. Ja kokkuvõttes vaat et lootustandvaltki. Nüüdisajaga sidet hoides tõuseb Sakamoto nii kõrgele Jaapani esteetika uuekooli kohale (nt väga hea Visible Cloaks) ja ütleb rahulolevalt sosinal: te olete kõik tegelikult minu järglased.

Osa albumist saab kuulata Bandcampis:



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.