Arvustus. Kogukond kui meie aja märk ({{commentsTotal}})

Von Krahli
Von Krahli "Kogudus" Autor/allikas: Herkko Labi

Uuslavastus "Kogudus"
Lavastaja: Mart Kangro
Heli- ja valguskunstnik: Kalle Tikas
Laval: EMTA lavakunstikooli 28. lend
Tehnilised lahendused: Rinald Kodasma
Valgus- ja videotehnik: Mikk-Mait Kivi
Rekvisiitor: Kristiina Praks
Esietendus 26. mail Von Krahlis

Aastal 1958 oli prantsuse kunstnik Yves Klein oma ateljees ja tegi revolutsiooni. Temaga koos oli ruumis üks naisterahvas, üleni sinise värviga koos ja Klein kasutas teda elava pintslina. Naise kehast tekkisid lõundile kujundid ja vormid. Sellest sai teos nimega "Antropomeetria", revolutsioon kunstimaailmas, kuna esmakordselt kasutati inimkeha kunsti tegemise viisina, s.t elusa pintslina.

Ligi 60 aastat pärast Kleini teose sündi võime rääkida Eesti teatris näitleja rollist loomeprotsessis aktiivse osalejana, kes kollektiivsesse loomingusse reaalse intellektuaalse ja füüsilise panuse annab, pigem juba kui peateest, mitte alternatiivsest nähtusest. Jättes kõrvale mõningad erandid, siis meie teatrimaastikul on näitlejad kui "elavad pintslid" viimase ca viieteistkümne aasta revolutsioon. Kõige tugevamad ilmingud algasid Von Krahli teatrist, edasine tee viis juba teatrisse NO99.

Miks see jutt? Sest kui neid "bändi"-teatri lavastusi vaadata, tekib tunne, nagu iga näitleja jätakski füüsiliselt oma sinise värvilaigu lavastusse. Ja Mart Kangro lavastatud "Kogudusel" on peal tugeva noore näitleja isiklik pitser. Kangro (hariduselt koreograaf) tööd sõnateatrilaval on endast maha jätnud tugeva jalajälje tänase teatri pinnasele. Need on värsked, piire kompavad ja segavad jäljed. Viimasena meenub "Fantastika" teater NO99 lavalt, kus suurepärane trupp ja meisterlik dramaturgia pani lavastuse hingama ja värelema teatri ja päriselu piirimail. Või kompas ta lihtsalt "elu" ilma piirita seal juures?

"Kogudus" juhindub sarnasest mõttest: vaataja ette tekib klots klotsi haaval siiras portree noorte näitlejate hetkeseisust ja meeleolust, tunnetuslik kollaaž praegusest ajast ja õrnadest tuleviku piirjoontest. Klotse ühendav läbiv niit on koguduse idee ja seda erinevate nurkade alt.

Lavastuse tegevus toimub väikses kinnist karpi meenutavas ruumis, seinteks mustad kardinad, peal lagi, millest kumab läbi valgust ja mille värv muutub vastavalt atmosfäärile. Nii et enne veel kui lavastus alata võib, on ta tegelikult juba alanud kontseptuaalses, ruumilises ja füüsilises mõttes. Vaatajate seas ringi jalutavad näitlejad, vaatajale istumiseks tooli toovad näitlejad, vaatajaga koos hingamisharjutusi tegevad näitlejad. Üks on kindel, "Kogudus" loob ühtse ruumi ning kustutab lava ja publiku vahelise piiri. Lava teeb sammu publiku poole, võtab tal piltlikult käest kinnigi, et siis ühine tee ette võtta.

Sotsiaalmeedia revolutsioon on andnud sõna kõigile, kel julgust seda võtta. Ja see on samal ajal viinud sõna väärtuse ühiskonnas alla – see tõdemus ei üllata enam kedagi. Midagi arvata ei ole enam eriline kunst. Mida aga arvata ja kuidas seda väljendada – selles kogu kunst seisnebki.

Sama on juhtunud ka teatris. "Koguduse" tutvustuses on kirjas, et lavastuse tekstimaterjalina on kasutatud omaloomingut, teatriklassikat ja anonüümseid kirjutajaid netiavarustest. Dramaturgi nime tutvustuses ei leia. "Koguduse" sõnakasutus on noorte nägu, valdavalt kuuleb teksti, mis tõenäoliselt sündinud etüüdide käigus. Sellega saavutatakse kindlasti teatud siirus. Samas kipub ununema, et näitleja ei ole (ja ei peagi olema) üliinimene, totaalne looja ja meister igas kunstilises valdkonnas.

Tekstiline osa oleks kindlasti vajanud dramaturgi pilku ja hoolitsevat kätt. Nn argipäevapoeesia, keel meie endi igapäevast, toob kahtlemata laval toimuva inimesele lähemale, muudab selle lihtsamini mõistetavaks, kuid ka igapäevane võiks pakkuda halli argipäeva gurmee-elamusi. Teater võiks, vaatamata oma muutuvale natuurile, siiski olla ka tekstiliselt miski, mis oma argipäeva veergudelt vaatajat arendab, edasi viib, et iga järgmine lehekülg avaks uusi sfääre ka inimese peas ja teadvuses.

Mart Kangro lavastus avab koguduse ja kogukonna mõistet mitme tahu alt, olles ühtaegu toetav ja lahutav. Ja see on õnnestunud ning nauditav. "Koguduse" konteptsioon oma õrnas, täpses iroonias ja tähelepanelikkuses on kindlasti lavastuse tugev külg.  

Vaatajale avaneb koguduse mõiste kaudu noorte näitlejate portree: kuhu nad kuuluvad, kes nad on ja millest nad unistavad. Vaataja tõmmatakse näitlejate sekka ning sissevaade noorte näitlejate ellu on sõnasõnaline, s.t publik saab hingata nendega ühes rütmis, näitlejad viivad vaataja kogemuslikule ja tunnetuslikule retkele kaasa.

Järjekordselt selgineb sellest lavastusest see, et tänapäeva vaataja ootab teatris käigult midagi enamat kui lihtsalt "istun vaikselt oma toolil ja vaatan vaatemängu" kogemust. Tahetakse ehedaid emotsioone, tunda end osana protsessist, minna teatrist ära tundega, et midagi on justkui läbi elatud.

Kui laval võtavad koha sisse 17 noort näitlejat, kes kohe hakkavad teatrikoolist välja astuma, siis on tahes-tahtmata selles uuenduse ja revolutsiooni hõngu.

"Kogudus" näitab, et revolutsioon ei pea olema mäss ja karjumine barrikaadidel, vihased noored oma tahtmist häälekalt kuuldavale toomas. Kango lavastus oli talitsetud, justkui vaga vee all sügava põhjaga vaikus enne tormi, hillitsetult oma hääle kuuldavaks tegemine. Ajad on muutunud, võib-olla ei peagi enam oma tahtmise välja ütlemiseks seda üle teiste karjuma, saab ka leebemalt, intelligentsemalt.

"Koguduses" defineerib lavalolija end oma aja ja ühiskonna kaudu. Oma nime all "näitlemine" (kas neid saab nimetada näitlejateks, etendajateks?) segab aga piirid näitleja ja päris inimese vahel ning määravaks saab isiksus. Tänapäeva teater ootabki kohati "isikuseks" olemist rohkem kui näitlejameisterlikkust: vaataja tahab uskuda, et lugu, mida ta kuuleb, on oma ja ehe. Paleti isiksusi "Kogudus" kindlasti ka pakub.

Ja veel. Yves Klein armastas ka öelda, et tema jaoks on kunst ainult üks tundlik tunnistus oma ajast, peegeldus ühiskonnast. Tudengid olid "Koguduses" oma lugude kaudu samuti tunnistus meid ümbritsevast, justkui elus filtrid, millest ajaliiv läbi läheb. Ajasõel sõelub välja olulise ebaolulisest. Isiklik muutub universaalseks.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: