Evi Arujärv: Muusika(kultuurist) tehnoloogia võtmes ({{commentsTotal}})

Muusika
Muusika Autor/allikas: Harry Tiits

Muusikafoorumil "Classical:Next" tutvustasid eesti muusikat ja sõlmisid sidemeid Eesti muusikaorganisatsioonid Music Estonia katuse all ja Eesti Muusika Infokeskus.

"Classical:Next" 17. – 20. V Rotterdamis.

Oleme kulgenud üldiste muutuste tuules ja nüüdseks on loomulikustunud muusika(kultuuri) kirjeldamine kaubanduslike ja tehnoloogiliste mõistete abil. Digitaalse hulgimüügi tingimustes kipub mis tahes kunstiobjektist saama kontekstita, tühi entiteet. See mõjutab ka muusika tajumist, hindamist, kirjeldamist ja esitamist. Kuigi kõik muutub, ei juhtu miski nii ruttu purustavalt, et kultuurimälust kaoks jälg eelnenud olukorrast, mil asi oli teistmoodi.

Muusikafoorumi "Classical:Next" programmi kuulus esitluskontserte, ärikontakte ergutav EXPO, ekspertide kõnetunnid algajatele ja konverents, kus kajastusid valdkonna päevateemad. Siinne mõttemõlgutus sisaldab vaid killukesi nendest teemadest: muusikaäri trendid, ideoloogiad ja tormiliselt arenev tehnoloogiline kultuur, mis kõik on ka eesti muusika vältimatu kontekst.

Muusikakriitiku surm

Edumeelse ja turundusliku "Classical:Next’i" üks konverentsiteema oli professionaalse muusikaajakirjanduse seis. Kui hiljutises Sirbi artiklis jäi sel puhul kõlama leebe optimism, siis Rotterdamis tuvastati muusikaajakirjanduse surm kui sündinud fakt. Kõneles rahvusvahelise haardega, USA, Suur­britannia, Euroopa ja Austraalia väljaannetele kirjutav muusikakriitik Shirley Apthorp. Ta loetles teada tõsiasju, mis on muusikaajakirjanduse välja suretanud: ajakirjandus ise on hinge vaakumas, väljaanded on orienteerunud reklaamiandjatele ja klikkidele, asjatundliku kriitika sünniks peab tundma valdkonda kui tervikut – see nõuab süvenemist, aga selle eest ei maksta. Tehnoloogia ei aita: klassikalise muusika veebilehed ei teeni tulu. Juttu ilmestas väide, et Frankfurter Allgemeine Zeitung maksab arvustuse eest 75 eurot, ja sümboolne lookene mainekast Briti muusikakriitikust, kes suri, sest tal polnud tervisekindlustust.

Apthorp tsiteeris New Yorkeri kriitikut Alex Rossi: "Paraku on nii, et kui populaarsus on võrdsustatud väärtusega, siis on esituskunstide mäng läbi. Sellisel juhul ei ole edaspidi mingit õigustust klassikalisele muusikale, džässile, tantsule või mis tahes muule esituskunstile, mis ei vaimusta masse."

Ma ei tea, mida vastati lõpuküsimusele "kuidas võiks professionaalne muusikakriitika olla kasulik teie organisatsioonile?", sest ees ootas uus jututuba, aga arvan, muusikaajakirjandusel on šansse tänu ühele paradoksile. Nimelt, kuigi ühismeedia ajastul on hüljatud kriitika institutsioon kui autoritaarne ja antidemokraatlik, siis muusikaäri vajab eduks jätkuvalt püsiväärtustele toetuvat autoriteeti: muusikaauhindu, soliidseid väljaandeid ja hindajaid. See vajadus aitab ilmselt kriitika agooniat tänuväärselt pikendada ja tekitab edaspidigi hübriidvorme, kus erapoolikus ehk reklaam esineb objektiivsuse ehk kriitika rüüs – või peaks ütlema, et vale esineb tõe rüüs? Aga mis on tõde "tõejärgsel ajastul"?

Turg, tehnoloogia, võrgustikud

Enesestmõistetavalt moodustavad foorumi "Classical:Next" telje turundus, eksport, võrgustikud, tehnoloogia areng ja ihaldatud tulemina muusika hulgimüük, kus on kesksel kohal mitmesuguste digitaalsete platvormide-keskkondade (salvestised, noodid, informatsioon) buum. Ühena paljudest esitles oma (klassikalise muusika jaoks loodud ja helikvaliteeti reklaamivat) platvormi firma Primephonic turundusjuht Sharri Morris (Ühendkuningriik/Holland). Jutuks tuli ka üldine seis muusikasalvestiste turul, kus pärast ligi 15 aastat kestnud langust on esimesi aastaid tõus ja digitaalne müük ületab füüsiliste helikandjate oma. Suurima kasvunäitajaga (eriti USAs, Suurbritannias ja Skandinaavias) on voogedastus (streaming), mis moodustab kogumüügist juba poole. Ikka püsib väärikal positsioonil ka muusika allalaadimine, ehkki on voog­edastuse ees taandumas. Kuhugi ei ole kadunud ka füüsilised helikandjad, mis hõlmavad maailmaturust (2016. aasta seisuga) 34 protsenti ning edestavad digitaalset sektorit Jaapanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Ei olnud suur üllatus kõneleja lõpetav tõdemus, et ostuklikid ei tule niisama: iga teose, interpreedi ja helilooja puhul on tähtis tema lugu, mis eristab ta massist. Eristumine, pigem isegi mõjulepääs üldse on peaküsimus väikeste muusikakultuuride, aga ka kogu klassikalise muusika puhul, kui võtta arvesse, et näiteks helisalvestiste turust moodustab klassikaline muusika teiste žanride kõrval vaid umbes 1,3 protsenti.

Arenev tehnoloogia lisab kiirust ja võimsust massitarbimisele, aga seda iseloomustab (õiguslikke probleeme tekitav) kontrollimatus ning standardiseeriv ja dehumaniseeriv toime. Nii otsitaksegi alternatiivi, mille näide on Andrew Balio (Future Symphony Institute, USA) ettekande teema "Aeglase muusika liikumine". Looduslähedasest toitumiskultuurist inspireeritult (kaasettekandja oli restoraniomanik Spike Gjerde, USA) kõneles ta aeglasest, intiimsest, maitsmisele keskenduvast, kogukonnakesksest ja lääne kunstmuusika traditsiooni väärtustavast muusikatarbimisest. Küsimusele, kuidas see ideoloogia teoks võiks saada, vastas kõneleja, et tegemist on vaid mõtteviisi levitamisega – sooviga tuua inimesed musitseerimise alglihtsuse, rohujuure­tasandi juurde. Eestile mõeldes meenuvad kodu- ja naised-köögis-kontserdid, akustilised pillid, folkloorsuse ja uusnaiivsuse jätkuvad puhangud: oma loomulikul stiilitasandil ja keskkonnas on see alglihtsus ju alati olemas olnud. Professionaalse kunstmuusika rahvalikustamine on ka märgatav, kuigi mõjub mõnigi kord nagu müüginipp à la eksklusiivne või ökotoode versus tavaline.

Rahastajaid ei huvita aga rohujuuremuusika, vaid eksport. Muusikaekspordi teemat arendas Music Estonia tegevjuht Virgo Sillamaa, kes juhtis diskussiooni muusikainfokeskuste ja ekspordiorganisatsioonide rollist muusika rahvusvahelistumises ja ekspordis. Küsiti, millised on muusikaekspordi väljakutsed-takistused, institutsioonide põhifunktsioonid ning muusikatööstuse/ühiskonna head ja halvad suundumused, millega tuleks eksporditegevuses arvestada. Mõttetöö tulemusena moodustati tuttavad loetelud takistustest (ksenofoobia, rahapuudus) ja võidule viivatest abinõudest (võrgustumine, koostöö, transnatsionaalsus), aga suurt pilti ei tekkinud. Innustav ja huvitav oleks edaspidi kuulata majandusanalüüsil põhinevaid edulugusid, kus toodaks esile see "katuste" loodud väärtus, mida ei samastata katuse alla koondatud organisatsioonide tegevuse summaga, vaid mis sellele lisandub, ja seataks võimendatud (euro)rahastamine kõrvuti mõõdetavate finantstulemustega.

Klassikaline muusika "tõejärgses" maailmas

Sellist paralleelpealkirja kandis ettekanne "Trumpist Brexitini", mille juhtkõnelejad olid Cathy Graham (Briti Nõukogu) ja Mark Pemberton (Briti orkestrite ühing). Ekraanil demonstreeriti rõhutatult ebaesinduslikku fotot kottis pükste ja grimassiga Nigel Farage’ist ning kõneldi dramaatiliselt sellest, kuidas Inglismaast on Brexitiga seoses saamas kõle-külm ja üksildane saar, näidates üles asjakohast lojaalsust. Ettekande tõsisema osa moodustas muusikaelu rahastamise ja inimressursiga seotud hirmude loetelu, mille kohta väga konkreetset informatsiooni ei olnud, sest eraldumisprotsess on ju alles algamas. Ka märkis üks oponentidest tagasihoidlikult, et digitaalsel ja ühisvõrgustike ajastul on dramaatiline üksildus pigem võimatu.

Tõsi on, et internetiajastu demokraatia on kahe teraga mõõk. Siin on mängu ilu ning avaneb piiramatuid võimalusi õigete arvamuste levitamiseks ja rahateenimiseks. Mängujuhtide üllatuseks on aga tõemonopol kaotsi läinud ja tehtud kole avastus, et demokraatia ei olegi ühehäälne ning et ainsa ja õige tõe asemel levib palju alternatiivseid ehk valesid. Ometi ei saa ka infokanaleid sulgeda ja liiga tugevat meelsuskontrolli kehtestada, sest siis kahanevad rahateenimise võimalused ja demokraatiaideaal saab otsa. Nii ei jäägi üle muud kui abitu sõnasõda stiilis "ise oled", samal ajal kui enesetapuplahvatused eurooplaste jäsemeid otsast rebivad. Aga kui pehmed väärtused ja humanistlikud ideed ongi jõuetud ja enesehävituslikud, siis suur raha mitte. Muusikaäri gigandid arvatavasti oma ei jäta ja seoses voogedastusega raha kaotav pool saab juriidilises võitluses oma huvid kaitstud.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



Eline SelgisEline Selgis
Teatraalne kaamera. Eline Selgis, "We will figure it out"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.