Arvustus. Nick Cave sõnastab meie eest jõledused ära ({{commentsTotal}})

Nick Cave & the Bad Seeds Moskvas aastal 2009.
Nick Cave & the Bad Seeds Moskvas aastal 2009. Autor/allikas: ITAR-TASS/ Scanpix

Uus kogumikplaat
Nick Cave & the Bad Seeds
"Lovely Creatures: The Best of Nick Cave & The Bad Seeds 1984–2014" (Mute/ BMG)
10/7. (Fuck you, Erni? - E.K.)

Sügis aastal 2006. Tuntud austraalia laulukirjutaja Nick Cave esineb oma intiimse soolokavaga Läti pealinnas Riias. Baltikumi ainsa metropoli, Euroopa art noveau keskuse poole suunab oma autonina teatraalidest ja melomaanidest koosnev ekipaaž Eestist. Selle eestvedajaks on Nick Cave’i igipõline fanaatik, teatrilavastaja Üllar. Tema kaaskonnas leidub mitmesuguseid inimesi, teiste hulgas ka südamlik matuselaulja (Töö ei riku meest!) ja hobipunkar Heiki, kes ei suuda oma kontserdiärevust maandada muul moel kui rohke alkoholiga (Kui sinul pole seda juhtunud, viska esimene kivi! Minul on.). 

Teel Riiga ja enne kontserdi algust juhtub nii mõndagi (Teame, teame, eksju?). Tarbitakse seda ja teist, visatakse nalja ja naerdakse. Kõik sujub valdavalt kenasti. Enamik seltskonnast püüab end tagasi hoida, säilitamaks energiat peatselt aset leidvaks tähtsündmuseks. Enamik küll, ent mitte Heiki, punkar, kes end argipäeviti edukalt matuselaulikusse ära suudab peita, tõstab sel õhtul eriti reljeefselt pead… Juhtub nii mõndagi. 

Tuled kustuvad, kauaoodatud kontsert algab. Pärast rohkeid seiklusi turvameeste ja korraldajatega, jõuab ka Heiki viimaks saali. Kogu ekipaaži suureks üllatuseks. Tema kuraas pole aga tundidega kahanenud, pigem vastupidi. Ja üllatused ei lõppe: kõigi hämmelduseks varjutab Heiki kõrge, peielauas ja kalmuveerel karastanud tiiskant läbi naeru, seosetu laulujoru ja lalina, maailmakuulsa austraalia baritoni esinemise. Seda isegi võimendatud helile vaatamata…

Nick Cave istub siiski häirimatult klaveri taga ja esitab ühe laulu teise järel. Aga ka Heiki ei jäta jonni. Arusaamatul põhjusel püüab ta Nick Cave’ile konkurentsi pakkuda. Teised ekipaaži liikmed eesotsas Üllariga tahaksid piinlikkusest maa alla vajuda või Heiki suu esimese kättejuhtuva esemega kinni toppida. Õnnetuseks on see aga intiimne istumiskontsert ja Heiki asetseb ülejäänud reisikaaslastest kaugemal. Esmapilgul tundub, et austraalia superstaar ei lase ennast Heiki esinemisest kõigutada…, siis aga katkestab laulmise:

"Hey! Hey, you lad over there! What's your name?" küsib Cave oma absoluutselt originaalse baritoni ja iseloomuliku austraalia aktsendiga. Ta suunab pilgu saali. Käeselg varjab silmatungivat prožektorikiirt.  

Sel hetkel ilmutab Heiki jahmatavat erksust. Kogu oma olekule vaatamata saab ta aru, et superstaar räägib temaga. Nick Cave räägib Heikiga!

"Heiki!" hüüab entusiastlik eestlane kilava häälega üle teiste kuulajate peade.

"Well… Fuck you, Heiki!" ütleb Nick Cave, köhatab hääle puhtaks ja vajutab klaveril järgmise laulu avaakordi. 

Heiki vaikib. Terveks õhtuks. Võib-olla terveks järgmiseks nädalaks. 

Lihtne. Armas. Meeldejääv. Nii Heikile, Üllarile kui ka meile, kes me seda lugu palju kordi Üllari esituses kuulnud oleme.

Sellist lihtsust ootaks ka äsjailmunud kogumikult "Lovely Creatuses: The Best of Nick Cave and The Bad Seeds 1984–2014": kokku kolm plaati, 45 lugu (Spotify deluxe-versioonis). Minu subjektiivse hinnangu järgi ongi parim ("the best") osa bändi loomingust oma olemuselt ülimalt lihtne. Ma ei pretendeeri Nick Cave & the Bad Seedsi spetsialisti staatusele, aga keskmisest suurema austajana võiksin öelda, et taolisi lihtsaid aga geniaalseid pärle sisaldavad tegelikult kõik bändi albumid. Käesoleva valiku on kokku pannud Cave ise ja ansamblist 2009. aastal lahkunud asutajaliige Mick Harvey (sutsuke abi olevat tulnud ka teistelt). 

Kontseptsioon, mis mulle sobilik, vajaks kahtlemata teistsugust lähenemist, võib-olla isegi eraldi plaati. Aga lõppeks võimaldavad tänapäevased striimimiskanalid meil koostada endale meelepäraseid kogumikke niipalju kui tahame (ei pea enam duubelmakiga kassettidelt Vennaskonna bootleg’e kompileerima nagu 90ndatel tehtud sai). 

Teisalt on mõistetav, et ühe kollektiivi 30 aastat kokkuvõttev plaat peab olema ülevaatlik: hõlmama erinevaid keerdkäike ja arenguetappe, mida ta ka kahtlemata teeb. Ja kuna see muusikaline rännak on olnud kirev, siis leidub siin (kronoloogiliselt alates 1984. aasta "From Here To Eternity’st" kuni 2013. aasta "Push The Sky Away’ni") ka selliseid eksperimente nagu "I’m Gonna Kill That Woman", "Scum", "The Carny", "Up Jumped The Devil", "Hiding All Away", "We Call Upon The Author", mis minu poolest oleks võinud sellelt plaadil ka välja jääda… Kui me peame silmas fakti, et tegemist on ikkagi PARIMATE paladega. 

Siin leidub selliseid ekperimendi ja lihtsuse vahepeal seisvaid klassikuid nagu "The Mercy Seat", "Do You Love Me?", "Red Right Hand", "Stagger Lee", "There She Goes My Beatiful World". 

Aga lihtsus ei tähenda alati ka geniaalsust nagu indikeerivad "Love Letter", "He Wants You", "Shoot Me Down", "Babe, You Turn Me On", "O Children" – kõik pärit uue sajandi algusest, mis ilmselgelt oli kollektiivi laineharjalt langemise periood. Täiesti mõttetu pala on nt "Nature Boy" (2004). Küllap peab 30 aasta sisse ka taolisi mahtuma. Aga kas ka PARIMATE palade plaadile, ma ei ole kindel… Samas on see kronoloogiliselt kulgev monumentaalkogumik ka tõend kunstnike arengukõverast, kuna valik päädib väljavõtetega perioodist, kus on tunda uut hingamist ja üha rohkem Warren Ellise käekirja.

Oleks väga huvitav teada saada valiku kogu filosoofiat ja tagamaid. Kui nüüd täiesti lahtiste kaartidega mängida, siis üldiselt on ju põhjendatud eeldada lemmikbändilt vastust oma ootustele…? Ideaalis tähendab "best of…" ju seda, mida sõnagi väljendab: parimat. Kontsentraati. Essentsi. Kindlasti mitte tõmmist. Aga ma julgen öelda, et sellel plaadil on kahjuks ka viimast. Aga kindlasti leidub palju neid (eriti bändi ultrafännid), kelle jaoks on oluline each and every piece. Ja küllap Nick Cave & the Bad Seeds juba oma tõelisi fänne tunneb. 

Mis puudutab aegumatuid hitte – "Where The Wild Roses Grow", "Into My Arms", "The Ship Song", "The Weeping Song" –, siis on siin loomulikult ka need olemas. Puudu on aga "Murder Balladsi" duett PJ Harvey’ga.

Nick Cave on nii palju asju: suurepärane duetipartner (sellel plaadil laulab ta koos bändikaaslase Blixa Bargeldiga, muidugi Kylie Minogue’iga), geniaalne meloodiakirjutaja, stiilsuse ikoon. Autor. Kunstnik.   

Aga the Bad Seeds ei ole kindlasti ainult Nick Cave. Ta on sama palju või rohkemgi asju: seesama Blixa, bändist lahkunud Mick Harvey, Thomas Wydler või praegune toonmeister Warren Ellis. Väheste eranditega (ma ei olnud nt Grindermani fänn, ehkki paljudele oli see suur sõõm värsket õhku, umbes nagu Ruja ja Propller) on Nick Cave & the Bad Seedsi firmamärkideks alati olnud stiilsus, maitsekus, julgus, võime muutuda, aga jääda oma põhiolemuselt samaks. Autentseks.

On teada, et bändil oli idee oma kolm aastakümmet kokku panna juba mõni aasta tagasi, aga ELU segas vahele. Ja midagi pole teha, elu ise on suurem kui kunst. Pärast Bertrand Cantat' fataalset kuritegu Vilniuses oma pruudi kallal 2003. aastal, sai Noir Désiri looming hoopis teistsuguse tähenduse.

Sama siin. Võib-olla ma kordan ennast, aga peale Nick Cave'iga sündinud isiklikku tragöödiat, on raske objektiivselt kuulata kõiki neid laule emadest, isadest, poegadest, tütardest, surmadest ja tapmisest ("Shoot Me Down", "Papa Won't Leave You, Henry", "O Children", "Weeping Song", "Red Right Hand", "Stagger Lee" või kasvõi seesama kummaline Elvise kaver kohe plaadi alguses, "In The Ghetto", mis pärineb the Bad Seedsi esimeselt plaadilt) – kõike seda valu, (kohati küll estraadilikku, aga siiski) pahelisust, teispoolsust, perverssust ja süngust, mis Nick Cave'i & the Bad Seedsi loomingus alati segunenud. Vahe on vaid selles, et kui toona oli see (ilmselt) paljuski mäng valitud teemal, siis nüüd loob tahes-tahtmata päris tähenduse. Meie jaoks on see teisalt aga ka ju eskapism: keegi teine sõnastab meie eest ära kõik need jõledused, mis meie aju freudistlikes soppides tegelikult peidus on.

Samas on kõik ka lihtne ja orgaaniline. Nick Cave & the Bad Seeds esindab kõike seda, mis ta alati (või siiani, kuni "Skeleton Treeni") olnud on: lõunaosariikide higine pärimusmuusika, 50ndate film noir, dekadentlik Berliin, punk, new wave, Bukowski. Ja mulle meeldib mõelda, et see kõik ei oleks ikkagi selline, kui Nick Cave ise ei pärineks maailma kuklapoolelt. 

See on kõik see, mille pärast mina (ja miljonid teised) neid armastan.

Ja lihtsuse kuldlõige. Minu jaoks märgilised palad plaadilt "The Boatman’s Call" (1997), mida ma enam (või veel?), tõsi küll, kuulata ei suuda, sest seda sai kunagi tehtud liiga palju… Ja "Sad Waters", "Straight To You", "Nobody's Baby Now", "We No Who U R". Rääkimata aegumatutest klassikutest, mida teame nii mina, Üllar kui ilmselt Heiki. Ilmselt. 

Otsime assotsatsioone ka? Vähem ja rohkem meelevaldseid? Sedakorda (minu jaoks) vähemtuntud lauludest: siin on kahtlemata Velvet Undergroundi ("Sad Waters"), The Bobby Fuller Fouri ("Breathless"), Van Morrisoni ("Shoot Me Down"), Leonard Cohenit ("Babe, You Turn Me On"), isegi INXS-i ("There She Goes My Beatiful World"). Tabasin ennast mõttelt, et "Dig, Lazarus, Dig!!!"" on natuke nagu Bluri "Parklife" ja "Stranger Than Kindnessi" lõpu oleks süntekaga sisse mänginud justkui Vitamiini-aegne Peeter Vähi. 

Ilmselgelt ei kuulu need seosed enam viimaste albumite juurde, aga vihjeks nii palju, et bändi tõelisi inspireerijad tasub otsida 1998. ja 2004. kahelt plaadilt: "Original Seeds" I ja II. 

Lõpetuseks. Ma ostsin äsja endale ja naisele 2017. aasta sügiseks "Skeleton Tree" kontserdi piletid. Kontsert toimub Tšehhi pealinnas Prahas. Praha õllehinnad on teadagi…

Duett PJ Harvey´ga albumilt "Murder Ballads", mida kõnealusel kogumikul pole:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.