Miliusest filmi teinud Haralds Elceris: Matti võttis kõik, mis anti ({{commentsTotal}})

Matti Milius
Matti Milius

Läti režissöör Haralds Elceris filmis Matti Miliusest 80ndatel dokumentaali „Matti Miliuse meeletu manifest“, mida on seni näinud vaid vähesed eestlased. Nüüd on film nähtav (vaadake alt). Lugege ka intervjuud, kus lavastaja meenutab oma sõpra Miliust.

Läti Teaduste Akadeemia filmistuudios töötanud Haralds Elcerise käe all 1986. aastal valminud mustvalges portreefilmis näeb Miliust nalja viskamas, oma luulet lugemas ning filosofeerimas. Filmis jagavad Miliuse kohta kommentaare Jüri Arrak ning mitmed läti kunstnikud.

Eestis näidati optimistlikku dokfilmi omal ajal vaid ühe korra. Veerandtunnine 16-millimeetrisele filmilindile jäädvustatud film sai eestlaste seas Elcerise sõnul tookord pigem jaheda vastuvõtu. Balti amatöörfilmide festivalil sai film režissööri sõnul kuldmedali.

Elceris lubas teose nüüd internetti üles laadida.

Praegu fotograafina töötav Haralds Elceris meenutas filmi valmimist ja möödunud aegu Matti Miliusega.

 

Haralds, räägi, kes Sa oled! Filme Sa enam ei tee. Millega nüüd tegeled?

Õppisin elektroonikat, aga nüüd olen fotograaf. Varem tegelesin igasugu asjadega, aga nüüd fotograafiaga. Kinoga on see, et seal on meeskonda vaja. Mul on keeruline leida sellist meeskonda, kes töötaks professionaalselt, aga kuulaks minu sõna.

Matti film on Sinu ainus dokfilm?

Matti film on mu ainus dokumentaalfilm, või selline, mida ma dokfilmiks pean. Seda tüüpi dokfilm, kus ta nii-öelda mängib iseennast. Dokumentaalselt restaureeritud olukordadega film.

Kuidas Mattiga sõbrunesite?

Mattiga tutvusin 1974. aastal tudengite laulupeol. Oli nii, et sõbrad ja собутыльник’id [pudelikaaslased] olid koos ning sõitsid Tartusse laulupeole, kutsusid mu kaasa. Elasime seal päevi kolm-neli. Seal oli Tüüstre talu, kümme kilomeetrit Tartust. Matti pärast kinnitas, et kõik taksojuhid teavad, ütle Tüüstre, ja veavad kohale. Oligi nii, et sinna sõitis teisel päeval järsku kohale üks tüüp, üsna turske, magas madratsil ja katkematult seletas midagi eesti keeles. Ta oskas siis vene keelt väga vaevaliselt. Aga kuidagi püüdsime ikkagi suhelda.

Kujunes nii, et saime kähku sõbraks ja koos oma sõbrannaga saatsid nad meid Riia maanteele, kust hakkasime koju hääletama. Ja nende riietega nagu ta kodust välja tulnud oli, sõitis ta Riiga ja elas meil kolm päeva.

Sõprus oli teil pikk, kohtusite tihti?

Kohtusime tihti, viimastel aastatel natuke harvem, sest hääletades on nüüd raskem tulla. No Matti tavaliselt ei tulnud ka häälega. Mina tulin Tartusse, vahest harva ka sõprade autoga, kuid tavaliselt mööda maanteed. Oma viisteist-kakskümmend aastat sõitsime soojal ajal igal nädalavahetusel kas Tallinnasse, Tartusse või Vilniusesse sõprade juurde. Kui Tartusse, siis läksime muidugi Mattile külla.

Mis koos korda saatsite?

Rääkisime elust ja kunstist. Jõime ka, oli nii. Ja tema, ükskõik, kus ta oli, teda huvitasid kunstnikud ja tal oli selline traditsionaalne jutt: „Я коллекционер. Но к сожалению я очень бедный коллекционер.“ [Olen kollektsionäär. Kahjuks väga vaene kollektsionäär] Ja üsna häbitult seejärel, et kas ei võiks talle mõnda tööd kinkida. Ja küllalt tihti talle ka kingiti. Nagu Jüri Arrak õigesti ütles filmis, et Matti võtab kõik, mis talle antakse. Maija Tabaka [läti kunstnik] andis talle ühe maali visandi, keeras rulli. Usaldas talle vähemasti maali visandi. Talle jäid tihti sellised jäägid, hudožnike au ei saanud sellest väga haavata.

Maija Tabakaga suitsu tehes juhtus kord nii. Kunstnikud mõtlesid, et me mõlemad oleme Eestist ja ei arvanud, et ma läti keelest aru saan. Kõrval siis kunstnik ütles oma mehele, et no las olla siis inimesel see ülikooliaegne töö, mis sellest ikka. Aga mida tegi Matti, ta korraldas ilma pahatahtlikkuseta näituseid, kus sellised tööd üleval olid. Ja siis oli kunstnikel natuke ebamugav, et seal selline keskpärane töö on.

Näitusi on ta Lätis päris palju korraldanud.

Kord oli tal näitus Riias ainult Jüri Arraku graafikast. Näituse ajal vaatasime filmi ja [läti kunstnik Vladimirs] Pavlovs lõikas Mattil pea paljaks, selline aktsioon, filmiti ja pildistati. Mu ema sõbranna oli Kanadast kohale tulnud, lätlanna, sõja ajal põgenenud. Filmis on kõik vene keeles, püüdsin talle kõrvalt ära tõlkida. Ta ütles, et pole vaja, mäletab keelt. Aga mu ema ei öelnud pärast filmi nägemist kaks nädalat mitte midagi.

Siis lõpuks ütles, et issand, mida nad minust mõtlevad! Sest Matti luges seal ka oma luulet, sealjuures üks luuletus oli pühendatud esimesele seksuaalpartnerile, mäletan, kuidas oli ise vene keelde tõlkinud: „Я слышал что это можно делать с котом и что это можно делать с собакам.“ [Olen kuulnud, et seda võib teha nii kassi kui koeraga] Sellised naljad olid tal.

Filmis on ta ülevoolavalt rõõmus. Ta oligi alati selline?

Nii elurõõmus ta vahest katkematult ka ei olnud. Tal oli selline omadus, et kas ta ainult nägi või ainult kuulis. Helifilme ta ikkagi vaatas. Aga kui ta midagi tähelepanelikult jälgis, siis võis talle midagi öelda, aga ta ei kuulnud. Ja kui talle midagi seletasid, siis ta ei pruukinud midagi muud tähele panna. Ta oli selline väga suur optimist. Tihti vastas küsimustele vastandküsimustega.

Mis moel sõprus Mattiga sulle oluline on?

Nagu [Vladimirs] Pavlovs [läti kunstnik] ütles mu filmis, et ta on tänulik Mattile selle eest, et ta sai kunstnikuks. Sest Matti tutvustas talle olukorda kaasaegses kunstis ning aitas oma võimetesse uskuda. Seda sama võiksin mina öelda ka. Matti manifest ei olnud mu esimene film, olin siis juba mitu teinud, aga mängufilmides olin tavaliselt operaator. Aga seda, et ma pooli Riia hudožnikke isiklikult tunnen, on peamiselt tänu Mattile. Ta küsis ikka, näe, selline kunstnik, kas tunned? Ma ütlesin, et ei tunne, pole ühiseid tuttavaid ka. Ja siis Mattiga läksime, otsisime mõned kunstnikud üles, küsisime neilt, kas võime öelda, et nemad soovitasid vastava kunstnikuga tutvuda.

Kuidas ta kunstnikelt tööd kätte sai, kui ta eriti maksta ei tahtnud?

Väga harvadel kordadel küll midagi maksis. Kui tal raha oli ja ta uhkustas, et ta oli sada või kolmsada rubla maksnud ühe [Miervaldis] Polise [läti kunstnik] pildi eest. Ükskord ajas habeme maha, et Polis talle pildi kingiks. Vahetas habeme pildi vastu. Vahest see oli Tabaka, kelle maali ta oli välja valinud, aga Tabaka ütles, et nagunii ei anna. Kunstnik ütles, et võin teile selle maali koopia teha. Matti ütles, et siis ta oleks väga õnnelik, aga sellisel tingimusel, et ta ikkagi originaali saaks. Ja kunstnikule väga ta vastus meeldis.

Kuidas filmitegu sujus?

Filmimisega oli see, et oli vaja kohale sõita. Osa filmisime Riias, osa Tartus. Pidi kokku leppima, kas sõidab tema või sõidame meie. Heli jaoks oli appi vaja vähemalt ühte inimest. Hea kui valgustaja ka. Ei olnud nii lihtne.

Kaks korda oli Matti filmi võtete jooksul KGBga tegemist. Kui Tartus filmisime, siis järsku tulevad kaks daami ja ütlevad [teeb iniseva häälega] „mida te siin filmite?“ ja seda ja toda. Ütlesin, et teeme Mattist filmi. Stuudio juhataja ei tahtnud uskuda, aga ma ise olen peaaegu sada protsenti kindel, et see oli üks hetk. Ja teine kord oli siis, kui noored tulid mingis rongkäigus kunstikoolist. Mitte poliitiline üritus, lihtsalt õnnelikult kuhugi joosti. Filmisin Mattit Tartu raekoja purskkaevu juures. Märgati, et filmitakse, kui Matti raeplatsil ringi käib ja kuskil see fikseeriti ning helistati pärast Riiga. Üks tüüp küsis, et mis filmi filmime, ütlesin, et pole filmi, lihtsalt kogume materjali. No ja kus siis filmi näitate, ütlesin, et mis filmi, polegi veel filmi. Ei saanud aru, et kas ta on loll, või mõtleb, et mina olen loll.

Enne Skatet [Läti amatöörfilmide festival] oli nii, et KGBst helistati ja küsiti, et kuidas filmiga läheb. Komisjon lõi siis põdema ja andis hõbemedali. Aga kulla sain hiljem Balti amatöörfilmide festivalil. Tolle festivaliga oli nii, et lihtsalt mõeldi Lätis välja. Tegelikult valetati kõigile riigiasutustele, et eelmine aasta oli Leedus olnud ja nüüd peab siin olema. Seda ei kontrollitud, ja nii ta alguse sai. Leningrad võeti ka punti.

Kolm-neli aastat hiljem kohtasin Ivars Kraulītist [läti režissöör], kes ütles, et kuule, su film Mattist polnudki Balti festivalil, davai saadame. Festival sai läbi, saame tänaval kokku. Ütles, et on üks asi, tule sisse. Mulle ei meeldi puuskulptuurid, aga läksin sisse, nägin selline lahe puuingel, hüüdsin, et vahest mulle. Ja oligi mulle esimene prize sellel Balti festivalil.

Mis filmivaatajad kostsid?

Vaatajad olid üsnagi vaimustuses, jaa. Tunnistasid, et oleme head. Nii ta oli vast kõigi filmidega, mida Teaduste Akadeemia filmistuudios tootsime. Mängufilmid olid küllalt abstraktsed meil ja teatud määral avangardistliku prantsuse tummfilmi stiilis. Nii neid võrreldi. „Ei tea, kas saab nii võrrelda, aga nagu Luis Buñuel ja René Clair oleks“, arvasid šefid. Me ütlesime, et saab-saab, võite võrrelda küll.

Mina olin rahul siis, kui pärast esilinastust Matti ütles, et ma olen siin ja praegu nii õnnelik, et tahaksin surra. Aga ma ütlesin, et elama peab kui õnnelik oled, miks siis surra vaja.

Muidugi, mingi tähelepanu film Lätis sai, aga ei olnud ka nii, et televisioon filmi koguaeg näitas ja kõik kutsukid Mattit kõrtsi ja maksid kõik kinni, sest sa oled kuulus Matti Milius. Midagi sellist polnud, aga talle endale meeldis ja see oli mulle väga tähtis.

Mis filmiga öelda tahtsite?

Mida tahtsin öelda? Tihti kui filmi näitasime, siis publik ütles, et väga tore, väga kena, väga äge, aga öelge paari sõnaga, et mida te sellega mõtlesite. Kui saaks paari sõnaga öelda, siis me lihtsalt ütleks. milleks kulutada elektrit, filmi ja masinaid?

Teil oli samasugune nägemus sellest, milline film peaks tulema?

Sel päeval, kui kõik juba oli kokku pandud, filmi oli vaja näidata, tuleb ta rahutult stuudiosse. Küsib närviliselt, et kuidas saab aidata. Ütlesin, et Matti too mulle pakk suitsu, et ma ise ei peaks minema. Selle ta tegi ära ja siis ta hakkas küsima, et kas see on filmis, kas too on filmis. Ütlesin, et oota kallis, küsimus on selles, kas jõuan filmi täna ära helindada või ei jõua. Üks asi oli, mida ma siiski filmi ei pannud, mida tema ütles, et see kindlasti peab filmis olema. Mees rääkis seal viis minutit. Rääkis küll häid asju, aga see pole televisioon, kus on rääkiv pea. Nii ei tule kino välja. On kaadris, jaa, räägib, ja mis siis. Seda võib kirjutada, seda võib raadios rääkida, kino sellest kokku ei pane. No mis ma teen kino sellest, kui ta lihtsalt räägib, seisan seal kaameraga.

Mis ta rääkis?

Peamine asi oli see, kui ta ütles, et paljude arvates on ta taktitundetu. Aga ta ütles, lollus, minu taktitunne algab seal, kus teistel lõppeb. See oli šeff.

Oli see nüanss, et kui ta filmis kogu kõrist karjub, et „ta on mu armuke, ma armastan teda“, siis ta ei heitnud mulle küll ette, aga märkis, et ta mõtles seal natuke teisiti ja seal võib teda valesti mõista. Aga ta ei öelnud ka, et võta välja, see ei sobi.

Lisaks ma tahtsin teda nõusse rääkida, et ta ühte asja kaamerasse ütleks, aga mul ei õnnestunud. Tal oli selline ütlemine: „Kui mulle miski ei meeldi, siis ma ütlen lihtsalt, et see on sitt.“ Me võisime tunde rääkida говно ja дерьмо erinevusest. Ta ütles, et seal on see erinevus, et [ütleb eesti keeles] „sitt on vedel“ ja teine on kõva.

Filmis ei saa päris hästi aru ühest kohast. Nüüd küll ma lubaksin endal seda sõna filmis öelda, aga tema verandal oli just sellest jutt. Ta ei uskunud, et sõnas „блядь“ on vaja „b“-täht kirjutada. Nagu eestlane ikka, hääldas ta sulghäälikuid kõiki ühtmoodi. Ütles „pljät“. No ei ole mingi „pljät“, on „bljäd“. Ta ütles kell kaks öösel, et läheb helistab vene filoloogile ja küsib. Valdis Atāls, dissident ja muusik, ropendas ka eesti aktsendiga, tal oli ka „pljät".

Eestisse filmiga eriti ei jõudnudki?

Eestis on filmi väga vähe näidatud. Kord oli, ja ma imestasin, et reaktsioon erines sellest, mida ootasin. Üks asi on see, et Matti räägib vene keeles. Eesti keelt ma ei räägi ja läti keelt tema ka mitte. Omavahel toimus kõik põhiliselt vene keeles. Vene keeles rääkis ta poole aeglasemalt kui eesti keeles. Pooled eestlased saalis teda ilmselt tundsid või vähemalt teadsid. Tema rääkimine oli neile ilmselt harjumatu.

Teine nali oli see, et tehnilistel põhjustel oli heli summutatud, ainus sõna, millest võis aru saada oli „hui“ tema luuletusest, kus ta ütleb „Я вас любил и в меня поверьте. Я вам свою хую поселаю в конверти“ (Uskuge mind, ma armastasin teid. Saadan ümbrikuga teile oma munni). Olin seal muidugi au sees, sest filmi näidati koos eesti parimate dokfilmidega, kuigi jah minu oma oli 16-millimeetrine ja tehniliselt mahajäänud. Originaali kaotas ära festivali Arsenāls korraldaja ja esimene VHS-koopis, mastertape, kadus ka kuskile ära. Praegu alles jäänud versioon on küllaltki kohutav. Aga mida teha?

Tartu oli selline eriline linn või mis?

Tartu oli väga eriline linn mulle ja ma arvan, et eestlastele samuti. Alati oli väga tore, kui Mattiga mööda linna ringi käisime ja igat teist tundsime. Ikka selline boheemlaslik atmosfäär. Juris Civjans [Läti filmiteadlane] ütles nii, et Läti kultuuri suurim tragöödia võib olla see, et meil pole teist linna. Leedul on Vilnius pealinn ja teine linn Kaunas, Eestil on Tallinn ja Tartu. Toimub selline võistlus, suur linn on peamine, aga väike on selline mäslevam ja avangardistlikum. Leedu ja Eesti kohta pole kahtlust, Kaunas ja Tartu. Aga Lätis justkui kõik muusikud on Liepājast, aga sealt siiski Riiga kolinud. Valmieras on lihtsalt teater, suurt midagi muud pole, veidrusi pole. Peale Riiat sellist teist linna pole. See on teatud määral siis Läti tragöödia.

Lätil on oma Matti Milius?

Kõrvale ei kannata hästi panna. Üks kord oleme kokku põrganud. Matti tundis teda ja tutvustas meid, aga see oli nii ammu. Pole enam näinud. Aga mõõtkava oli Mattil korralikult suurem. Eestlastel Viiralt, meil [Sigismunds] Vidbergs. Nii võib arvestada. Aga see meie kollektsionäär on pigem Matti vaene sugulane. Ma ei tea kust ma seda võtan, aga mul on selline tunne, et ta kogub rohkem Läti kunsti. Mattil olid nõukogude riigid kõik korralikult esindatud.

Nõukogude võimu ka kirusite?

Matti otsis kunstis küll dissidentlikku, aga et ta ise oleks olnud suur nõukogude võimu vastane … Eks oli ka, aga see ei väljendunud kõigis ta ütlemistes. Ta ei öelnud kunagi, et see või see oleks vaja maha lasta. Kord arutasime, kas oleks bolševike kangelaste monumendid vaja maha tõmmata või ei. Aga tema ütles, et see on ajalugu, nad peavad jääma. Mitte täielikult ei tahaks nõustuda, sest bolševikud ei tulnud meile päris inglitena. Mõistlikul määral võtaks ma vanu monumente maha.

Mida arvad praegu Läti filminduses toimuvast?

Filmide alustamiseks antakse raha, lõpetamiseks ei anta. Ühel filmimisel olin viie aasta eest. Seal võib öelda nagu Orson Welles oli öelnud kriitikuna, et laval oli kõik, välja arvatud elevant ja tuletõrjeauto. Järgmisel päeval tehti lavakardin lahti ja olid ka elevant ja tuletõrjeauto. Selles filmis olid kõik, punkarid, sadistid, hipid, kõik, mis võimalik. Aga see, mida filmiti, ma poleks isegi filmi alustamiseks raha andnud tegelikult.

Mu kasutütar oli Facebookis kirjutanud, et tänan, et mulle kino tutvustasid. Ta kasvas sellises loomingulises keskkonnas, küllap sellel oli ka mingi tähendus. Aga ta filmib mingeid sitareklaame, siis küsib, kuidas hindan ta reklaame ja ma ütlen, et sitt. Aga pole otseselt rohkem sitt, kui see, mis teised teevad. Sama värk, võib-olla natuke parem. Ta tegi ka ühe mängufilmi, ma ei saanud aru eriti, miks ta midagi sellist ekraniseerida mõtles, aga polnud halvasti tehtud. Temalt küsitakse nüüd, et kas pole mõelnud veel mõnda filmi teha ja ta ütleb, et pole mõelnud. No sonib lihtsalt! Kes siis ei mõtle, ikka ju mõtleb.

Matti korraldas Lätis tihti näituseid. Ühes läks vanni ka.

Jaa. See oli iseloomulik. Vanniga oli lahe. Üks tüdruk oli nõusse räägitud, et läheb avamisel vanni, et oleks mingi aktsioon. Vann ja vesi oli valmis pandud, vaatasin, et kena tüdruk, hakkasin juba mõtlema, et teen temast ägedad pildid. Aga kui Matti vanni nägi, siis ütles, et oh: „Я принимаю ванну!“ [Võtan vanni!] Oli kohe sees. Vesi oli külm, tüdruk kõhn, vett oli parasjagu. Matti läks sisse, vesi tõusis ääreni ja üle sellegi. Pärast teised koristasid. Ja siis tüdruk ei läinudki vanni. Matti veel küsis, et kas täielikuks õnneks võiksin veel piipu ka popsutada. 

Toimetaja: Valner Valme



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: