Arvustus. "Close Up 2.0" ehk hüplevad pokud ({{commentsTotal}})

Editta Brauni kompanii
Editta Brauni kompanii "Close Up 2.0" Autor/allikas: NUKU teater

Editta Brauni kompanii "Close Up 2.0"
Muusika, arranžeeringud ja esitus klaveril: Cécile Thevenot
Muusika ja helikujundus: Thierry Zaboitzeff
Koreograafi ja lavastus: Editta Braun
Dramaturgia: Gerda Poschmann-Reichenau
Valguskujundus, tehniline juhendamine: Thomas Hinterberger
Esitus: Sandra Hofstötter, Ania Lis, Martyna Lorenc, Anna Maria Müller

Pianist lehitseb ja korrastab oma noote. Inimesed saabuvad saali. Vaikus. Pianist alustab. Mõne aja pärast siseneb akside vahelt ruumi keha – maas, roomates. Aeglaselt hakkab ühesugused kehasid ruumi aina enam kogunema. Toimub pianisti ja tiibklaveri koostoimel tekkiva muusika ning ruumi kogunenud (või ehk sattunud) kehade interaktsioon. Tunni aja pärast see lõppeb, kehad lahkuvad, pianist lahkub, jääb vaid hääletu tiibklaver kesk pimedust. Lõpuks lahkuvad ka vaatajad.

Sellise kirjeldusega võiks kokku võtta selle, mis toimus 2017. aasta juunikuu esimesel reedel KUMU auditooriumis. Editta Brauni kompanii esitluses esietendus lavastuse "Close Up" uusversioon "Close Up 2.0". "Liikuvate kehade ja jäsemete muundumine ootamatuteks ja ennenägematuteks elupiltideks", kui uskuda lavastuse tutvustust.

Liikuvate kehade ja jäsemete muundumisega on Editta Braun tegelenud juba pikemat aega, kui mitte kogu oma elu. Uusversioon "Close Up 2.0", mis oma eelnevast versioonist "Close Up" vaid pianisti ning mõne stseeni täpsustamise või äravahetamise poolest erineb, kuulub tegelikult triloogiasse koos lavastustega "Luvos, vol.2" ja "Planet LUVOS".

Kõikidest neist leiab sarnast kehadega mängu, liikumist, valgust, lavakujundust, kuid sisuliselt on tegu erinevate lavastustega, mis ühtset tervikut (peale sarnaste visuaalsete piltide) ei moodusta. "Close Up 2.0" tundub sellest seeriast välja langevat oma mängulisuse ja vabaduse, ehk isegi teatava "toreduse" poolest. Kui eelnevates lavastustes on sarnased "olevused" ja kehad enam jutustanud lugu ning kandnud endas narratiivi, siis KUMU auditooriumis toimuv oli pigem vabaduse ja kohtumise paik, kuhu tulid kokku kehad, pianist ja tiibklaver, et vaadata, mis edasi saama hakkab.

Kehad. Neid võib leida ka varsti (taas)esietenduvast Doris Uhlichi lavastusest "Alastusest enam" ja Renate Keerdi füüsilise teatri töödest – kõigil neil on oma iseloomud, oma olemus, liikumine. Iga keha on erinev, oma stiili ja olemusega.

Editta Brauni kompanii lavastuses on kehad aga näotud, sarnaste parukate ja kehadega valged naised (milles ei saa muidugi enne lõppu täiesti kindel olla, kui mitte vaadata kaval olevaid nimesid). Siseneb üks keha. On see sama, mis äsja väljus? Või juba uus? Kes on kes? Samas polegi see oluline. Sest nad kõik on kehad, üks kogukond, üks hõim, üks organism.

Pikalt mõtlesin, mida meenutavad need lavaruumis ringihüplevad kehad. Leemurid, nagu lavastuse tutvustuses on mainitud? Ei tea. Liikuvad/elavad seened? Vaevalt. Ja siis tungles kusagilt sügavalt mälusopist välja üks Eesti kirjandus- ja animategelane, kes lähemalt analüüsimatagi sobiv tundus. Poku. Või õigemini ­– pokud. Vaiksed, aga kiired; veidrad, aga sõbralikud; tagasihoidlikud, aga koomilised, kui nende loojale sekundeerida. Täpselt nagu need kehad pianisti Cécile Thevenot’ eklektiliste, ehk isegi kakofooniasse kalduvate heliridade taustal.

Võibki mõtiskleda, et kui pelgalt idee postmodernse esteetika, eriilmelise (kohati disharmoonilise) klaverimuusika, nüüdisaegse koreograafia ning pokude kohtumisest ühes ruumis intrigeerivana näib, siis reaalsuses sellise situatsiooni tunnistajaks olemine ületab ilmselt küll igaühe ootused (ja lootused). Minu omad vähemalt küll.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: