Arvustus. "Close Up 2.0" ehk hüplevad pokud ({{commentsTotal}})

Editta Brauni kompanii
Editta Brauni kompanii "Close Up 2.0" Autor/allikas: NUKU teater

Editta Brauni kompanii "Close Up 2.0"
Muusika, arranžeeringud ja esitus klaveril: Cécile Thevenot
Muusika ja helikujundus: Thierry Zaboitzeff
Koreograafi ja lavastus: Editta Braun
Dramaturgia: Gerda Poschmann-Reichenau
Valguskujundus, tehniline juhendamine: Thomas Hinterberger
Esitus: Sandra Hofstötter, Ania Lis, Martyna Lorenc, Anna Maria Müller

Pianist lehitseb ja korrastab oma noote. Inimesed saabuvad saali. Vaikus. Pianist alustab. Mõne aja pärast siseneb akside vahelt ruumi keha – maas, roomates. Aeglaselt hakkab ühesugused kehasid ruumi aina enam kogunema. Toimub pianisti ja tiibklaveri koostoimel tekkiva muusika ning ruumi kogunenud (või ehk sattunud) kehade interaktsioon. Tunni aja pärast see lõppeb, kehad lahkuvad, pianist lahkub, jääb vaid hääletu tiibklaver kesk pimedust. Lõpuks lahkuvad ka vaatajad.

Sellise kirjeldusega võiks kokku võtta selle, mis toimus 2017. aasta juunikuu esimesel reedel KUMU auditooriumis. Editta Brauni kompanii esitluses esietendus lavastuse "Close Up" uusversioon "Close Up 2.0". "Liikuvate kehade ja jäsemete muundumine ootamatuteks ja ennenägematuteks elupiltideks", kui uskuda lavastuse tutvustust.

Liikuvate kehade ja jäsemete muundumisega on Editta Braun tegelenud juba pikemat aega, kui mitte kogu oma elu. Uusversioon "Close Up 2.0", mis oma eelnevast versioonist "Close Up" vaid pianisti ning mõne stseeni täpsustamise või äravahetamise poolest erineb, kuulub tegelikult triloogiasse koos lavastustega "Luvos, vol.2" ja "Planet LUVOS".

Kõikidest neist leiab sarnast kehadega mängu, liikumist, valgust, lavakujundust, kuid sisuliselt on tegu erinevate lavastustega, mis ühtset tervikut (peale sarnaste visuaalsete piltide) ei moodusta. "Close Up 2.0" tundub sellest seeriast välja langevat oma mängulisuse ja vabaduse, ehk isegi teatava "toreduse" poolest. Kui eelnevates lavastustes on sarnased "olevused" ja kehad enam jutustanud lugu ning kandnud endas narratiivi, siis KUMU auditooriumis toimuv oli pigem vabaduse ja kohtumise paik, kuhu tulid kokku kehad, pianist ja tiibklaver, et vaadata, mis edasi saama hakkab.

Kehad. Neid võib leida ka varsti (taas)esietenduvast Doris Uhlichi lavastusest "Alastusest enam" ja Renate Keerdi füüsilise teatri töödest – kõigil neil on oma iseloomud, oma olemus, liikumine. Iga keha on erinev, oma stiili ja olemusega.

Editta Brauni kompanii lavastuses on kehad aga näotud, sarnaste parukate ja kehadega valged naised (milles ei saa muidugi enne lõppu täiesti kindel olla, kui mitte vaadata kaval olevaid nimesid). Siseneb üks keha. On see sama, mis äsja väljus? Või juba uus? Kes on kes? Samas polegi see oluline. Sest nad kõik on kehad, üks kogukond, üks hõim, üks organism.

Pikalt mõtlesin, mida meenutavad need lavaruumis ringihüplevad kehad. Leemurid, nagu lavastuse tutvustuses on mainitud? Ei tea. Liikuvad/elavad seened? Vaevalt. Ja siis tungles kusagilt sügavalt mälusopist välja üks Eesti kirjandus- ja animategelane, kes lähemalt analüüsimatagi sobiv tundus. Poku. Või õigemini ­– pokud. Vaiksed, aga kiired; veidrad, aga sõbralikud; tagasihoidlikud, aga koomilised, kui nende loojale sekundeerida. Täpselt nagu need kehad pianisti Cécile Thevenot’ eklektiliste, ehk isegi kakofooniasse kalduvate heliridade taustal.

Võibki mõtiskleda, et kui pelgalt idee postmodernse esteetika, eriilmelise (kohati disharmoonilise) klaverimuusika, nüüdisaegse koreograafia ning pokude kohtumisest ühes ruumis intrigeerivana näib, siis reaalsuses sellise situatsiooni tunnistajaks olemine ületab ilmselt küll igaühe ootused (ja lootused). Minu omad vähemalt küll.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: