Stencibility: tänavakunst ei saa olla asi, mis taldrikul ette tuuakse ({{commentsTotal}})

Stencibility 2016
Stencibility 2016 Autor/allikas: Ruudu Rahumaru

Tänavakunstifestivali Stencibility korraldajad Kadri Lind ja Sirla mõlgutavad tänavuse festivali eel mõtteid tänavakunsti karakteri üle.

Järgmisel nädalal saab alguse tänavakunstifestival Stencibility. Tartu katlamaja korsten saab uue kuue ning festival laieneb Tartust kaugemalegi: Viljandisse, Narvasse ja Ahtmele. Mõtlesin, et festival hakkab kohe-kohe saabuma, aga viited, mis sellega detailides kaasneb, on salapäraselt napisõnalised. Seepärast sõna korraldajatele.

Festivali programmi uurides jääb väga palju lahtiseks. On nimetus, ehk ka lakooniline tegevuse kirjeldus, aga täpsem idee jääb saladuseks. On see taotluslik saladuseloor või pigem põhjendavad seda korraldusega seotud praktilised asjaolud?

Sirla: Tänavakunstifestivali formaat on kohati väga teistsugune paljudest teistest festivalidest. Näiteks muusikafestivalidel on kriitiline saada kokku mingi hulk inimesi, et kontsert õnnestuks. Võib öelda isegi, et publik on üks osa esinemisest. Kui aga kunstnik mõne seina ees tööd teeb, siis lõpptulemus ei sõltu sellest, mitu inimest protsessi pealt vaatavad. Tihtipeale on vastupidi: festivalil esineb tänavakunstnikke, kes soovivad anonüümseks jääda või kes eelistavad lihtsalt rahus tööd teha. See tähendab, et on palju üritusi, mis toimuvad Stencibility ajal ega ole otse publikule suunatud. Neid on mugavam jälgida näiteks läbi video-otseülekannete sotsiaalmeedias.

Kadri: Stencibility on välja kasvanud kohalikust tänavakunstnike kogukonnast, mistõttu oli see esmalt suunatud vaid võrdlemisi väiksele siseringile eesmärgiga Eesti kunstnikke omavahel ühendada. Viimased neli aastat oleme rohkem rõhku pannud sündmustele, mis on avatud kõigile: filmiõhtud, tänavakunsti tuurid, arutelud, artist talk´id ja töötoad. Iga festivali tunnetus on erinev, mistõttu ei piira me end liigselt ja teeme nii palju avalikke sündmusi, kui parasjagu vajadust tunneme.

Stencibility nõuab inimestelt siis vahest rohkem eelaktiivsust ja -huvi kui mõni teine kultuurisündmus.

Sirla: Nii ja naa. Võib-olla tõesti me oleme natukene kitsid jagatava informatsiooni osas, aga mina arvan küll, et tänavakunst ei saa olla selline asi, mis taldriku peal ette tuuakse. Tuleb ise seigelda ja vaadata nurga taha. Festivali ülesanne on suunata selle poole. Tänavakunstikaardil, mida juba mitmendat aastat välja anname, oli meil ka eelnevalt ükshaaval punktide ja fotodega välja toodud kõik Tartus leitavad teosed. Nüüd on kujutatud vaid täpimeri, mis viitab sellele, kust tänavakunstiteoseid otsida. (Veebis pääseb ligi sellisele täpimerele – toim.)

Kadri: Tänavakunsti märkamise eelduseks on avatus uuele infole. Seda uudishimu me oma festivaliga julgustamegi, räägime tänavakunsti ajaloost, kutsume kunstnikke (nt Kairo eelmisel aastal) jagama oma kogemusi ja loome linnaruumi mitmekesist tänavakunsti. Anname publikule otsa kätte ja loodame parimat! Tänavakunsti idu seisneb ju selles, et kõik võivad olla tänavakunstnikud, selleks ei ole vaja kellegi heakskiitu, vaid isu midagi avalikus ruumis enda järgi sättida.

Kas tänavakunsti funktsioon on pigem esteetiline, ühiskondlik-poliitiline või sotsiaalne? Kus nendel telgedel paikneb Stencibility ja festivali eesmärgid?

Sirla: Tänavakunstil on kõik need kolm funktsiooni ja enamgi veel. Erinevad kunstnikud eelistavad rõhutada erinevaid külgi. Stencibility paikneb ideaalis neutraalsel positsioonil ja kajastab kõiki tänavakunsti külgi. Kas see praktiliselt meil ka nii välja on tulnud, on vist rohkem juba publiku otsustada.

Kadri: Stencibility üks eesmärkidest on luua tänaval leiduvatele töödele kontekst. Mööduja tänaval ei oska arvata, kes töö tegi ja miks. Meie pikk kogemus aitab seda saladuseloori pisut kergitada. Arvan, et see aitab mõista, kes see tänavakunstnik on ja tõesti: miks peaks keegi end öösel voodist välja ajama, et salaja tänavale pilt teha? Kõik avalikus ruumis toimuv on paratamatult poliitiline, see juhib tähelepanu sellele, kes avalikku ruumi omab ning kontrollib, mida me seal teha võime.

Kuidas mõõta tänavakunsti kvaliteeti? Traditsioonilised institutsionaliseerivad alused siin ju ei kehti.

Sirla: Mulle just meeldib tänavakunsti juures see, et vaataja on otsustaja. Galeriikunsti vaadates võib tihtipeale tekkida tunne, et kui aru ei saa, siis vaataja on loll. Tänavakunsti puhul meeldib mulle mõelda, et vaataja on kunsti suhtes kriitilisem ja kui aru ei saa, siis on see sodi või midagi muud ebamäärast. Lühidalt öeldes, minu jaoks ongi siin kaks osapoolt: vaataja ja kunstitöö. Kui ei meeldi, siis ei ole kvaliteetne. Kui meeldib, siis on.

Kadri: Tänavakunsti puhul mõtlen pigem kategooriatele nagu leidlikkus, mängulisus, omanäoline käekiri. Huumor on samuti tänavakunsti puhul oluline märksõna, sest küsimus on ju vaataja kõnetamises. Ei tohiks unustada, et tänavakunstnikud on eriline kamp inimesi, kes mõtlevad väga palju oma vaatajate ja teost ümbritseva keskkonna peale. Selline kunstiline võte eeldab teatud tundlikkust, mille olemasolu või selle puudumine paistab minu jaoks juba kaugelt silma. Anonüümselt avalikus ruumis töötamine on mind alati intrigeerinud, sest selles peitub põnev vastuolu: ühest küljest tunduks justkui loogiline, et kui kunstnik on anonüümne, siis ta ei peaks muretsema teose kvaliteedi pärast, sest kunstniku isiku poole pole võimalik sõrmega osutada. Teisalt aga olen kohalike tänavakunstnikega rääkides mõistnud, et nad tunnevad vastutust anda endast absoluutne parim, sest nende töö on ööpäevaringselt kõigile nähtav.

Milliste teemadega tänavuse festivali külalised oma loomingus tegelevad? Tundub, et SpY ja Nipperi osalemine teeb korraldajatel meele heaks. Kes nad on?

Kadri: Mõned aastad tagasi hakkasime enese jaoks jõuliselt eristama tänavakunsti ja muralismi ehk suuri, enamjaolt otsaseintele tehtavaid seinamaale. Tänavakunsti viljelemine on kõigile kättesaadav ning hõlmab erinevaid meediume, mida ilma liigsete abivahenditeta tänaval illegaalselt töötades kasutada saab: tapeedikad, kleepsud, šabloon, installatsioonid, skulptuurid jne. Festivalile kutsutud SpY on n-ö sekkujate koolkonnast, mis tähendab, et ta otsib avalikus ruumis end kõnetavaid elemente ning kasutab neid installatsioonide tegemiseks. Meie suureks kurvastuseks saime äsja teate, et SpY ei saa ootamatu isikliku probleemi tõttu festivalist osa võtta. Ootame teda Eestisse mõnel järgneval aastal. Nipperi puhul on tegu staažika tänavakunstnikuga, kes on läbi erinevate katsetuste jõudnud ühe väga mängulise installatsiooni leiutamiseni. "Mission Directives" on festivali ajal laiali puistatud üle kogu Tartu ning kutsub osalema möödujaid, keda ootavad juhised ja kingitused müstilistes pakikestes. Kui muidu pole põhjust nurgatagustes kolada, siis Nipper innustab just seda tegema. Soovitame silma peal hoida ka kunstniku Instagrami kontol, kuhu ta aeg-ajalt vihjeid jätab ja ka Tartu projekti dokumenteerib.

Festivali partnerasulad paistavad olema Narva, Viljandi ja Ahtme. Millest sellised valikud?

Kadri: Oleme alati oluliseks pidanud koostööd väikelinnadega, sest meile meeldib mõte tänavakunsti idee levitamisest ning loodame salamisi, et see inspireerib kohalikke ka ise rohkem tänavakunstiga tegelema, end avalikus ruumis väljendama. Varem oleme koostööd teinud Võru, Rakvere ja Pukaga. Tänavu lisandub kolm uut linna. Viljandi seetõttu, et mulle on alati Viljandi arhitektuur meeldinud. Pinda ju ei otsita, pind kutsub. Teiseks see, et mitu minu armsat sõpra on sinna kolinud ning mulle oli emotsionaalselt oluline selle linnaruumiga oma side luua. Minu suureks rõõmuks võttis linnakunstnik Malle London kohe tuld ja tegi projekti oma südameasjaks.

Sirla: Narva ja Ahtme tulid samuti ise. Ahtmele kutsus meid Sven-Erik Mändmaa, kes on Noored Kooli programmiga just sinna kolinud. Ta soovis sellele enamjaolt betoonist väikelinnale midagi veel anda ning kutsus Stencibility appi seda tegema. Nüüd saab suht trööstitu Ahtme raamatukogu uue atraktiivsema välimuse pea 100 meetrit pika seinamaali näol. Enne seda toimus kohalikele õpilastele tänavakunsti kursus, mille käigus nad käisid ka Tartus tänavakunsti tuuril ja tegid kooli peale ühistööna ühe pildi. Narvasse kutsus meid linna peaarhitekt Ivan Sergejev, kellel oli Sven-Erikuga sarnane soov. Narvas tuleb seinamaal kultuurikeskuse peale, toome keskväljakule tänavakunsti tutvustava fotonäituse. Minu arust see täpselt näitab seda, et linnaruumi rikastamiseks ei pea olema tänavakunstnik, seda saab teha igaüks endale võimalike vahenditega.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: