Arvustus. HUNTi paradokse täis kuhjatis ({{commentsTotal}})

HUNT
HUNT Autor/allikas: Facebooki esinduspilt

Uus plaat
HUNT
"Fragments of..." (ise välja antud)
7/10

HUNTis tekitab Hannaliisa Uusma elevust efektidesse mattunud huigete, lalina ja karjatustega, mis saavad elamusküllaselt tähenduslikeks löökfraasideks. Seda niisiis teisiti kui HU?-s, kus iroonia ja teravus väljendub eelkõige sõnalises sõnumis, mis dikteerib maneeri. Nüüd on asi vastupidi. See avardab, sest heites kõrvale tekstilise ettekirjutuse, saab vabamalt oma loomulikku muusikalist tunnetust järgida programmilisi rolle silmas pidamata. Lugude pealkirjad on ka otsekui meeleolu-, mitte situatsioonipõhised.

Paljutahuline see häälekasutus tõesti on. Vokaali suhtumist instrumentaali iseloomustaks ühelt poolt justkui Anika oma täielikus apaatsuses ning teisalt Lotte Jürjendal Stella või Rebel Angeli koosseisus oma ekshibitsionistlikkuses. Kummaski äärmuses pole võrdluses viimastega aga HUNT läinud lõpuni, vaid leppinud kompromissiga lookleval keskteel.

Ürgne vägi, hunt, folkloor, ekstaatilised teadvusseisundid ehk kõik paistab ses plaanis klappivat. Ongi selline fragmenteeritud ("Fragments of..."), lõpuni selgeks mõeldud ideid trotsiv, kõlalisi müüte loov plaat. Kompav, mitte defineeriv. Deviis: milleski ei saa kindel olla, aga tunne ja usk sellesse peab olema õige. Siit ka albumi kohatine salalik-riituslik natuur.

Vokaalikasutuses ilmneb suurepärane meloodiataju, aga natuke vähevõitu on seda seatud ülesehituse keskmesse. Bändil on popambitsiooni, aga selle universaalseimat elementi hoitakse spontaansuse nimel täielikult realiseerimata kalevi all. Ei taheta konveierile astuda, aga soov seda teha siiski justkui kibeleks. Ikkagi tundes peitub tõde ja seda on vaja jäädvustada vähem populistlike vahenditega, näib tunduvat. Vahepeal matkiks Uusma justkui Mart Avi äärmiselt rõhulist laulumaneeri ("August´s chaos"), tal on ka komme kaunid viisid vormimüstika taha ära peita.

Vaatamata rohkele kajakasutusele, mis mängib vahemehe rolli, on vokaali ja instrumentaali päritolu ja areng siiski suhteliselt sõltumatu. See aspekt kehastub minu jaoks ühel hetkel plussiks, teisel aga miinuseks. Produktsioonivõtted on äärmiselt manifesteerivad ja võib-olla kahjustab see veidi albumi emotsionaalset salapära. Tehnilised trikid kargavad robustselt silma, sest ei istu nn tunnetuse sülle ja toimivad kohati vajakajäägi ebaõnnestunud korrektoritena, pidurdades loo orgaanilist minekut. Bändi tutvustavast tekstist erinevalt ma siit souli ei leia, hinge aga küll, kuigi vähem kui tunnetuspõhiselt albumilt oodata võiks. Ikka suht jäik on, kuigi vahel ka meditatiivselt chillwave.

Samamoodi on tervik näiliselt küll eri kultuuriruume sidustav (ja seda võib ju seostada asjaosaliste akadeemilise kogemusega muusikateaduses), aga mitte kuidagi ei saa lahti ka muljest, et album on valminud kahe eestlase suletud laboratooriumis. Äkkseos: "I didn´t say no" eepikakaar meenutab kahtlaselt palju näiteks I Wear* Experimenti "Patience´it". Kui mõtlema hakata, kerkib paradoks paradoksi otsa, eks siis peab usaldama tunnet.

Siiski, iga heli vajab enam individuaalset hoolt, kui me räägime säravast üksikasjalikust elektroonikast. Kui see puudub, siis tuleb välja piirjoontelt natuke lo-fi, aga tahetult täidiselt HD-muusika, mis püüdleb hüppama üle oma varju. HUNTi teise osapoole, Brigitta Davidjantsi saundide valik järgib tihtipeale täringuviskemeetodit, uitideid on parajalt sisse jäetud, riskides seeläbi materjali demoliku efektiga, mida siis piiratud produktsioonivõtetega läbimõelduks ülendada proovitakse. Tohutult palju on erinevaid tähelepanule konkureeerivaid osiseid.

Sellist paindlikku stiilide ülest musikaalsust, mis kõik kokku seoks, napib selles kuhjatises. Mine tea, ennastki ehmatab: kas minust on professionaalsuse apologeet saanud? Pigem sunnib see materjal mind sellisele positsioonile, et peab küsima, mis oleks, kui...? Ehk teatav lõpetamatuse värelus jääb õhku rippuma.

Veetlus peitub aga detailide täpses doseerimises. Kõige eristuvam pala, ballaad "Bangalo", teeb oma vähesuses seda, mida oodanuks ka kobakamatest lugudest: selgelt ühe idee ümber ehitatud, peenetundeliselt digitaalsete finessidega kaunistatud leidlike harmooniate keeris, mis säilitab selge struktuuri juures ambivalentsuse ja ootamatuse.

Heas mõttes kohatu, ütleks tunnustavalt, aga lohakalt läbi mõtlemata ja saundivalikult juhuslik, ütleks küünik. Aga määratlematud asjad on ikka üldiselt ju head ja huvitavad. Georgia tuletab veel asjakohaselt meelde, et tema tegi 2015. aasta ühe parima eklektilise plaadi.

Palun kuula siit:



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: