Lugege katkendit: Hanif Kureishi, "Eimiski"
Kirjastus Varrak ilmutas Hanif Kureishi "Eimiski" (The Nothing) Triin Taela tõlkes. Toimetas Kirsti Sinissaar, kujundas Britt Urbla Keller.
Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.
KATKEND
Nartsissism on meie religioon. Endlikepp on meie rist ja me peame seda kõikjal kaasas kandma. Haaran aeglaselt enda oma ja kergitan seda.
Filmin jalalaba ja muud materjali. Olen läbematu, tunnen sellest langusest himurasse masohhismi peaaegu peapööritust. Valu on säärane nauding ja nauding säärane valu. Kannan hoolt, et oleksin iseäranis vaikne ja jõuetu. Mitte et nad seda märkaksid.
Palun, et mind voodisse pandaks. Võtan tableti, mille sülitan salamisi välja. Sellest pole nagunii mingit tolku: targem oleks juba elevandile aspiriinitablett anda.
Eddie toimetab mu oma tuppa ja aitab mind madratsile tõsta.
Padjad teevad haiget. Ta sätib nad mulle meelepäraseks. Tema sõrmed on kärmed ja pehmed, kui mõmisen: „Miks on nii, et kui sa filmis mõnd santi näed, saad aru, et ta tapetakse? Kas sellepärast, et ta ongi juba rusu?”
„Ma mõtlen selle üle järele,” ütleb Eddie ja kustutab tule. „Siis on mul pärastpoole mingit tegemist.”
Zee ei tule tuppa ega anna mulle musi, mis on tavatu.
Laman ja olen valmis kuulatama. Tänane öö peaks tapvalt meeleolukaks kujunema. Võimalik, et piinavad leegid õgivad mu aju, kuid eeldan, et armastajapaar on minu olemasoleku unustanud. Muutun tähtsusetumaks. Nemad on tulevalgel, mina aga hääbumas. Olen statist omaenese filmis.
Zee on alati mulle pühendunud olnud. Tahtsin just temasugust naist. Ta loobus minu nimel oma kodumaast, sugulastest, abikaasast. Kord ütles ta, et armastaks mind isegi siis, kui mul sugutit poleks. Uskusin ma seda hetkekski? Kellele ei meeldiks munn?
Zee elus pole elu ja ta pole vähemalt seitse aastat seksinud. Ma ei suuda teda mitte mingil moel rahuldada. Kahtlustan, et ta masturbeeris teleka ees romantiliste stseenide saatel. Loodetavasti oli tegu Jane Austeniga. Ehk meeldiks Zeele, kui minu keel tema sees oleks. Suudan seda endiselt veidi võngutada. Kehval päeval sarnaneb juba ainuüksi käsivarre tõstmine Zenoni paradoksiga. Võimatu missioon, võimatu liikumine: lõputu hulk liigutusi, mida ei saa eales lõpule viia. Olen suuteline joogiklaasi käes hoidma, telefoni kasutama ja ratastele hoogu lükkama, aga pidžaamanööbid saan hädavaevu kinni. Mis õigust on mul olla ahne või takistav?
Ma ei tohi ihnuskoi olla; olin noor kuuekümnendatel aastatel. Seitsmekümnendad olid veelgi metsikumad ja küllap ka kõlbeliselt laostunumad. Tol totakal ajal, mil meil oli keelatud keelata, kui kõik kõlbas ja me uskusime, et orgasm on imerohi, oli mul enam kui lõbus, elasin oma mootorrattaga California kommuunis lesbidega ühe katuse all ja jagasin armastust. Oh neid maagilisi nusse, mil kõik muu haihtub.
Olin vägagi nussitav: alt laienevate pükste ja helmekeedega jumalik mees, õlad laiad, mustad õlgadeni juuksed ja tagumik, mille ampsamise eest oleksite valmis peale maksma. Kui oled kunagi olnud ligitõmbav, ihaldusväärne ja karismaatiline, ilusa kehaga, siis ei unusta sa seda iial. Intelligentsus ja pingutamine ei saa inetust mitte kuidagi kompenseerida. Ilu on ainus, osta seda ei saa, ja ilusatele inimestele on kõik lubatud. Mis saatus sind ka ei tabaks, elad terve oma elu eksklusiivse klubi liikmena. Sa ei lakka eales haletsemast neid, keda on vähem õnnistatud. Eddie-sugust kõntsa.
Olen taibanud, et normaalsuse suhtes tasub ettevaatlik olla ja et voorus on jabur mõttekujutus. Olen püüelnud selle poole, et mitte eales tunnistada lihtlabaseid truuduskombeid ja kivistunud tavade vanglaid. Eetilisus on patoloogiline vägivald ja head inimesed ainult risuks jalus. Olin sensualist, kel oli kalduvus pidada oma moraalseks teejuhiks markii de Sade’i, ja loodetavasti ka jään selleks. Jään vaatamata kiusatuslikele keeldudele sellele kreedole truuks.
Kuid olen mõistnud sedagi, et patustamine kinnitab neidsamu reegleid, mida ta kavatseb pilgata. Miski ei toeta normi nii nagu kõrvalekalle.
Tahan öelda: see on vaid seks. Ja: ära võta seda eales isiklikult. Ole salliv; las teised lustivad. Progress tähendab tabude ületamist. Aga kui palju vaeva sa ka ei näeks, ei saa seksist tähendust välja juurida. Naised armastavad endiselt rohkem kui mehed. Ja mind ei häiri mitte seks, vaid armastus. Olen, taipasin viimaks, seda sorti narr, kes tahab, et armastataks ainuüksi teda.
Alati pole see nii olnud. Juhatasin end ise eksiteele: võltsid mehelikkuse ideaalid – kust kohast hangitud, liiga ohtrast vesternite vaatamisest? – viisid mind mõttele, et pean keppima kõiki naisi, isegi neid, keda ma ei taha, ning kui ma sellega hakkama ei saanud, siis noomisin end. Põlgus nende naiste vastu, kes mind ei tahtnud. Ja arvamus, et kõik naised on asendatavad, et vabalt võib järgmise ette võtta. Ja kui ma olin õnnetu, siis arusaam, et seks päästab mu.
Toimetaja: Valner Valme