Lugege katkendit: Jonathan Franzen, "Puhtus" ({{commentsTotal}})

Jonathan Franzen
Jonathan Franzen Autor/allikas: Youtube

USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast.

Jonathan Franzen

PUHTUS

Originaal: Purity

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Maris Kaskmann
680 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“

 

Pip Tyler ei tea, kes ta on. Ta teab, et tema pärisnimi on Purity, et tal on 130 000 dollarit õppelaenuvõlga, et ta elab Oaklandis ühes majas koos anarhistidega ja et tema suhted emaga – ainsa sugulasega – on ohtlikud. Tal pole aga aimugi, kes on ta isa ja miks ta ema elab erakuna väljamõeldud nime all.

Põgus kohtumine sakslannast rahupooldajaga viib Pipi Lõuna-Ameerikasse Päikesevalguse Projekti nimelisse organisatsiooni, mis kaupleb kogu maailma saladustega, nende seas, nagu Pip loodab, ka tema päritolu. Päikesevalguse Projekti algatajaks on Andreas Wolf, karismaatiline provokaator, kes sai kuulsaks Berliini müüri langemisele järgnenud kaoses. 

Romaanide „Parandused” („The Corrections”) ja „Vabadus” („Freedom”) autor Franzen on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda. Pulitzeri kirjandusauhinna nominendi ja USA rahvusliku kirjandusauhinna laureaadi Jonathan Franzeni „Puhtus” paistab silma söakuse ja läbinägelikkusega.

 

KATKEND

Annagret oli tumedasilmne iludus ning tal oli meeldiv hääl, mis kummutas Pipi eelarvamused saksa keele inetusest ja selle rääkijate sinistest silmadest. Annagret ja tema peigmees Martin puhkasid mitmesugustes Ameerika slummides, näiliselt selleks, et tõsta teadlikkust nende rahvusvahelisest skvotterite õigusi kaitsvast organisatsioonist ning luua sidemeid Ameerika tuumavastase liikumisega, kuid esmajoones võib-olla hoopis selleks, et pildistada teineteist geto optimistlike seinamaalingute taustal. Eelmise teisipäeva õhtul, ühissöömingul, millest Pip pidi tahes-tahtmata osa võtma, kuna oli tema kord süüa teha, oli Stepheni naine Annagretiga Iisraeli tuuma­relvaprogrammi pärast tüli norinud. Stepheni­ abikaasa oli üks neid naisi, kes teiste naiste peale nende ilu pärast vimma kanna­vad (tõsiasi, et ta Pipi peale vähimatki vimma ei kandnud, vaid püüdis temaga hoopis emalikult ümber käia, kinnitas Pipi üpris madalat hinnangut omaenda välimusele), ja Annagreti loomulik ilu, mida tema metsik soeng ja mitu korda augustatud kulmud pigem rõhutasid kui rikkusid, oli Stepheni naist nii väga ärritanud, et ta hakkas Iisraeli kohta jultunud valesid rääkima. Kuna Iisraeli tuumarelvaprogramm oli juhtumisi see ainus desarmeerimisalane teema, milles Pip oli kodus, sest ta oli hiljuti uurimisgrupile sellest ettekande esitanud, ja kuna ta oli Stepheni naise peale kohutavalt armukade, oli Pip tulnud lagedale sõnaohtra viieminutilise kokkuvõttega Iisraeli tuumavõimekuse tõenditest.
Kummalisel kombel oli see Annagreti paelunud. Kuulutanud, et ta on Pipist „ülimalt vaimustatud”, viis ta neiu teistest eemale elutuppa, kus nad diivanile istusid ja pikalt tüdrukutejuttu ajasid. Annagreti tähelepanus oli midagi vastupandamatut ja kui ta hakkas rääkima kuulsast internetilindpriist Andreas Wolfist, keda ta tundis isiklikult, nagu selgus, ja ütles, et Pip on just selline noor inimene, keda Wolfi Päikesevalguse Projekt vajab, ning käis peale, et Pip loobuks oma kohutavast kurnavast tööst ja taotleks ühte palgalistest praktikandikohtadest, mida Päikesevalguse Projekt nüüd pakkus, ja teatas, et väga tõenäoliselt peab ta sellise praktikandikoha saamiseks täitma ainult vormikohase „küsimustiku”, millega Annagret ise võib teda enne linnast lahkumist aidata, oli Pip tundnud end nii meelitatuna – nii soovituna –, et lubas küsimustiku ära täita. Ta oli neli tundi järjepanu odavat veini joonud.
Järgmisel hommikul, kaine peaga, kahetses ta oma lubadust. Andreas Wolf ja tema projekt tegutsesid praegu Lõuna-Ameerikas, kuna paljudes Euroopa riikides ja Ameerikas oli välja antud käsk tema vahistamiseks häkkimise ja spioneerimise süüdistustega, ning ilmselgelt ei saanud Pip mingil juhul ema maha jätta ja Lõuna-Ameerikasse kolida. Teiseks: ehkki Wolf oli mõne oma sõbra meelest kangelane ja Pip oli mõõdukalt huvitatud Wolfi ideest, et salatsemine on rõhumine ja läbipaistvus on vabadus, ei olnud Pip poliitiliselt pühendunud inimene; enamasti käis ta lihtsalt Stepheni kannul ning pühendas end niisama pealiskaudselt, nagu ta tegeles pealiskaudselt ka oma füüsilise vormiga. Ka näisid Päikesevalguse Projekt ja kirglikkus, millega Annagret sellest rääkis, üsna kultuslikud. Samuti oli Pip kindel, et niipea kui ta küsimustiku ära täidab, saab selgeks, et ta pole kaugeltki nii tark ja teadlik, nagu oli tundunud tema viieminutilise Iisraeli-kõne järgi. Sestap oli ta sakslasi vältinud selle hommikuni, kui ta väljudes, et jagada pühapäevast Timesi Jasoniga, leidis Annagretilt kirjakese, mille toon oli nii solvunud, et Pip jättis omakorda kirjakese Annagreti ukse taha ja lubas samal õhtul temaga rääkida.
Nüüd, samal ajal kui tema kõht ikka veel tühjusest märku andis, ootas Pip saksakeelses jutuvoolus mingit muudatust, mis viitaks sellele, et Annagret pole enam köögiuksel. Kahel korral oli Pip otsekui inimkõnet kuulav koer üsna kindel, et ta kuulis kõnevoolus omaenda nime. Oleks ta selgelt mõelnud, siis oleks ta kööki astunud, teatanud, et tal on poiss külas ja ta ei saa küsimustikku täita, ning ülemisele korrusele läinud. Kuid tal oli kõht kohutavalt tühi ja seks hakkas pigem abstraktseks ülesandeks muutuma.
Viimaks kuulis ta samme, köögitooli kraapivat häält. Ta tormas vannitoast välja, kuid tema hommikumantli palistus takerdus millegi külge. Nael prügikastist leitud puutükis. Kui ta kukkuva halu eest ära tantsiskles, kostis tema selja tagant koridorist Annagreti hääl.
„Pip? Pip, ma olen sind kolm päeva otsinud!”
Pip keeras ringi ja nägi Annagreti lähenemas.
„Tere, jah, anna andeks,” ütles ta halgu riita tagasi pannes. „Praegu ma ei saa. Mul on ... Kas homme ei sobi?”
„Ei,” ütles Annagret naeratades, „tule kohe. Tule, tule, nagu sa lubasid.”
„Mm.” Pipi mõistus ei suutnud hästi prioriteete paika panna. Köögis, kus olid sakslased, olid ka maisihelbed ja piim. Vahest polekski väga hull, kui ta enne Jasoni juurde naasmist midagi sööks? Kas ta poleks tegusam, tundlikum ja energilisem, kui ta enne maisihelbeid sööks? „Las ma jooksen kõigepealt korraks ülemisele korrusele,” ütles ta. „Üks hetk, sobib? Ma luban, et tulen kohe tagasi.”
„Ei, tule, tule. Tule nüüd. See võtab ainult mõne minuti, kümme minutit. Küll näed, see on lõbus, me peame ainult plangi täitma. Tule. Me ootame sind terve õhtu. Sa tuled ja teed selle kohe ära, ja?”

Toimetaja: Valner Valme



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: