Reportaaž. Festivalisuve algus Helsingi tapamajas ({{commentsTotal}})

Röyksopp.
Röyksopp. Autor/allikas: Merit Maarits

„Tynnyrintekijänkatu“ [eesti keeles Tünnitegija tänav – toim] kuvab infotabloo bussis number 55, mis peatub Teurastamo-nimelise hoonekompleksi ees. Üle kogu kvartali paugutav bassijoon ja kitarriraiehääled ei jäta mõistagi kahtlust, et koht on õige, samaväärset kindlust lisab alternatiivne kohavalik – endine tapamaja (mida soome keeles teurastamo tähendabki), mis avati linnakodanikele kaupluste ja söögikvartalina 2012. aastal. Olen jõudnud vaesemehe Flow'le ehk Sideways'i festivalile Helsingis.

Kui püüda Helsingi endist tapamajade piirkonda kuidagi kirjeldada, siis on see ehk hübriid meie Telliskivi loomelinnakust ja Kalaranna rajoonist, kus kõrvuti rohmakate tööstushoonetega kõrguvad absurdini uhked uuselamud. See ainult kinnitab juba Eestis täheldatut – kõik kohad, mille kunstnikud leiavad, võtavad rikkad lõpuks ikkagi üle.

Ümber Teurastamo nurga, teisele tänavale keeranud, saab ilmsiks ka Helsingi kesklinnaelu kurvem pool; teel sissepääsu poole tulevad järjest vastu nõudlikult minu poole oma pooltäis taarakotte ulatavad eluheidikud. Taarat mul selleks hetkeks veel anda ei ole, ka lahtist raha ei vaevu otsima, õieti polegi teist.

Festivalialale jõudnud, otsin pilguga esmalt ikka õlleletti. Kui õllelett leitud, ei tihka jalg sinna kohe sammu võtma, sest mõningase kissitamise peale saab selgeks ka õlle hind, mispeale lükkan rahakoti hoopis sügavamale tagataskusse – 7 eurot on raha, mida 0,33 liitri väga juhusliku õlle eest maksta ei taha, 8–10 eurot poole liitri eest ammugi mitte. Kadedusega jään siiski vaatama, kuidas sellest mittehoolivad inimesed järjest neile nii tühise õlletaksi letile laovad ja sealt siis, pudel näpus naasevad.

Sideways'i joogilett. Autor: Merit Maarits

Kerge kibedusega liigun edasi ühe väiksema, Pargilava juurde. Teed sinna palistavad kõiksugused toiduputkad, mis kõditavad maitsemeeli nii magusa kui ka soolasega. Tuleb taaskord varmalt kõiki kiusatusi ignoreerida, kas või seepärast, et igasugune toit meelitab kohale linnud, kes ikka mereäärsete linnadega kaasas käivad – kajakad. Kajakaid on tõepoolest igal pool ja nende pidev ringilend ei olekski niivõrd häiriv, kui sellega ei käiks kaasas meelinüristavalt hüsteeriline kriiskamine ja teadmine, et suur on ka oht mingi ootamatu roojaga mööda pead saada.

Esimene keikka, millele pärast inimeste vahel siksakitamist jõuan, on Slaves – 2012. aastal kokku tulnud briti pungiduo – kellel õnnestub kahekesi täita kogu lava ja võtta nii ka kogu publik oma hirmuvalitsuse alla. Solist-trummari maneeridest kumab tugevalt läbi ultrale [jalgpallihuligaanile – toim] omast mentaliteeti, mis tähendab, et ta pole ainult mitte valmis kaklema, vaid suisa otsib kaklust. Samal ajal raiub teine ringi kareldes kitarri peal, roheliseruudulised püksid tihkelt ümber üpris turskete reite pitsitamas, mistõttu kukuvad mõned käärhüpped ka üsna kohmakalt välja.

Slaves. Autor: Merit Maarits

Muusika ise on pungile omaselt lihtne, aga kaasahaarav. Ses mõttes, et mis sa pungi kohta ikka ütled, põhinüansid on esindatud, punk nagu punk ikka – toored ja vihased mehed laulavad, kuidas sa ei tohiks uskuda seda, mida ajalehtedes kirjutatakse jne. Oma sõnumilt väga igav, kuigi lugude vahele jäävat aasimist on päris lõbus kuulata. Kuigi ilmselt live'i kõige meeldejäävam, mõjub lugu "Cheer Up, London" hiljutiste terrorisündmuste valguses mõruda torkena.

Üürike õlleõnn

Festivalialal ringi liikudes selgub, et mõned baarid festivalialal pakuvad õlle ka hinna eest, mis vaesele ida-eurooplasele juba sobivam ja kus kogusega pole koonerdatud – poole liitri õlle eest 6 eurot maksta on juba inimlikum. Astungi sisse taraga piiratud baarialale. Olgugi et tara ja asjaolu, et inimesed selle vahet sisse-välja ei traavi, vaid võõrastega tihedalt külg külje kõrval istuvad, on küllaltki kahtlane.

Üks Sideways'i õllealadest. Autor: Merit Maarits

Ei võta kaua aega, et mind painavad küsimused omale vastused leiavad. Olen peaaegu et tarast oma topsi õllega välja pääsenud, kui sõidan suures õlleõhinas peaga ühe pika ja lihava Soome naise keresse. Turvamees! Ütleb, et joogiga välja ei saa. Mina joogu siin ära. Järgneb paar koledat sõna ja kiire õllejoomine, sest nurga taga on just alustanud Thurston Moore Group.

Korraks kaalun peas ka läbi mõned füüsikaalased kaalutlused selle kohta, et milline peaks olema optimaalne kiirus, et tolle Soome naise keelu ja käte eest minema joosta, aga mitte õlut üle topsiääre ajada ning kogu ettevõtmist mõttetuks tembeldada. Pole tõtt-öelda aimugi, mul oli füüsika keskkoolis alati nõrk ja neli.

Õlu alla kulistatud, tõmban jooksujalu kohe lava juurde. Legendaarsest Ameerika mürarokibändist Sonic Youthist välja kasvanud kollektiiv pole ilmtingimata enam aktuaalne bänd, aga üks sellistest, mis tuleb elu jooksul ära näha, mine tea, kaua viiekümne ümber mehed üldse enam viitsivadki. Nõnda etableerunud muusikul nagu seda on Thurston Moore, on ka raske ootustele mitte vastata – täiesti pingutamata, aga ikkagi täissooritus.

Pean tunnistama, et isegi nende live'de ajal, mille pärast festivalile üldse tuldud sai, tuleb väsimus kiirelt peale. Kella vaatan koguaeg ja kesköisest bussisõidust tagasi hostelisse mõtlen sama palju.

Siiski, Thurston Moore'ilt tuleb edasi liikuda pealava juurde, kus on vahepeal alustanud Editors, keda tegelikult oma neli aastat varem Poolas ka juba nägin. Egas midagi – hea turva-roki bänd, kes on kaasajal mõistagi täiesti ebarelevantne, kuigi kahtlemata suure lava bänd ja festivalidel isegi asjakohane. Aga neid nüüd nähes tundub, et aeg on vahepeal seisma jäänud ja täpselt 2013. aasta juulisse, kui nad Gdynias laval olid.

Sideways. Autor: Merit Maarits

Aga välisriigis – niivõrd kui Soome seda on – festivalil olles tuleb muidugi pilku visata ka kohalikele artistidele, keda sihilikult oma muusikavalikusse saab hõlmatud harvem. Huarotron – Soome elektroonikaartist – oli üks neist, kes juhtus täitma vahemikku kahe planeeritud live'i vahel. Aga tolle algusajaks on end klaustrofoobiliselt kitsa laohoone sügavusse paigutatud lava ette sättinud liigpalju inimesi, et muusikat kuulen eelkõige ainult läbi kõigi nende võõraste kehade kanduva järellainetuse. Sümpaatne tümakas, aga kogu selle massi tagaotsas ei kannata seista. Eriti häirib kellegi eespool seisja tekitatud oranž nire tundmatut jooki, mis tagumisse rivisse välja on voolanud. Kehal hakkab imelik. Lahkun.

Hullult tahaks istuda, tahaks lihtsalt istuda, sest jalad lasevad pidevast ringitatsumisest tuld, aga tundub, et kõik kohad ongi võetud – kõikvõimalikud teeperved on juba teiste väsinud tagumentidega ääristatud ja minu omale ei ole enam kohta. Kajakad tiirutavad endiselt sihitult ja närviliselt pea kohal, lootuses inimsumma vahelt haarata mõni mahakukkunud paluke. Täiesti trööstitu olukord.

Lahkun kaaslasega festivalialalt üldse. Mingil hetkel on saanud melust täiesti villand. Villand kõrgehäälsetest ja kädistavatest soome naistest, justkui täiesti enesestmõistetavast ebaviisakusest ja õllehinnast, mis ei lase rahuliku südamega rahakotti õhukeseks kulutada. Leiame istumiskoha festivaliala lähedal vaikses võpsikus, sest ka lähedalasuv park on juba noori täis. Betoonmürakas pole teab mis ideaalne istumisalune, aga ajab asja ära. Võimalus pärast pikki tunde lõpuks jalgu puhata mõjub peaaegu et orgastiliselt. Ei tahagi selle kamaka pealt kunagi lahkuda.

Kogu tõde kajakatest

Tagasi naaseme õhtu viimase esineja, DJ Shadow ajaks, keda mul oli tegelikult viimati võimalus näha Portugalis, aga hilise kellaaja ja pisukese ajavahe tõttu ei kannatanud kuidagi oodata. Ega seekordki entusiasmi rohkem ei ole, aga kuna bussini on pool tundi, ei ole palju jäänud. Absoluutselt vihkan end, et nõnda tähtis artist ja ma tahaks juba tududa.

Planeeritud lahkumiseni on jäänud viis minutit, kui lõpuks saab teoks hirm, mis pidevalt pea kohal tiirutanud; viisaka 30-kraadise nurga all lendab mu tossule kajakasitt. Pärast hetkelist kangastust ja abitut suumaigutamist pean tunnistama, et lasu täpsus on muidugi muljetavaldav ning võimalikest pasastsenaariumidest tegi see kajakas ikka absoluutset miinimumprogrammi – oleks tõesti võinud minna sitemini.

Selge märk, et on aeg lahkuda.

Teurastamo-äärne hilisõhtune linnatänav. Autor: Merit Maarits

Festivali teine päev ei ole kuidagi teistsugune. Aiman ainult, et kuna rahvast on rohkem, näeb täna rohkem ka selgasid Fjällraveni seljakottidega ja jalgu Vansi vanakooli tennistes. Päeva peale saab selgeks, et nõnda ka on, märkamata ei jää ka Kardashianite mõju noorema põlvkonna seas – üks neiu minu ees on The Radio Dept.'ile kaasa elamise ajal oma tagumiku nii uppi ajanud, et vaatamisest hakkab selg valutama.

Päeva kõige oodatum bänd, 1980. aastate keskel kokku tulnud Ameerika rokk-kollektiiv Dinosaur Jr. alustab varakult ja süda lööb kiiremini põksuma küll, kui J. Mascis lavale astub. Lühikese tüdrukuna on kõik eelmised live'd jäänud pigem võõraste kukalde taha, aga praegu veab niigi palju, et eespool on keegi vähemalt sama lühike, et kahe pika mehe vahelt avaneb mullegi inimväärne vaade lavale.

Dinosaur Jr. on sarnaselt eelmisel päeval üles astunud Thurston Moore Group'ile samuti piisavalt pikka aega juba kontserte andnud, et nende olemisest ei paista välja suuri ootusi ei enda ega publiku suhtes. See on okei, sest kui enda ümber olevaid inimesi vaadata ja ise korraks mõelda, siis need ongi kõik siin tingimusteta armastajad. Eriti üks lühikest kasvu reggae-pungimees, kes õhukitarri mängimise vahele oma tüdruksõpra hoolikalt suudleb. Jalatallad tuikavad veel hullemini kui eile.

Dinosaur Jr. Autor: Merit Maarits

Pärast seda istun pikalt ja väga vabatahtlikult eile veel vangimüüridena mõjunud tara vahel ning ei kiirusta selle õllejoomisega poolteist tundi mitte kuhugile. Vahepeal jõuab Plaza-nimelisel laval taidelda mustade grime-bänd Section Boyz, keda on laval kuus tükki ja kelle lugude lüürika tundub piirnevat eelkõige enesehaibiga – "Section! Section! Section!". Grime'i kohta võib öelda, et eks ta ole mõneti aastal 2017 ka juba ajast ja arust või vähemalt ei ole osanud end kaasaaja muusikaskeenes ümberdefineerida viisil, et teda võiks päriselt relevantseks pidada.

Ajalugu näitab end

Kuigi eeldan, et ka teisel õhtul pole lootust saada laohoone lava juurde, lasevad turvamehed, kes jälgivad, et ruum liiga ülerahvastatuks ei muutuks, meid Chelsea Wolfe'i ajaks ruumi sisse. Kogemus on antijumaluslik, isegi sektilaadne, kui vaadata, kuidas kaugemal laval joonistuvad välja Chelsea Wolfe'i gootilikud piirjooned ning tema ees kulgeb lava eest laoruumi teise otsa mass pimedas lummuses jüngreid.

Kuivõrd väga palju rohkem lavale ei näe niikuinii, jõuan pikemalt pilku visata ka ümbritsevale ruumile. Järjestikused nummerdusmärgised ja vertikaalselt paigutatud õhušahtid nende kohal seinal annavad aimu, et kui just siin ei toimunud süstemaatiline loomatapp, siis taolise ventilatsioonisüsteemi jaoks pidi siin kõva surmalehk olema igatahes. Kiviseinad õhkavad ajaloost, mis tegelikult tahab vaikida.

Röyksopp tuleb kell 23 lavale õhtu naelana ja pakub tõesti visuaalselt maksimaalselt kogemust – show'd alustab voogavas riides lauljanna, kes jääb haldjalikult võnklema ka kõigi tulevate lugude ajaks, tekitades ka ainult eemalt vaadates miskise transilaadse oleku, kus kajakate pärast muretsemise võib mõneks ajaks unustada.

Kuigi helipildilt on see Norra elektroonilise muusika duo liikunud edasi sellest, mida oli 2001. aasta "Melody A.M.", ei meeldi see mulle üldse. Kuskil on vahepeal maha lihvitud need nurgad, mis andsid Röyksopile nende oma eripärase näo; nüüd tundub kõik olevat lihtsalt üks üleprodutseering ja tükk tühja tümmi.

Sellise mõttega jätan festivali selle teisel õhtul.

Röyksopp. Autor: Merit Maarits

Eks see möödunud nädalavahetusel toimunud Sideways oli veidi n-ö väsinud muusika festival, aga seda ei pea ilmtingimata võtma etteheitena artistidele või festivalile üldiselt. Arvestades asjaolu, et muude suviste festivalide, sh Flow üldine esinejate nimistu on igal pool samadest peavoolu-indie artistidest täis pikitud, mõjus Sideways isegi värskendavalt, kui lasi lavale vähemaktuaalsed muusikud. Nii jätkata.

Samas tahan selle pideva tülpimuse ja muu ebamugava olme kirjeldamisega öelda, et klubikontserte peaks endistviisi eelistama. Festivalid annavad hea ökonoomse võimaluse korraga palju enda jaoks olulisi artiste ära näha, samas võtavad selliselt kogemuselt palju väärtust ära kümnekordsed massid ja õuekeskkonnast tingitud mõju lavahelile. Paljud live'd oleksid töötanud kõvasti paremini just klubikeskkonnas. Ilma kajakateta.

Toimetaja: Merit Maarits



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: