Arvustus. Delia Gonzalez taltsutab vesterni
Uus plaat
Delia Gonzalez
"Horse follows darkness" (DFA)
7/10
Delia Gonzalez on performance´i-kunstnik, skulptor ja tema muusika on ka päris arhitektooniline, kus vundamenti laob klaver. (Eelkõige oli nii tema eelmisel albumil.) Ülearused elemendid puuduvad. Hauschka prepareeritud klahvide hõng saab inspireeritud krautrocki motoorikast ja kosmoseelektroonikast, Gonzalez vabaneb Reichi akadeemilisusest (kaasab näiteks italo disco), kuid ei karda minimalismi oma diletantliku maailma heaks tööle panna.
Väidetavalt ergutub ta oma teisel albumil vesternikultuurist. Albumi elektrooniline keskus on seepärast märkimisväärne: kõrbekitarri või kabjaplaginat kostab vähe, püssikangelased sõidavad ringi futumobiilides – kammerliku värvinguga vesterni aurupunk. Gonzalez on seega revisionist, mõtleb ümber, kuidas minevikus võis tulevik paista, loob vaakumisse fantaasiamaailma.
Lüürika puudub, usutav heliilm avaneb sellest hoolimata, aga tõtt-öelda on see keskkond ka oma pingelisematel hetkedel üsna tasane ja hillitsetud. Vesternist on action välja imetud, kauboid muudkui tallaks mööda tühermaad ja äraolevalt kulgema nad jäävadki. Kergelt kurjakuulutav ärevus püsib õhus, aga lahendust ei tule, kõhklused on atmosfääri minema kanda.
Kolinuna äsja Berliinist New Yorki, lähtub Gonzalez oma fiktsioonis enese kogemusest ja võib öelda, et võõristusefekt väljendub muusika allasurutud pingetes kenasti varjundiküllaselt. Väsitavaks ka ei muutu, sest album on lühike – 30 minutit. Hea kompaktne suurvormi ekstrakti lühidalt koondav balansis hüpnootiline ja spekuleeriv isiklik mõttepilt.
Gonzaleze kunstnikukujutluse pretensioonitus (olgugi et kontseptuaalne) õigustab albumi turvalist üldfooni. Tundub, et see ei ole koht, kus heita ette võimetust trendidega kaasas käia, neid luua või üldse popmuusikamaailmas mingit ambitsioonikust ilmutada. Küll aga oleks põnev, kui seda tulevikus Gonzaleze sulest näha saaks, et tema omailm ka agressiivsemalt kõrvalist tähelepanu jutule võtaks.
Palun kuula siit: