Arvustus. Elav kunst ({{commentsTotal}})

"Kunstiklassikud": teise saate külaline Leonhard Lapin ning saatejuht Sandra Jõgeva Autor/allikas: Henelyn Kandver‎

Uus raamat

Leonhard Lapin

"Moodne kunst: kunstilugu isikliku elu sugemetega"

Eesti Keele Sihtasutus

151 lk

Küllap mäletavad kõik kooliajast mõnd õpetajat, kes tundis oma ainet hästi, kuid ei osanud seda õpilastele edasi anda või ei suutnud neis õppeaine vastu huvi äratada. Mulle on meelde jäänud minu kunstiajalooõpetaja: väärikas ja kõrgesti haritud vanem daam, kes klassile kolmveerand tundi järjest oma ülimalt põhjalikku konspekti ette luges, alati kõiki lauseid püüdlikult korrates. Need tuli muidugi kirja panna. Kogu õpilaste energia läks nii võitlusele ohtrate võõrsõnade ja kirjavahemärkidega, kaasamõtlemiseks aega suurt ei jäänudki. Käsi sai kergendust, kui jõudsin jälile raamatule, kust õpetaja oma konspekti oli võtnud, kuid sisuliselt ei muutunud miski – kunstiajalootund jäi lõpuni üksikute ammu surnud kunstnike elu ja loomingu ülevaateks.

Leonhard Lapini „Moodne kunst“ tõestab aga taas, et kunstiajalugu saab ka teisiti jutustada. Lapini kunstilugu on elusa ja areneva kunsti lugu. Raamat kannab alapealkirja „Kunstilugu isikliku elu sugemetega“ ning jälgib peategelase Lui kasvamist modernistiks 1960. aastate Tallinnas. Luis tunneb lugeja ilma suuremata vaevata ära Lapini enda, kes segab nii teoses fantaasiat isiklike mälestuste ning vaimukate seikadega nõukogudeaegsest kunsti- ja seltskonnaelust. (Huvitaval kombel on korra, lk 74, sattunud teksti „Lui“ asemel „Albert“!)

Ühtlasi sisaldab raamat väljavõtteid kahest vastandlikust modernismikäsitlusest: kuulsa inglise kunstiajaloolase ja -teoreetiku Herbert Readi lühiülevaatest „Moodne kunst. Sissejuhatus moodsa maalikunsti ja skulptuuri teooriasse“ (ee 1939) ning Leedu kultuuri- ja poliitikategelase, sotsialistliku realismi eestkõneleja Lionginas Šepetyse monograafiast „Modernismist. Põhivoolude analüüs ja kriitika“ (ee 1986). Tulemuseks on mitmehäälne, iseendaga dialoogi pidav teos, mis annab tõetruu pildi nõukogude (kunsti)elu absurdsusest.

Lui puutub oma arenguteel kokku mitmete modernistlike kunstivooludega, tema kujunevasse isiksusse jätavad jälje nii ekspressionism, kubism, abstraktsionism kui ka sürrealism. Lapin alustab oma krutskiga kunstilugu Paul Cézanne’ist, liigub edasi Pablo Picasso ja Salvador Dalí juurde ning peatub pop art’i ja postmodernismi lävel. Ta ei pommita lugejaid rohkete nimede ja daatumitega, vaid üritab hoopis oma isikliku, raamatus Luile omistatud kogemuse kaudu avada erinevate kunstivoolude ning seekaudu modernistliku kunsti olemust üldiselt. Lapin ei vaatle seejuures kunsti kunagi vaakumis, lahus selle loojatest ehk inimesest ja tema keskkonnast.

Kunsti(elu) ühiskondlik dimensioon on eriti oluline muidugi nõukogude aja kontekstis. Autoritaarne riigikord takistab kultuuriprotsesside loomulikku arengut ning seeläbi ka Lui kujunemist kunstnikuks. Modernistlik kunst oli teadupärast Nõukogude Liidus põlatud ja põranda alla surutud. Luid vaimustab modernismi juures muu hulgas just vabadusetunne, mida see pakub, iseäranis võrdluses vaimuvaese ja totruseni reglementeeritud sotsialistliku realismiga. Lui ei otsi mitte niivõrd vastupanuvõimalust, kuivõrd alternatiivi. Ta ei tegele modernistliku kunstiga protestiks, vaid südame sunnil.

„Moodne kunst“ on nimelt eelkõige ikka kunstnikuks kasvamise lugu. Lui märkab juba poisikesena, et tema elust on midagi puudu: „Ta tundis, et on siia maailma tõmmatud kusagilt mujalt, röövitud oma vanast tuttavast maailmast täiesti uude, tundmatute seaduspärasustega ilma, milles tundis end tihti üksikuna.“ (lk 28) Avastanud kunsti, jõuab Lui aegamööda tagasi oma hinge koju, „loovuse maailma“ (lk 65).

Kunst on uks kahe maailma, välis- ja omailma vahel, värav enda juurde. Autor mõtiskleb: „Unenägude sümbolite, lugude ja seisundite esitamise kaudu kunstis taotlevad kunstnikud eelkõige oma Ise mõistmist, enda olemuse tõlgendamist, Omaise leidmist, seejärel piltides olemuslike kogemuste fikseerimist, mis põhineb maailma avaramale, vaimse elu tundmisele, milleni ei ulatu mõistus.“ (lk 130–131) Mõistnud kunsti olemust ja tundnud endas ära looja, vabaneb Lui teda vaevanud paineist ja saab osaks kõiksusest. Lui „tundis [---], kuidas ümbritsev maailm tasapisi omaks saab, kuidas ta ületab lõhe endas oleva pisikese ja seda ümbritseva suure maailma vahel, kuidas üle kuristiku visatakse kerge rippsild, millel kõikudes läheb ta uude reaalsusse.“ (lk 89)

Lapini inimesekeskne lähenemine kunstiloole ning mahlakas väljendus muudavad teose meeldivaks lugemiseks ka kunstikaugemale publikule. Lugemisnaudingu saamise ainsaks eelduseks on loovuse ja loova jõu hindamine. Üksnes tsitaatidega võinuks autor kokkuhoidlikum olla. Tegelikult saanuks ka üldse ilma nendeta – Lapini tekst kannab üksigi sõnumi raskusteta välja, osunduste küllus pigem kahandab, kui võimendab elamust. Sellele vaatamata kinnitab „Moodne kunst“ järjekordselt, et Lapin on pea niisama osav kirjanik kui kunstnik ja arhitekt. Meistri juubeliaasta on saanud väärilise avapaugu.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Anu Saluäär-Kall

Toimetajaauhinna pälvis Anu Saluäär-Kall

26. septembril, Euroopa keeltepäeval, avalikustati Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaat. Selle pälvis tänavu Loomingu Raamatukogu toimetaja Anu Saluäär-Kall pikaaegse väljapaistva ja mitmekülgse toimetamistöö eest.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Leonhard Lapin

Otseülekanne homme: Leonhard Lapini loeng

Arhitektuurimuuseum alustab sel sügisel uue loengute või vestluste sarjaga "Elav ruum". Esimesena astub üles kunstnik, luuletaja ja arhitekt Leonhard Lapin. ERR kultuuriportaal kannab 27. septembril kell 18 kohtumise üle.

MUUSIKA
Arvamus
"Mad Max: Fury Road" ("Mad Max: Raevu tee")

Tõnu Karjatse. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos

 

Katastroofi- ja maailmalõpuflimide arv on eriti kasvanud pärast sajandivahetust. Filmiuurija Zian Zhang leiab, et aastaks 2013 oli maailmalõputeemalisi filme toodetud rohkem kui eelmisel sajandil kokku. See võib ju nii olla, ammendavat filmide nimekirja pole ju veel keegi kokku pannud. 

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: