Arvustus. Mudlumi ontoloogia ({{commentsTotal}})

Mudlum
Mudlum Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Mudlum
"Linnu silmad"
Eesti Keele Sihtasutus, 2016

 

„Linnu silmad” on Mudlumi kolmas teos, sellele eelnevad „Tõsine inimene” (2014) ning „Ilus Elviira” (2015). Kõiki Mudlumi teoseid iseloomustab eklektiline stiil, mis kisub lugeja elavate asjade maailma. Miks just elavate asjade? Sellepärast, et asjade taga on eelkõige inimesed, keegi, kelle maailm on punase terra karva ja kelle kardinatel on joonia sambad, mille ümber väänlesid roniroosid, justkui oleks tükike antiiki otse akende ümber lehvimas (lk 60). Mäletan, et koolilapsena „Jumalaema kirikut Pariisis” või „Isa Goriot’d” lugedes mõtlesin ühtelugu tüdimusega, kui palju autor ühest uksest või toolist kirjutada suudab, taolised kirjeldused tundusid mulle tollal igavad ja tühised. Mudlumiga sellist emotsiooni aga ei teki, kuigi näib, et autor ise just kardab seda: Mõtled, et oli tüütu ja igav jutt mingist remondipasast, Mudlumi trademark, aga ei, see on ju puhas ontoloogia! (lk 69). Võimalik, et Mudlumi kirjeldused ei mõju tüütuna just seetõttu, et need sulanduvad tegelastega loomulikult kokku, luues tabava pildi nende endi loomusest: Oi pagan, nüüd ma ei kirjelda ju mitte kohta, vaid iseennast! (lk 131). Piirid asjade ja inimeste vahel muutuvad ähmaseks, aga sentimentaalsus, millega tegelased asjadesse suhtuvad, ei muuda esemeid tarbimisahela osaks. 
 

Erilise groteskiga kujutab Mudlum materiaalse maailma küüsis olemist loos „Majaehitaja”, kus minategelase elu kulgeb ühest poolelijäävast remondist teiseni; ta justkui täidaks oma sisemust tapeetide ja vannitoaplaatidega. Tegelikult ei osta ta lihtsalt mööblit kokku ega pahtelda seinu, vaid elab välja oma sisemist rahutust. Antud peatükis tuleb tugevasti esile ka autorirefleksioon[1], mis mõjub justkui kaitserefleksina juhuks, kui lugeja millestki aru ei saa. Taolisi lugeja poole pöördumisi võib võtta stiilivõttena, samas sarnaneb see suuresti püüuga seletada, miks mingi nali on naljakas – aga nii kaob igasugune võlu järsku ära. Selle eneseõigustuse taga peitub ebakindlus oma kirjutise või lugeja mõistmisvõime osas, mistõttu peab autor sisse tooma filosoofide nagu Sartre’i ja Adorno toetavaid mõtteid: Vist fenomenoloogia kohta ütles noor Sartre rõõmsalt, et ta on alati tahtnud sellist asja, et räägib lihtsalt oma teetassist ja siis see ongi filosoofia (lk 69). Eriti tuleb see esile loos „Saippua-​kauppias”, millel justkui polekski muud sisu kui iroonitsemine tavapäraste kompositsioonivõtete ning lugeja-​vaataja lihtsameelsuse üle: Kui palju põnevust, verd, armastust, lohesid, roboteid, kääbuseid, printsesse, kurje geeniusi ja supermane ka kokku ei miksi, tulemuseks on millegipärast ikka täielik mäluauk (lk 172). Tõttöelda kõneleb Mudlumi tekst iseenese eest, see ei vaja mingeid õigustusi, miks ühel või teisel teemal (või kas või lihtlabase tapeedi kirjeldamisel) nii pikalt peatutakse. 
 

Kõikidel raamatus esinevatel tegelastel jääb justkui midagi pooleli, nad on mingis pidevas vaheolekus – kes on lõksus füüsilises valus, kes igaveses remondis, kes alustab iga päev ühe ja sama raamatu lugemist. Poolikute tegevuste lõksus olemine on ahistav ka lugejale, kes liigub ühelt pooleli jäetud loolt teisele. Võib-​olla on mingi pidev lõpetatuse vajadus lihtsalt inimloomuse osa? Raamatus esinev otsese tegevuse või kuhugi jõudmise puudumine tekitab lugejas mõningast ängistust, mida võiks kirjeldada ka „mittemidagijuhtumise morbiidsusena”[2]. Tervet teost iseloomustab mõneti teadvusvooluga sarnane kulgemine – „Ilma alguse, ilma lõputa” on ka tabavalt ühe kogumikus oleva loo pealkiri (muuseas, antud lugu võitis 2017 ka Friedebert Tuglase novelliauhinna). Tundub, et tegelaste jaoks aega ei eksisteeri, nad küll vananevad ning aastaajad vahelduvad, aga nemad ise on muutumatud. Nad ei ole mitte lihtsalt „tõsised” ega „närvilised”, vaid ennekõike tavalised inimesed, keda kirjeldatakse enamasti mingi ebatavalise kiiksu kaudu. Kõik inimesed on natukene friikide moodi, kui neid piisavalt lähedalt vaadata. Ja mis kõige hirmsam, nad kõik on sinu moodi. 
 

Kuna Mudlumi lugudes puudub kindel narratiiv, siis on nende keskmes alati inimeste ning ümbritseva maailma kirjeldus. Kõige nauditavam ongi teose juures see, kuidas autor loob keskkonda kirjeldades kujundeid. Nii on tegu puhta mõnutekstiga: ja mina usun, et inimese ristlõikest näeb ära tema kasvuaastad niisamuti nagu vanal mahavõetud puul (lk 78). Kuigi tegelaskujusid on äärmiselt detailselt kirjeldatud, siis minajutustaja, hoolimata oma väga intensiivsest kohalolust, jääb lugejale peidetuks. Ta ilmub meieni kas jutustaja või erinevate tegelastena, ta on sootu ja nimetu, aga see-​eest oma kehalisusest või selle puudumisest alati väga teadlik: Niiviisi seisan ma nähtamatuna ja mitteolevana, armastuses puudulikuna, voodisse heitnud Ingli jalutsis. [ — ] Ebakindlalt sirutan käe ja panen selle vana tunde järgi sinna, kus peaks olema minu süda. Ma ei tunne mitte midagi (lk 80). Kehalisus on jutustajale enamasti segavaks faktoriks, sest sellega kaasnevad ebameeldivad nähtused, nagu pidev kõhuvalu ja seedeprobleemid, aga ka hommikuti kaerapudru söömine, igava argielu rutiinsus ning painavad mõtted. Seetõttu põgeneb jutustaja teise teadvusesse, unenäolisse maailma.

Mudlumi detailitäpsus[3] võib lugeja mäluga trikke mängida. Kui lugesin „Naiste sauna” (lk 109), võisin vanduda, et minagi olen, nagu peategelane, „nõukaaja” niiskel ja puidust saunapingil külma limonaadi limpsinud, veenired mööda auravat keha alla veeremas. Kujutasin ette tsinkplekist kausse ja roosiseebi lõhna. Igasuguses nostalgias on mingi veider naudingumoment – lugeja justkui katsuks ja nuusutaks minevikku, siseneks ajapilti. Inimese mälu on aga petlik ja hea kirjanik oskab sellega mängida. Kirjeldatud ühissaunas olen ma käinud lapsepõlves vaid ühe korra, limpsi seal ei müüdud ja kuppelfööne samuti ei mäleta, ometigi võtsin lugedes neid markereid oma mineviku loomuliku osana. Mõni ese jääb elu lõpuni unenägudes kummitama, nagu ka Mudlum tabavalt märgib: Ma marsin sisse, istun oma vanasse tooli, teen näo, nagu midagi poleks katki, nagu mu koht oleks ikka veel siin (lk 22). Võib-​olla ongi hea, et inimestele unenäod ärgates tihti enam ei meenu või nad ei näegi üldse und (nagu ühe jutustuse tegelane Ingel). Äkki on asjade unustamine mõnikord hea? Kuigi „Linnu silmad” tegeleb suuresti asjade meenutamisega, peitub meenutamise taga tihti ka võimetus või soovimatus unustada. Eriliselt jääb kummitama lause: Meie juures ei unustata naljalt midagi. Me mäletame kõike, aegade algusest, ja unustada, kuigi tahaks, me ei saa ega oska (lk 145).[4]

Kui vanad ja tuttavad asjad on Mudlum seostanud nostalgiaga, siis võõra ja võõristava unenäomaailmaga. Üldse mängivad unenäod „Linnu silmades” tähtsat rolli. Raamatus peaaegu et ei leidugi dialoogi – on vaid tegelaste sise– või siirdkõne, mis toimub unenäo ja reaalsuse vahepealsel ja udusel alal: Ainult nendel mõõtmatutel hetkedel, mis jäävad une ja ärkveloleku vahele, tunneme oma hinges puuduvaid kohti (lk 80). Isegi, kui mõni dialoog ette tuleb, tekib kahtlus, kas tegu ei ole siiski lihtsalt tegelase kahestumisega: See on lihtsalt hääl, nagu me kõik siin. Võta kuidas tahad, on need pea– või südamehääled… või pärismaailma hääled… või poolpärismaised… maa-​alused või maapealsed… võibolla ka ingellikud!! (lk 129). 
 

Nagu ka eelpool välja tõin, on tegelased oma füüsilisse eksistentsi aheldatud, ning püüavad sellest unenägude kaudu vabaneda, näiteks näeb vana ja halli argipäeva lõksus vaevlev Archibald unes, et on kass: Ta ajas mõnuga küüned välja ja tõmbas siis jälle konksu tagasi, nii tubane oli olla, selg ei valutanud, pea ei käinud ringi ja igav ei olnud ka (lk 49).
 

Enda unenägudest on maru vahva rääkida, aga teiste omi on seevastu väga igav kuulata, eriti kui need pikale kipuvad venima. Mudlumi mahlakad ja värvikad kujundid loovad unenägudest aga abstraktseid ja nauditavaid maailmu. Ometigi on hüpliku ja teadvusevoolulaadse jutustamisstiili puhul oht, et lugeja tähelepanu hajub, unenägude maailm hakkab liialt uinutama. Mudlum on osanud seda vältida. Unenäole või nägemusele võib järgneda asjalik kirjeldus naisest, kellele ei meeldi piimapakkide nurgad või mõni muu äkiline teemavahetus, reaalsuse sissepõige. Võimalik, et me ei oska lihtsalt näha, et ka saiapakki sulgeval traadil, kõige pisemal detailil igapäevaelus, võib olla oluline tähendus. Paratamatult võib igasuguse mateeria kuhjumine ühel hetkel lämmatavaks muutuda. 
 

Olen aeg-​ajalt mõelnud, et mis oleks, kui tõsieluseriaalide inimesed elaksid sarjas lihtsalt oma tavapärast elu ning seriaali tipphetkel läheb üks tegelastest postkontorisse, poodi või apteeki. Fiktsionaalsetel seriaalidel nagu „Õnne 13” on tohutu menu just seetõttu, et inimene tahab lihtsalt teist inimest näha ja teda tundma õppida, vaadata, mida ta poest ostab või süüa teeb ning millised on teiste vannitoad ja raamaturiiulid – elu ongi igav film, nagu märgib Mudlum (lk 104). Mudlum annab lugejale silmad, millega saab teiste eludesse piiluda, pelga 3D-​efekti asemel 360 kraadi ja kõrvade taha ka (lk 106). Nii pole ükski detail selles jutukogumikus liiga ebahuvitav või tühine, et lugejat sellega mitte kurssi viia. Tegelased on ühtviisi nii armastusväärsed kui ka koomilised, pea kõigis näib pesitsevat mingi seesmine närvilisus või rahulolematus enda või elu suhtes. Ja tohutu üksildus, nii suur, et isegi surm ise võib osutuda lohutavaks seltsiliseks: Vähemalt oma viimase sammu teed sa käsikäes teisega. Sa pole üksi (lk 164). Selle kõige juures on tegelased väga lummavad. 
 

Lugeja, kes otsib teost, mille käest ära panemine osutub enne läbisaamist võimatuks ning kus pinge on pidevas haripunktis, peaks mujale vaatama, sest „Linnu silmade” lugemine on pigem aeglane lugemine. See meenutab fotode vaatamist: avad albumi suvalisest kohast, mõne pildi puhul jääd pikalt vaatama ja meenutama, mõne puhul lased vaid silmadega üle. Mõned jäädvustused on aga sellised, mida vaatad ikka ja jälle, et uusi detaile avastada. Head raamatud jagunevad samuti kaheks: ühed, mis justkui ei nõuagi uuesti lugemist, ja teised, mille puhul ei oskagi täpselt välja tuua, mispärast peab neid üha üle lugema – nagu „Linnu silmi”. Mudlumi värske teos on lihtsalt nii mitmetasandiline, et ühekordse lugemisega ei saagi kõike ära öelda. Lõppude lõpuks jääb küsimus mis mõtteid mõtleb see teine pea? (lk 149) alati õhku.
 

 

[1] Sellele on osutanud nt Evelyn Fridolin. „Inimene või asi?” – Müürileht 27.02.2017.
[2] Sveta Grigorjeva. „Ilusa tüdruku kõrtsikurblik argipäevapoeesia” – Sirp 13.11.2015.
[3] Detailitäpsusest on rääkinud Peeter Sauter. „Detailitäpne Mudlum” – Sirp 04.11.2016.
[4] Olgugi et antud loos kirjeldab see lause ühte tundmatuks jäävat rahvust, võiks see väga vabalt ka eestluse kohta käia.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Värske Rõhk



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
MUUSIKA
Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Arvamus
Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: