Tamur Tohver. Davai davai davai! ({{commentsTotal}})

Liiklusummik.
Liiklusummik. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Imelik on.

Ma näen, et inimesed ei näe enam. Kummaline on jälgida täiskasvanuid, kes kobavad ettevaatlikult, et mitte komistada. Või trambivad jõuliselt, et hämar lõik kiirelt läbida.

Lühinägelikkus surub peale.

Valgus puudub.

Me ei näe tavaliselt objekte või nende olemust, kui nad on liiga lähedal. Me näeme, kuid näeme moonutatult, sest nad on liiga lähedal. Nii füüsiliselt kui vaimses plaanis.

ÕS-i ja Wiki järgi: perspektiiv on ruumilise vaate kujutamine tasapinnal nii, et näiliselt säilib ruumilisus. Perspektiivi iseloomustab põhimõte: mida kaugemal on objekt vaatlejast, seda väiksemana on ta kujutatud pildil, ning mida lähemal on objekt vaatlejale, seda suuremana on ta kujutatud pildil. Või siis vaade kaugusesse ehk ka tulevikuväljavaade.

See vastab suhtemaailmale. Mida vähem meid miski puudutab, seda vähem nähtusele või isikule tähelepanu pöörame. Loogiline.

Aga kas tead, et oli aeg, mil perspektiivset kujutist ei tunnistatud. Mitte ei tuntud, vaid ei tunnistatud. Tähtsamad isikud kujutati suurematena, kaugemad esemed olid väiksed ja asusid teiste peal.

Perspektiiv nõuab tunnetust ja loogikat. See on... keeruline ja tülikas. Kuidas sa lühinägelik seda ruumilisust oma mõttemaailmas ikka säilitad, kui öeldakse, et maa on lapik ja see tekitab sinus lühise. Ilma, et sa korrakski mõtleks: miks nad nii väidavad? Mis on selle taga? Kas sa tõesti usud, et nad nii naiivsed on? Ja kõik lähevad pöördesse, esmapilgu eetika kutsub esile nördimuse: nad valetavad.

Nooruke kolumnist kirjutab vihkamist täis artikli veganluse vastu. Kuidas lapsed peavad ise valida saama. Kuidas viie aasta pärast on veganlik maailmaparandamine otsas. Aga kõik ei pea selleks ju missioonile minema või kuude kaupa viina jooma või ületoitumise pärast magu väiksemaks lõikama, et teada saada, kuidas see mõjub? Et siis ise otsustada. Pane tähele: päris palju sellest ise otsustamisest on juba mõtteviisi teha ja oled sa kindel, et see juba kallutatud pole? Võibolla on kolumnist ise viie aasta pärast sunnitud lihast loobuma, et ellu jääda. Kas pole siis ennatlik täna seda taunida?

Nooruke eksperdina esitletu kirjutab kriitikuna artikli tema meelest valesti lavastatud lavastusest, mis ometi publikule meeldib. Mõtlemata, et pühendunud teatritegijat see mitte ainult ei haava, vaid et kirjutatu on ka tegelikult pealiskaudne ja ebaõiglane. Ükski kultuurilooja ei lähe teadlikult kirjutama ebaõnnestunud muusikateost, igas loomeprotsessis ja resultaadis on päris mitu vaatenurka. Selline kirjutis aga tõmbab võib-olla järgnevaks kolmeks aastaks publikulootusele või riigitoetusele kriipsu peale. Võibolla igaveseks?

Neid näiteid leiab täna igalt elualalt.

See ei ole hetkes elamine. See ei ole "täna siin ja praegu." See on "kohe kohe" ja "mulle mulle".  See on perspektiivitus. Tulevase tunnetamatus. Võimetu pakkuma väljavaadet. Selliselt unustatakse, et homme on täna. Et homne eilne sünnib täna. Loob tuleviku.

Tihti pole küsimus isegi mitte lühinägeliku seisukoha pealesurumises, vaid survestamises omada seisukohta. See on sama tulemuseta kui ükskõik milline kohustuslik ettevõtmine. Kui ei mõisteta olemuslikult enda vaatenurka paika panna, siis ei saa seda ostukeskusest või võrgust. Täna kohtab liiga sageli eri valdkondades kohustuslikku radikaalsust. Meenuta korraks:

Ojasoo, Võrno, Oja Pets sõitis bensukas pasunasse, Kender, ükskõik milline hiljutistest ministritest, eelmine president... Või sinu naaber. Või sa ise.

Jah, kunagi sai ka nii, et Kristus löödi risti. Giordano Bruno põletati. Aga mõlemad olid ekstremistid, kellele oli antud näha kaugemale. Kel oli "tulevikuväljavaade". Ja samal ajal kõigest tavalised kodanikud.

Asi ei ole korrelatsioonis ja selle vahendite valikus. Asi on siiski skaalas, mis ei suuda vahet teha. Ja see on tulevase tunnetamatus. Päris palju tänaseid seisukohti on kümne aasta pärast prügikastis. Ja jätkub ka vaateid, mis on igavesed. 

Sest sa ei ole homme enam see, kes täna. Ei ole vaja Briti Columbia ülikooli tõestust, et kinnitada joogide või budistide kogemust: sind ei ole olemas. Mõtlemine muudab ajustruktuuri füüsiliselt. Igapäevaotsused kujunevad järelikult teisiti ja kujunevad ümber. Päris palju tööd ja aega läheb, et end tegelikult üles leida, selmet uskuda end olevatki oma mõtete ja emotsioonide kogum.

Loe raamatut, mida lugesid viis või kümme aastat tagasi ja vaata, kas leiad midagi uut. Loe enda aasta tagasi kirjutatut. Vaata oma toidueelistusi. Rõivaeelistusi. Vaata, kas see kõik on enam sulle vajalik või päevakohane. Tegelikkus ja kujutlus endast. Hirm seda märgata ja ehmatus, kui taipad, mis tegelikult on. See on täna nii levinud "karmavõlg"-väljendi vääritimõistmine. Karma pole minevikutegude kogum. Karmat lood sa ise igal hetkel.

Mõtle siis hetke, enne kui sa järgmise isiku ette võtad või naabri kassi trepikotta ei lase.

Mulle räägiti kord kellestki Friedebert Tuglasest kui kommunistide sabarakust ja siis kui väärikast nõukogude kirjanikust. Seega Tuglas, kes olla olnud teistele liiga punane ja nõukogudele piisavalt punane ("Meri"). Tead, et Tuglas oli tulekummardaja. Tuli, mis hävitab ja tuli, mis puhastab. Sama Tuglas kirjutas "Popi ja Huhuu".  Karm lugu koerast ja ahvist, mis lõppes mõlema surmaga. Aga ma ei ole ammu midagi nii inimlikku, sallivat ja mittevastandavat või mitte hukkamõistvat lugenud. Ootus, alistumine, alandlikkus, lootus, mõistmine, hoidmine. Loe ükskõik millist endisaegset teatrimeest... ja sa mõistad, et ta on teadlik millestki enamast kui silmale nähtav.

Igatsus jääb alati. Siis kui materdamine lõpeb, tolm hajub ja näeme, et seal ei ole kedagi teistsugust, ikka samasugused meile.

Akna taga staadionil röögib jalkatreener laste peale "Davai, davai, davai!"

Karma? 

Toimetaja: Valner Valme



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: