Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist
Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10
On raske mõista, mis viis Paramount Picturesi selleni, et otsustati välja anda üheksakümnendate idioottelevisiooni klassikasse kuuluva "Rannavalve" ("Baywatch") uusversioon. Sari, mille nostalgiaväärtus võib peituda ehk tõesti mõne osa ülevaatamises, kui kordused teleekraanilt ette satuvad, kuid värskendada halba sarja ja tuua see sama lollakana suurtele ekraanidele? Arusaamatu.
Kui aga selline eesmärk on juba võetud, ning kuigi vaataja rahuldamise lävend on madal – suvise kuumaga jahe kinosaal, suur popkorn ja hea seltskond panevad unustama enamik vead –, siis võiks 69 miljonise eelarve juures mõne konkreetse seisukoha võtta. Ma ei pea silmas poliitkriitikat ja eksperimentaalsust, piisaks ka lihtsalt selgemast eesmärgist ja sihtgrupist. Praeguses olukorras ei ole "Rannavalve" aga tugev komöödia, enesekriitika ega telekrimka, kuigi neist viimase poole see igav tervik kokkuvõttes just enim tüüribki.
Filmitegijad on olnud lihtsalt enneolematult laisad. The Rocki ja Zac Efroni vahelisest dialoogist, mis kõigi promotekstide põhjal pidi olema hüsteeriliselt naljakas, ei paista silma värskust ja entusiasmi, lihtsalt mõned põhikooli tasemel nokunaljad ja vestlused stiilis "Sa oled jobu, ei, ise oled", mis panevad haigutama. Huumori asemel, mis võinuks olla keskne, käib suur osa filmist tuim ja arusaamatu probleemiasetusega tagaajamine, kus rikkad narkoärikad maksavad linnaisad kinni ja toimetavad ilma igasuguste reegliteta, mille vastu hakkavad võitlema aga rannavalvurid eesotsas Dwayne Johnsoniga.
Säärane jantlikkus ja tühine sisuliin meenutavad 2010. aastal ilmunud "A-Rühma" uusversiooni, kuid toonane rämpssarja taaselustamine põhines just mahlakal enesekriitikal, muutes terviku talutavaks. See suhtumine, millega siis täppi pandi, on "Rannavalves" täielikult puudu ning lollust, millega suurstuudio tegelema on hakanud, võtavad kõik osapooled liiga tõsiselt. Isegi mina, olgem ausad.
Loomulikult, olgu sisu ja naljad millised tahes, enamik "Rannavalve" vaatajad on paratamatult meessoost, kes lähevad kinosaali lootusega näha vähestes riietes naisi. Mingil määral seda tõepoolest pakutakse, ekraanile astuvad naisnäitlejad, kellel puudub absoluutselt igasugune varasem filmikarjäär, seega neid valiti tõenäoliselt vaid välimuse järgi. Aga sellest ligi kahest tunnist, mil see katastroof vältab, on naised ekraanil heal juhul kolmandiku ajast, ülejäänud aja kargavad ringi musklimägi Dwayne Johnson, hurmur Zac Efron ja rasvarull Jon Bass.
Kümned ja kümned miljonid, mis selle õuduse tootmiseks kulutati, läksid ilmselt turunduse peale. Treilerid ja reklaamikampaaniad üritasid manada pildi meeldivalt arulagedast meelelahutusesupist, kus paljas ihu ja rõvehuumor loovad kokku lustaka pohmelliravimi. Lõpp-produkt tekitab aga pigem vägisi peavalu ja tuleb enesega võidelda, et lõpuni kannatada. Häirivuse tasemelt on uus "Baywatch" nagu "CSI: kriminalistide" x-hooaja 13. osa, kuhu on kleepunud külge "Õudsa filmi" öökimaajavat "teeme-tõsise-näoga-paroodiat" meeleolu.
Hea külg "Rannavalve" juures on muusikavalik, kus kõlasid teiste seas Commodores, Run the Jewels ja Vince Staples. Ootamatu valik ajal, mil kommertskinos on totaalne EDMi üledoos. Julgen tegelikult arvata, et stuudiobossid ei olnud sellise alternatiivvalikuga rahul, aga kuidagi suruti läbi. Kiitus.
Aga parim asi selle ebaõnnestumise juures on algustiitrid! Kui kogu film oleks olnud niiiiii üle võlli hullus, nagu oli esimesed minut aega filmist - delfiinid tegid saltosid, suur "Baywatch" kiri kerkis veesügavustest, leegid lahmasid ja higi voolas mööda kangelase Dwayne Johnsoni rinda - oleks see olnud kümne punkti arvustus.
Kui teil on raha liiga palju, siis minge kinno, vaadake algus ära, ja tulge tulema. Sest kõik, mis tuleb pärast, on igav, vaimuvaene ja lihtsalt täiesti ebavajalik. Noh, korra saate muiata, kui Hoff ja Pamela ekraanilt läbi jooksvad, aga pole seda väärt.