Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist ({{commentsTotal}})

"Rannavalve" ("Baywatch") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

On raske mõista, mis viis Paramount Picturesi selleni, et otsustati välja anda üheksakümnendate idioottelevisiooni klassikasse kuuluva "Rannavalve" ("Baywatch") uusversioon. Sari, mille nostalgiaväärtus võib peituda ehk tõesti mõne osa ülevaatamises, kui kordused teleekraanilt ette satuvad, kuid värskendada halba sarja ja tuua see sama lollakana suurtele ekraanidele? Arusaamatu.

Kui aga selline eesmärk on juba võetud, ning kuigi vaataja rahuldamise lävend on madal – suvise kuumaga jahe kinosaal, suur popkorn ja hea seltskond panevad unustama enamik vead –, siis võiks 69 miljonise eelarve juures mõne konkreetse seisukoha võtta. Ma ei pea silmas poliitkriitikat ja eksperimentaalsust, piisaks ka lihtsalt selgemast eesmärgist ja sihtgrupist. Praeguses olukorras ei ole "Rannavalve" aga tugev komöödia, enesekriitika ega telekrimka, kuigi neist viimase poole see igav tervik kokkuvõttes just enim tüüribki.

Filmitegijad on olnud lihtsalt enneolematult laisad. The Rocki ja Zac Efroni vahelisest dialoogist, mis kõigi promotekstide põhjal pidi olema hüsteeriliselt naljakas, ei paista silma värskust ja entusiasmi, lihtsalt mõned põhikooli tasemel nokunaljad ja vestlused stiilis "Sa oled jobu, ei, ise oled", mis panevad haigutama. Huumori asemel, mis võinuks olla keskne, käib suur osa filmist tuim ja arusaamatu probleemiasetusega tagaajamine, kus rikkad narkoärikad maksavad linnaisad kinni ja toimetavad ilma igasuguste reegliteta, mille vastu hakkavad võitlema aga rannavalvurid eesotsas Dwayne Johnsoniga.

Säärane jantlikkus ja tühine sisuliin meenutavad 2010. aastal ilmunud "A-Rühma" uusversiooni, kuid toonane rämpssarja taaselustamine põhines just mahlakal enesekriitikal, muutes terviku talutavaks. See suhtumine, millega siis täppi pandi, on "Rannavalves" täielikult puudu ning lollust, millega suurstuudio tegelema on hakanud, võtavad kõik osapooled liiga tõsiselt. Isegi mina, olgem ausad.

Loomulikult, olgu sisu ja naljad millised tahes, enamik "Rannavalve" vaatajad on paratamatult meessoost, kes lähevad kinosaali lootusega näha vähestes riietes naisi. Mingil määral seda tõepoolest pakutakse, ekraanile astuvad naisnäitlejad, kellel puudub absoluutselt igasugune varasem filmikarjäär, seega neid valiti tõenäoliselt vaid välimuse järgi. Aga sellest ligi kahest tunnist, mil see katastroof vältab, on naised ekraanil heal juhul kolmandiku ajast, ülejäänud aja kargavad ringi musklimägi Dwayne Johnson, hurmur Zac Efron ja rasvarull Jon Bass.

Kümned ja kümned miljonid, mis selle õuduse tootmiseks kulutati, läksid ilmselt turunduse peale. Treilerid ja reklaamikampaaniad üritasid manada pildi meeldivalt arulagedast meelelahutusesupist, kus paljas ihu ja rõvehuumor loovad kokku lustaka pohmelliravimi. Lõpp-produkt tekitab aga pigem vägisi peavalu ja tuleb enesega võidelda, et lõpuni kannatada. Häirivuse tasemelt on uus "Baywatch" nagu "CSI: kriminalistide" x-hooaja 13. osa, kuhu on kleepunud külge "Õudsa filmi" öökimaajavat "teeme-tõsise-näoga-paroodiat" meeleolu.

Hea külg "Rannavalve" juures on muusikavalik, kus kõlasid teiste seas Commodores, Run the Jewels ja Vince Staples. Ootamatu valik ajal, mil kommertskinos on totaalne EDMi üledoos. Julgen tegelikult arvata, et stuudiobossid ei olnud sellise alternatiivvalikuga rahul, aga kuidagi suruti läbi. Kiitus.

Aga parim asi selle ebaõnnestumise juures on algustiitrid! Kui kogu film oleks olnud niiiiii üle võlli hullus, nagu oli esimesed minut aega filmist - delfiinid tegid saltosid, suur "Baywatch" kiri kerkis veesügavustest, leegid lahmasid ja higi voolas mööda kangelase Dwayne Johnsoni rinda - oleks see olnud kümne punkti arvustus.

Kui teil on raha liiga palju, siis minge kinno, vaadake algus ära, ja tulge tulema. Sest kõik, mis tuleb pärast, on igav, vaimuvaene ja lihtsalt täiesti ebavajalik. Noh, korra saate muiata, kui Hoff ja Pamela ekraanilt läbi jooksvad, aga pole seda väärt.



Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: