Andrei Liimets: nii nad tapsidki filmikunsti ({{commentsTotal}})

Gal Gadot filmis
Gal Gadot filmis "Wonder Woman" Autor/allikas: outnow.ch

Koomiksifilmid on filmikunsti allakäigu põhjuseks ja kõige silmatorkavamaks sümptomiks.

Olgu öeldud, et mul puudub usk Hollywoodi romantiseeritud kuldaega, mil ükssarvikud rahus muru näksisid ja Elüüsiumi väljadel vormiti üksnes ajatut kunsti. Juba 1940. – 50. aastate kuulsale ekraanitähele Lauren Bacallile omistatakse väidet, et tööstus on pask, meedium aga suurepärane. Sellegipoolest pole filmikonveier ilmselt kunagi varem sõitnud sellise küünilise kalkuleeritusega üle omanäolisusest ja kunstilisest ambitsioonist – viimastel aastakümnetel on paari viisaastaku jagu ette planeeritud frantsiise, jagatud universumeid, järel, eel- ja kõrvallugusid.

Filmiajaloos on kõige lihtsam vedada niit tänapäevast 1970ndate lõppu. Seda dekaadi ilmestasid suured ühiskondlikud vastasseisud, Vietnami koledused ja külma sõja aegne apokalüpsisehirm. Ühtlasi sündis sellest suurepärast filmikunsti eesotsas Francis Ford Coppola, Michael Cimino ja Martin Scorsese töödega. Nende kuulsaimad linalood troonivad õigustatult kullavaramu tipus. Seltskond noori kineaste, nagu Steven Spielberg ja George Lucas, otsustas seevastu, et aitab tõsidusest ja tumedusest, aeg on tuua tagasi seikluslik spektaakel, kuulsamate kassamagnetitena esimesed blockbuster’id "Lõuad" ja "Tähesõjad",1 millele vorbiti hulk eri tasemega järgesid. Olid (nüüdseks püüdmatusse kaugusesse jäänud) ajad, mil loo jätkamine tähendas parimal juhul triloogiat ja stuudiobossid ei sättinud rasvase markeriga kalendrisse üheksat järgmist episoodi kangelaste jagatud universumist.

Hollywoodis on majanduslikud kaalutlused teinud muudele ambitsioonidele üsna tuima šahh-mati. Võidavad need, kes naudivad suurejoonelisi eriefekte, vilkaid madinaid ja korduvaid taaskohtumisi tuttavate tegelastega. Kaotavad need, kelle arvates võiks film olla peale meelelahutuse ka arvestatav kunstivorm. Üks koomiksimadin kolme-nelja tuumaka elamuse kohta oleks küll igati teretulnud ja lõbus, murelikuks teeb vastupidine vahekord ja filmiringkondade vaikne alistumine sellele.

Disney on järjest ära ostnud Pixari, Lucasfilmi ja Marveli ning toodab mitmemiljardiliste investeeringute tasategemiseks oma peatamatul konveieril üha uusi koomiksifilme ja -sarju. Marveli konkurent DC seab Ämblikmehele, Raudmehele ja äikesejumal Thorile vastu koomiksiajaloo ehk kaks kõige märgilisemat keebikandjat – Supermehe ja Nahkhiiremehe. Universali "Kiirete ja vihaste"2 väikesest kontrakultuurilisest meelelahutusest on saanud aga Newtonile haamriga pähe taguv kassateerull. Pidulikul plangumarsil on viienda episoodini jõudnud "Kariibi mere piraadid"3 ja kolme üsna viisaka episoodiga on piirdunud "Star Trek",4 aga neidki võib üha enam iseloomustada kui kiireid ja vihaseid merel ning kiireid ja vihaseid kosmoses. Et kusagil Dante põrgu neljandas ringis on kuuldavasti ootamas veel neljateistkümne (see ei ole nali!) järje jagu materjali "Transformerite"5 seeriast, ei hakka siinkohal ajuverejooksu ärahoidmiseks ülepeakaela kirjeldama.

Võib-olla poleks sellest midagi, aga tagajärjeks on USA filmide üha vähenev riskivalmidus ja jätkuv üheülbastumine. Juba mõni aasta tagasi räägiti, kuidas on kadunud keskmise eelarvega filmid ehk Steven Sodeberghi või David Lynchi taoliste tegijate tavaline tegutsemisala. Suur osa talente on kolinud televisiooni ja voogedastusplatvormidele. Suurtele ekraanidele on jäänud kaks vastandlikku võimalust – kas tehakse odavnenud tehnika tingimustes olematu eelarvega film või saadakse stuudio palgasõduriks peaaegu olematu võimalusega suruda hiigel­eelarvelisse linalukku mingit isikupära. Omanäoliste, aga odavate debüütide juurest on suurte näotute frantsiiside juurde teiste seas üle tulnud Gareth Edwards, Colin Treworrow ning norralased Joachim Ronning ja Espen Sandberg.

Värskem selline näide on kunagi head kriitikat saanud "Koletise" lavastaja Patty Jenkinsi "Wonder Woman" – värske lisandus DC kangelaskaanonisse, mida on seni ilmestanud ajusurnud vaatemängud nagu "Batman vs. Superman: Õigluse koidik" ja "Suitsiidisalk",6 saateks nii kriitikute malakas kui ka silmapaistev kassaedu. Seekord on kriitikute enamik kangelase suurema vastupanuta alla neelanud, puuduva lati ületamise eest pai teinud ning progressiivse tööna heaks kiitnud. "Feministlik ikoon" käib paljudest arvustustest läbi, ehkki see kõlab sadu miljoneid übermaskuliinse maailmavaatega märulitele kulutanud frantsiisi puhul rohkem õõnsa reklaamitrikina.

Nagu tuttavlikkust otsiv tava­vaataja, on ka filmikriitikud üha rohkem hakanud koogutama ülerahastatud PR-kampaaniate ees, kust võetakse sageli üks ühele maha ka kirjeldus. Koomiksiajastul tuleb tunnustada DC ja Marveli turundusosakonna võimekust mõelda iga uue filmi juurde näiline nišš, mis seda teistest seesugustest kummikommidest eristada võiks. "Doktor Strange"7 on ju psühhedeelne, "Galaktika valvurid"8 anarhistliku huumoriga (parem kirjeldus võiks olla turvatoolipunk) ja "Wonder Woman" feministlik. Uus pakend, aga sisu on seesama kulunud, rasva ja raha järele lehkav toode, mida on vaatajale juba 25 korda kurgust alla aetud. Üleelusuurune märul, ei ohutunnet, üllatust, imestust ega pinget. Miski pole justkui ohus, kuigi räägitakse tervete maailmade päästmisest. Ühetaoline ja plakatlik ekspositsioon, tosina stsenaristi käest läbi käinud, fookusgruppidele pugevad turvalised käsikirjad. Ei midagi uut, originaalset või ülepea tähelepanuväärset.

Filmikriitikuna on sellele üha raskem vastu seista. Economisti hinnangul sõltub kriitikutest vähem kui 2% filmide kassaedust, seega võiks sama hästi kõrbes viriseda, et liiva on liiga palju. Ka halb reklaam on reklaam, iga kuskilt meelde jäänud pealkirjast mõjutatud piletiost jätkab sama tarbimismustrit. Vaevalt et uus "Kiirete ja vihaste" või "Kariibi mere piraatide" osa paneb õhku ahmima kui uskumatult hea taies, aga kassanumbrid on meeletud. Kogu reklaami juures on reedeõhust meelelahutust valides keeruline kõige suurematest nimedest mööda vaadata. Kuni stuudiote otsuseid juhivad vaatajaarvud, mis välistavad igasuguse riski ja arengu, on raske loota muutust. Filmi ülemaailmne populaarsus on tore, kuid tööstusest peaks raha hoopis välja voolama, et pisut tähelepanu saaks taas ka kunstiline ambitsioon. Kinos veedetud tunnid võiksid olla enamat popkornikõrvasest ajaviitest – hariv ja provotseeriv, vaatajat täiskasvanud mõtleva olendina kõnetav, torkiv ja intellektuaalselt stimuleeriv tegevus.

Alejandro González Iñárritu on nimetanud Hollywoodi koomiksifilmi­ihalust kultuuriliseks genotsiidiks. "Lõppude lõpuks on see kõik mitte millestki. Sa avad pakendi ja sees on järgmine pakk, ja järgmine; see ei juhata tõe suunas." Iseasi, kas film võiks ülepea tõe poole juhatada, kuid vastassuunda pagemine näib hoopis mustem stsenaarium. Populismi ajastul on Donald Trump ja banaalsed koomiksifilmid kahjuks ühe mündi kaks poolt. Madalalaubaline edevus, vajadus leiva ja tsirkuse järele, võimetus süveneda, rumaluse kummardamine. Meediast meeme laenav ühiskond muutub infantiilseks, need meemid saavad aga osaks maailmavaatest ja osalusmustrist. Pole mingit Hollywoodi Eedeni aeda, kuhu naasta. Olulisem on küsida: kuidas edasi? Raske on ette kujutada, et koomiksifilme kunagi sama sooja sõnaga meenutataks kui 1970ndate tõsiseid ja tumedaid töid.

1 "Jaws", Steven Spielberg, 1976; "Star Wars", George Lucas, 1977.

2 "The Fast & the Furious", 2001 – …

3 "Pirates of the Carribean", 2003 – …

4 "Star Trek", 2009 – …

5 "Transformers", 2007 – …

6 "Batman v Superman: Dawn of Justice", Zack Snyder, 2016; "Suicide Squad", David Ayer, 2016.

7 "Doctor Strange", Scott Derrickson, 2016.

8 "Guardians of the Galaxy", James Gunn, 2014.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.