Arvustus. Eesti keele Evita ({{commentsTotal}})

Keiti Vilms
Keiti Vilms Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat
Keiti Vilms
"@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik."
Koostanud ja toimetanud Merilin Pärli
Kujundanud Tuuli Aule
Tänapäev, 2017
174 lk.

Keiti Vilms on mitmekülgne loojanatuur. Nagu ta ise tutvustab ennast oma Facebooki-profiilis: "Hingvist. Kalamburist. Sapioseksualist. Säutsupääsuke. Luulelemb. Aaviklane."1 Mitmekülgne ja mitmeti interpreteeritav on ka ta looming, mis pälvis lugejate ja spetsialistide tähelepanu veel enne esimese raamatu ilmumist. Tänavu märtsis võitsid Keiti Vilmsi Säutsupääsukese kalambuurid 2016. aasta keeleteo rahvaauhinna konkursil, mille korraldajateks on haridus- ja teadusministeerium, Emakeele Selts ning Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Autori keeletegu kirjeldati järgmiselt: "Oma kalambuuridega Twitteris2 ja Facebookis on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu. Säutsupääsukese tviidid on sageli kas sõnamäng või viited eesti kirjandusele, eriti luulele. Autori keelekasutus on vahetu ja ehe, ta on ühelt poolt modernne ja tänapäevane, teisalt aga vaatab eesti kirjanduse minevikku."3

Sellest tsitaadist ilmneb, et Keiti Vilmsi e-looming on paistnud silma järgmiste omaduste poolest: 1) see on loodud ühismeedias, 2) see on lingvistiline nähtus, 3) see toimib eesti kirjanduse (luule) kontekstis. Need tähelepanekud on aktuaalsed ka pärast raamatu ilmumist 9. mail. Praegu võib lisada veel ühe punkti, 4) kirjandussotsioloogilise, mis uurib autori representatsiooni meedias ehk seda, kuidas mõisted "Elva tüdruk", "mentor Toomas Hendrik Ilves", "Johannes Aaviku Seltsi liige" loovad Keiti Vilmsist kuvandi kui eesti keele eestvedajast või, väljendudes poeetiliselt, kui eesti keele Evitast.

Siinses tekstis peatun pikemalt punktidel 1 ja 3, sest 2. punktiga võiks tegeleda keeleteadlane, kes aitaks lahendada Keiti Vilmsi lingvistilist sudokut: tüpologiseeriks ja kirjeldaks Keiti Vilmsi raamatus kasutatavaid võtteid kalambuuride ülesehitamiseks (minul vastav kompetents puudub). 4. punkt väärib eraldi artiklit või referaati, raamatuarvustuse žanr on selleks liiga kitsas.

Uusmeedia ja kirjandus

2017. aastal oleme harjunud mõttega, et ühismeedias avaldatud tekstid võivad hiljem ilmuda paberil, perioodikas või eraldi raamatuna küll blogide (Dagmar Lamp, Epp Petrone), küll Facebooki (Liina Tammiste4, Janar Ala) põhjal. Ka Twitter on paelunud kirjutajaid, eriti pärast Rein Raua 2009. aasta artiklit tviteratuurist ja ta originaaltekste Vikerkaares.5

Keiti Vilmsi raamatupealkiri "@keitivilms" viitab Twitterile ning alapealkiri täpsustab: "Eesti esimene säutsukogumik". Kas see nii ka on, raske öelda, sest raamatukogudes ja -poodides puudub vastav liigitus ning uusmeedia põhjal kirjastatud teoseid on keeruline avastada. Käesoleval aastal on ilmunud näiteks huumori- ja aforismikogu "Tähelepanekuid elust enesest" (samanimelise Facebooki-grupi põhjal, koostaja Lauri Juursoo, kirjastus Elust Enesest) ja Kaupo Meieli koondkogu "Lühistu koosolek" (kirjastus Post Factum), mis muu hulgas sisaldab autori varem Facebookis ja Twitteris avaldatud keelemängulisi tekste.

Kuigi Keiti Vilmsi puhul on Twitter ja Facebook praeguseks omavahel seotud, peab autor oluliseks rõhutada, et alguses (s.t alates 2012. aastast) oli tema kalambuuride ainus kodu mitmeks aastaks Twitter.6 Twitteri kui platvormi eripära on ülal viidatud artiklis hästi kirjeldanud Rein Raud: "… twitter-keskkonnas loodud tekstide maksimummaht on 140 tähemärki ning kui neid mõnda mikrožanrisse (#vss, #nanofic vms) paigutav kohustulik tag (mille järgi lugejad need üles leiavad) ka arvesse võtta, siis veel vähem. Ja selle mahu, mis seal salata, on ette andnud lihtsalt keskkonna programmeerijate otsus, mis küll arvatavasti baseerub näiteks ingliskeelsete tekstide semantilise mahu analüüsil. Hiina keeles võib sama suure tähemärkide hulgaga ära rääkida oluliselt pikema loo, aga indoneesia keeles ei saa kuigi palju öeldud. Eesti keeles on see semantiline ruum umbes sama suur kui inglise keeleski …"7

Twitteris loodud kalambuuridele kehtib niisiis sama piirang: kuni 140 tähemärki. Tundub, et Keiti Vilmsile see maht sobib, tema Twitteri kontol on üle 10 000 säutsu. Siit jõuame kolme põhimõttelise küsimuseni: 1) mille põhjal valida Twitteri tekste raamatusse? 2) kas Keiti Vilmsi looming üldse liigitub Rein Raua artiklis kirjeldatud tviteratuuri alla? 3) milleks on vaja avaldada neid tekste eraldi raamatuna? Järgnevalt tuleb nendele küsimustele koondvastus, kuna seda on raske jagada kolmeks osaks.

Tviteratuuri žanre

Autor kirjeldab oma loomingut järgmiselt: ,,Minu tahe on tuua kaasaegsesse eesti keelde tagasi unustet sõnapärlid, teha uusi sõnu, uusi väljendeid. Luuletada [minu rõhutus – I. K.]. Kirjutada."8 "Minu raamatu koostaja Merilin Pärli kammis kõik need kümme tuhat postitust läbi ning tegi sealt oma valiku. Mina sellesse ei sekkunud. [—] … ehkki need säutsud ei ole seal küll päris kronoloogilises järjekorras, on see raamat tõesti teatavat tüüpi emotsioonide päevik – kõik need kalambuurid on tekkinud mingist isiklikust tundmusest."9 Ehk seda säutsukogu on autori arvates võimalik käsitleda lüürilise raamatuna. Keiti Vilmsi küsitlenud Alvar Loog määratles autori tekstid – ehkki kiillausena – mikropoeesiaks [minu rõhutus – I. K.].

Tekstid selles raamatus on paigutatud kindla loogika järgi: (enamasti) üks rida/lehekülg, kusjuures iga tekst lõpeb punktiga. Näiteks tsiteerin Keiti Vilmsi tekste mitmelt leheküljelt järjest: "Mu hing hõõrub." (lk 76) "Tahaks sinuga idülli minna." (lk 77) "Ootan huult." (lk 78) "Enne kukke ja coitust." (lk 79) "Võrratused ühe tundmatuga." (lk 80) "Ma olen ihasööja." (lk 81)

Rein Raud kirjutas tviteratuurist järgmiselt: "… tviteratuuri kui žanri suurim väljakutse oma autoritele: ikkagi ära jutustada just lugu, mille puuduvad osad lugeja juurde oskab mõelda. Tegemist ei ole aforismidega, sündmustik on kohustuslik". See iseloomustus sobib pigem proosale. Mulle tundub aga, et tviteratuur võib hõlmata nii proosat kui ka luulet. Ning "@keitivilms" liigitub tviteratuuri-luule alla: seda toetab raamatus avaldatud säutsude visuaalne esitus ja seejuures paljude tekstide võime rääkida iseenda eest, olla lõpetatud lüüriline väiketeos.

Säuts kui monostihhon

Keiti Vilmsi enamiku avaldatud tekstide vormi võib nimetada sama termini eri nimekujudega: monostihhon, monovärss, üherealine luuletus. Jaak Põldmäe ei käsitle "Eesti värsiõpetuses" seda vormi kuigi põhjalikult, sest 1978. aastal, kui õpik ilmus, ei esinenud seda laadi luulet eesti keeles eriti palju. Peatükis "Värsskõne ja proosakõne" küsib Põldmäe: "Mis siis ikkagi iseloomustab värssi, eristades seda proosast ja vastandades proosale?" Ning vastab: "… luule areng purustab pidevalt teoreetikute ja normeerijate poolt seatud piire" (lk 32). Samas peatükis iseloomustab ta värssi: "Värss moodustab üldjuhul foneetilise (resp. fonemaatilise), semantilise, rütmilis-meloodilise ja süntaktilise terviku. Tervik saab olla muidugi suhteline [—]" (lk 38) ja "värsi süntaktiline terviklikkus avaldub eri pikkusega värssides erinevalt" (lk 40). Ning peatükis "Stroofika" mainib Põldmäe ka terminit ennast: "Luuletus võib koosneda ühestainsast värsist. Sel juhul räägime monostihhonist." Ning näitena on toodud järgmine üherealine luuletus: "Kõike sa, Castor, ka ostad: mis muud kui kõik maha müüd kord" (Martialis, "Epigrammid", VII, 98; Ain Kaalepi tõlge, lk 185).

Eelmisel aastal ilmus Moskvas Dmit­ri Kuzmini monograafia "Vene monostihhon" ("Русский моностих", kirjastus NLO). Raamatu annotatsioonis mainitakse, et maailmas on see esimene fundamentaalne uurimus, mis on pühendatud monostihhonile. Jutustada ümber mahukat teost (430 lk) on tänamatu töö, kuid Kuzmini järgi määratletakse monostihhonit järgmise loogika järgi:

Tekstis võib näha luulepotentsiaali, kui tekst saadab vastava signaali (G. Tokarev ja J. Lotman).

Juri Lotman: "[Poeetilise teksti] graafiline pilt pole … teksti tehnilise kinnistamise vahend, vaid struktuurse olemusega signaal."10 Monostihhoni signaaliks võib pidada valget ja puhast lehte ümber üherealist teksti.

Signaal olemas, tuleb uurida teksti värsistruktuuri, milleks on eri näitajate olemasolu. Neid võib olla nii üks kui ka mitu korraga, näiteks: meetrum, paronüümid, siseriim, alliteratsioon jne.

Keiti Vilmsi raamat "@keitivilms" annab kindla signaali, et sellest tuleks otsida luulet. Seda soovi on autor väljendanud ise mõnes intervjuus ning selliselt on ta vormistanud oma debüütkogu: igal leheküljel on üks (enamasti) üherealine tekst. Ning tekstide, kuigi need on lakoonilised ja orienteeritud sõnamängule – värsistruktuur viitab sageli luulele. Nagu seda kinnitavad ülal tsiteeritud näited või siis selline otsene tunnistus: "Mul on luulerõuged" (lk 14).

Siin peitub vastus küsimusele: milleks seda raamatut vaja on? Et saada ka harjumuspäraselt paberilt lugedes osa innovaatilisest kirjandusest, mida on võimalik lugeda luulekoguna.

Ühtlasi annab Keiti Vilmsi raamat hea põhjuse küsida eesti monostihhoni kohta laiemalt: kas eestikeelses kultuuriruumis võiks tänapäeval rohkem teadvustada selle vormi olemasolu? Kas juba ilmunud tekstide põhjal tuleks teha põhjalikum uurimus ning koondada need üherealised luuletused eesti monostihhoni antoloogiasse? Sinna võiksid kuuluda mitme meie autori üherealised luuletused. Näiteks Indrek Hirve omad, mis ilmusid Loomingus 2006, nr 11: "Uni tõstab katuseid" ja "Päev jookseb valgusest tühjaks" (lk 1650). Või sama autori tekstid, mis ilmusid Loomingus 2009, nr 1: "Mõni öö ei usu und" (lk 6) ja "Mõtetest murtud vaikus" (lk 8).

Usutluses Alvar Loogile ütleb Keiti Vilms, et tal on Twitteris ligi 6000 püsilugejat ning et raamatu "@keitivilms" tiraaž on 1500 eksemplari. Mõlemad arvud on Eesti oludes fantastiliselt suured. Raamatupoodide müügi edetabelid näitavad, et esimese kuu jooksul püsib raamat stabiilselt esikümnes. Seesuguse edu on taganud mitu faktorit: Keiti Vilmsi aastatepikkune aktiivsus ühismeedias, tema suhtlusoskus meediaga ning oskus ennast autorina atraktiivselt esitleda. Ja loomulikult ka Tänapäeva kirjastatud raamat ise: suurepärane lakooniline mustvalge kujundus (Tuuli Aule), hoolikalt valitud ja toimetatud sisu (Merilin Pärli) ja värskelt mõjuvad Keiti Vilmsi tekstid, mida on võimalik mitut moodi lugeda – tviteratuurina, lingvistilise sudokuna või monostihhonina. Mul on väga hea meel, et sellel raamatul läheb hästi, sest see tekstikogu laiendab luule piire ja võib tuua luule juurde uusi lugejaid ja autoreid.

1 https://www.facebook.com/keitivilms

2 https://twitter.com/keitivilms

https://www.hm.ee/et/uudised/aasta-keeleteoks-valiti-eesti-kohanimeraamat

4 Põhjalikum käsitlus Liina Tammiste luulest: Igor Kotjuh, Kaasaegse kirjanduse võimalusi – uusmeedia kasutamine. – Looming 2015, nr 1, lk 143–145.

5 Rein Raud, Väga lühikesed lood. – Vikerkaar 2009, nr 10–11, lk 42–47.

6 Alvar Loog, Säutsupääsuke – e-Eesti rahvuslind. Intervjuu Keiti Vilmsiga. – Postimees 4. VI 2017.

http://kultuur.postimees.ee/4135017/sautsupaasuke-e-eesti-rahvuslind

7 Rein Raud, Väga lühikesed lood, nr 10–11, lk 46.

8 Ronald Liive, Keiti Vilms – isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke. Intervjuu Keiti Vilmsiga. – Kiip, 14. III 2014.
http://www.kiip.ee/tag/keiti-vilms-isekeelne-kalamburist-ja-sautsupaasuke/?mode=grid

9 Alvar Loog, Säutsupääsuke.

10 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006, lk 182.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: