Peeter Helme raamatusoovitus: "Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu"
Kolme soome ajaloolase sulest ilmus möödunud aastal põhjalik ülevaade soome fašismi ajaloost. Juba tänavu kevadel avaldas kirjastus Argo selle Andres Adamsoni tõlkes ka Eestis. Oula Silvennoise, Marko Tikka ja Aapo Roseliuse raamatu pealkiri on "Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu" ja arvata võib, et paljudele lugejatele jääbki kõrva ainuke võõrsõna pealkirjas – fašistid. Nii et alustuseks peakski vaatlema, mida need ajaloolased ikkagi käsitlevad.
Oula Silvennoinen, Markko Tikka, Aapo Roselius - "Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu"
Tlk. Andres Adamson. Argo, 2017. 429 lk.
Raamatu kaanel on näha musta päikese kujutist – kaheteistkümnest sowilō- ehk sig-ruunist koosnevat ringi, mille kuulsaim kujutis asub endises SSi väljaõppekeskuses Saksamaal Wewelsburgis, kuhu see Himmleri tellimusel põrandasse inkrusteeriti.
Nii et kahtlaselt Saksa värk, aga juba "Musta koidiku kuulutajate" esimeselt leheküljelt saab lugeda, et "Soome fašism ei eksisteerinud kunagi iseseisva, muust Euroopast sõltumatu nähtusena" (lk 9). Niipalju on selge, aga kuidas on lood mõiste endaga? Kas on põhjendatud kasutada seda sedavõrd laetud, sageli lahmivas ja ekslikus tähenduses kasutatud sõna "fašism"? Ilmselt ikkagi on. Autorid ütlesid raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, et neid häiribki see, kuidas sõna "fašism" kardetakse üldse kasutada või kasutatakse valesti ning enda raamatus püüavad nad asju veidigi õigemaks seada. Teose esimeselt leheküljelt võib lugeda: "Terminoloogiline segadus on vajutanud oma pitseri nii Soome kui ka rahvusvahelise fašismi uurimisele; selles raamatus püüdleme suurema selguse poole. Me ei tarvita mõisteid äärmusparempoolsus või radikaalne parempoolsus fašismi sünonüümidena; fašismi juured polnud traditsioonilises parempoolsuses, vaid antiliberalismis ja rahvusluses." (lk 9)
Sellega tuleb tõepoolest nõustuda ning tõsi ta on – säärase otsuse langetamisega vabanesid autorid klassifitseerimissundusest, mis on fašismi- ja natsionaalsotsialismiuuringuid üldiselt saatnud.
Teose sisu osas järgivad Silvennoinen, Tikka ja Roselius harjumuspärast skeemi – fašismi juuri otsitakse ja leitakse 19. sajandi lõpust ja Esimesest maailmasõjast. Sealt algab selle enam kui 400-leheküljelise raamatu lugu, et jõuda otsapidi välja meie päevadesse. Põhitähelepanu on pühendatud Soome fašismi hiilgeajale: Vabadussõja Rindemeeste Liidu ning Lapua Liikumise tõusule ja langusele.
Eesti lugejale kõige põnevam on ilmselt raamatu kümnes peatükk "Sinimustal noodil – fašistliku noorsooühenduse tõus ja häving", sest selle üks alapeatükk kannab pealkirja "Eesti rulett". Siin tuleb juttu sinimustade sidemetest Eesti vapsidega. Kuigi autorid heidavad ehk liiga kergekäeliselt kõrvale võimaluse, nagu polnud Artur Sirgu surm vabatahtlik, on Soome vaatenurk Eesti Vabadussõjalaste Liidule siiski huvitav.
Raamatu autorid on valdavalt iroonilised, tekst on vürtsitatud huumoriga, kuid nalja tehakse võrdselt kõigi üle ja kui mõnel fašistlikul poliitikul või aktivistil oli õigus, siis autorid ka tunnistavad seda. Nõnda võib "Musta koidiku kuulutajaid" pidada enam-vähem neutraalseks raamatuks.
Teose lõppsõna on ehk liiga moraliseeriv, seda eriti oludes, kus autorid on ise vastust leidmata korduvalt küsinud, kas fašismi ja holokausti või üldisemalt inimsusevastasuse vahel võib näha otsest põhjus-tagajärg seost või mitte. Samas, tõsi ta on – 20ndate ja 30ndate arusaamad ühiskondlikus mõttes lubatavast või normaalsest mõjuvad tänapäeval kohati kõhedusttekitavalt.
Igatahes aitab "Musta koidiku kuulutajad" kaasa Soome mõistmisele ning loodetavasti ajendab ka Eesti ajaloolasi heitma värskelt pilku samadele teemadele meie enda ajaloos.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Vikerraadio