Loe katkendit: Egert Rohtla, "Mine ja kaota ennast" ({{commentsTotal}})

Egert Rohtla
Egert Rohtla Autor/allikas: Alan Proosa

Kirjastus Helios andis välja Egert Rohta teose "Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast". Avaldame teosest katkendi.

 

Egert Rohtla
"Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast"
Toimetanud Mari Klein
Illustreerinud Margret Paide
Helios, 2017
248 lk.

Katkend:

"Ja... ja... no tegelt? Tegelt ka?“ Täpselt seda ma omaette ütlesingi, kui nägin, mis mulle sealt aiamulgust vastu vahib. Tol hetkel kujutasin küll ette vist ükskõik mida, aga mitte nii tüütut algust. See, mis nende üksikute tammede ja lehiste vahel kasvas, oli omalaadne mets. Meistersabotöör my ass. Kõikidest maamunal leiduvatest taimedest, mis seal leiduda oleks võinud – kõrged ohakad ja vaarikapõõsad. Terve ogademeri. Oma sada viiskümmend meetrit torkivaid taimi. Ohakate vahel mitu meetrisügavust kraavi. Jäin mõttesse, kas peaks mingi pikkade varrukatega asja selga panema. Leidsin kotist dressipluusi, torkasin selga, läksin ja vandusin. Põrgupalavus. Samal ajal kui sajad nõelad sõbraliku uudishimuga kanni torkisid, läks mõte uuesti kiirelt kahanevatele veevarudele. Aga see kõik oli lihtsalt liiga naljakas, et indu vähendada.

I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust. Reeda mulle ennast, Saksamaa. Mida on sul tegelikult pakkuda? Nad ei näe mind kunagi päriselt tulemas, sest ma ei liigu enamiku ajast nii, nagu normaalne inimene. Ma hiilin mööda võsasid ja varitsen. Ja siis kargan kusagilt välja. Surprise, motherfucker.

Leidsin pärast lühikest Kolgata teekonda natuke tammetõrusid. Need on mõrkjad, aga toitvad. Sõin paar tükki prooviks, mõned toppisin tasku. Kui juba sigadele kõlbab, mis siis mehele ära ei ole. Kiirteega paralleelasendisse jõudes olid käsivarred pisut ära kriibitud ja pusa alt välja küünitav T-särk natuke suuremate aukudega kui enne. Kiirteede läheduses on vahel pisikesed, põllumajanduslikuks tegevuseks mõeldud teekesed, kui ümbritsev pinnas lubab. Nii et mingil määral saab nende ääres siiski inimlikult käia. Aeg-ajalt läheb kiirtee alt läbi mõni betoontunnel, et teisele poole saada. Sinna mul vaja saada ongi. Vedas. Leidsin sellise tunneli umbes 400 meetri pärast. Mulle avanesid äsjaniidetud nisupõllud ja looklev kruusateekene, mis viis läbi lehtpuusalu. Vahepeal kasutasin nutitelefoni, et kella vaadata ja kaarti kaeda, et päris võssa ei paneks. Aga mitte liiga tihti. Akut peab hoidma. Suund tundus klappivat (Hannover). Vahel korjatakse sind pisikestel teedel ise üles, ei pea hääletamagi. Hakkasin astuma. Sel päeval oli mul terve maailma aeg. Keegi ei anna sulle aega, kui sa seda ise ei võta. Kõik muud vabandused on tühjus, häma. Kipume vahel nii lihtsaid asju unustama, Päevik.

Umbes poole tunni pärast hakkasin asula lähedusse jõudma. Siis tabas mind meeldiv üllatus. Sealsel valitsusel on tore komme istutada tee äärde õuna- ja pirnipuid, ka kibuvitsapõõsaid. Toppisin taskud punetavaid marju täis, õunu ja pirne kotti. Mahlased, parajalt küpsed viljad. Hea, nüüd ei pea vee pärast nii palju muretsema. Õhtu hakkas lähenema, aga päike kõrvetas endiselt pealage. Mütsi mul ei olnud, sidusin ühe valge T-särgi rätina pähe. Eemal mürises Autobahn, saatis mind üleolevalt igale poole, kuhu läksin. Autobahn’il on tihti betoonvallide, puidu, klaasi, plasti jms näol müratõkked, aga neist tundus harva suuremat tolku olevat. Ei tea, kas kahe euro eest kõrvatropid saaks? Kõmpisin läbi asula – pisike, tüüpiline kena Saksa väikelinn hoolitsetud muru, piinlikult puhaste parkide, tähelepanelike naabrite, pagarikoja, loto- ja tubakaputka, õlleaia ja kirikuga. Viimased kaks on tihti teineteise vahetus läheduses. Huvitav, kas jumal hoiab lolle ja joodikuid, või oli see hoopis vastupidi? Tegelikult pole mul jumala vastu midagi. Ajagu pealegi oma asja. Mina ajan ka.

Vaatasin linnas igaks juhuks ringi, ega kusagil mingit veekraani pole. Linn oli rahulik, inimesi tänavail vähe. Oli neljapäev. Varsti hakkasid mõned töölt koju tulema. Palavik oli taandunud, aga õhtu lähenedes hiilis paratamatult lähemale üks teistlaadi muremõte. Kus ma magan? Saa aru, Päevik – mul põhimõtteliselt vahet pole, kus, aga täpsemalt kus, kus oleks vari? Ja ma ei pea silmas vihmavarju, ma mõtlen varju inimeste eest. Vastasel juhul võib mingi suvaline jorss sind öösel hõlpsasti tabada.

Märkasin juba rekaga tulles, et Põhja-Saksamaal on suhteliselt vähe normaalselt säilinud loodust. Siin pole õieti puidki. On õhkõrnad metsaribad, mis erilist varju ei paku. On suured vilja- ja maisipõllud. Hüva, maisipõld ajaks veel hädaga asja ära. Aga maa on enamasti lage. Ja kus pole lage, on müürid, aiad ja vallid. Sakslane armastab privaatsust, aga mitte nii, nagu meie seda armastame – ta lausa nõuab seda. Valdused ja hoovid on varjatud, aedadega hoolikalt piiritletud. Hekid, plangud, tarad. Minu maa, ära tule siia! Minu valdus! Hoia eemale, ära telgi siin. Või kui telgid, köhi pappi. Või tuleb politsei. Selle tagant lausa kisendab mitte niivõrd saamahimu, vaid paranoia, äng, pingul närvid. See on kurb. Aga veel kurvem on see, et kui me nüüd igasuguse võltsmoraali ja suvaliste tegelaste koostatud seadused kõrvale jätame, siis on meil kõigil õigus siin planeedil ringi uidata. Ja seda õigust me karistame karmilt. Berliini müür võis 1990. aastate algul küll hävida, aga enne seda jõudis ta liiga palju kahju teha. Nüüd on Saksamaa tema pisemate vendade-õdedega üle külvatud. Nüüd elavad kõik oma isiklikus vanglas.

Ja ometi... on Saksamaal energiat, kadestamisväärselt positiivset vibe’i, mida ma Eesti riigis kui institutsioonis kunagi pole tajunud. Saksa rahva elutahe on nagu narkootikum, avab meeled, mis meil talve saabudes koos veekogudega ära jäätuvad.

Riik kui institutsioon ei ole olemuselt kuri, aga ta peab tahes-tahtmata toituma indiviidi energiast, teisiti ta ei saagi. Ta ei tohi iseseisvaid inimesi sallida, ta peab neid nõrgestama, muidu jääb ise nõrgaks ja kaob turvatunne. Eesti süsteem on nõrgestamises liiga tugevaks saanud, balanss ja reaalsustaju juba ammu kadunud, sest me oleme talle liiga lihtne saak, tekitame kiusatust, ajame suu vett jooksma, hägustame oma kaitsetusega piire. Meie kultuur on noor, peaaegu olematu, hoiame vähem kokku, samas on meid vähem ja tunneme üksteist hästi, teame kust valutab, kust ahelad hõõrunud on, kust pitsitada, nii et silme eest mustaks võtab. Meil on kehvad hambad ja nürid küüned, sest eelistame nad üksteise vastu võideldes ära kulutada. Kui tuleb koondamislaine või sitt seadus, siis puuduvad tänavatel tõrvikud – Nii-nii, poisid, tõmmake nüüd pisut tagasi, suutäis läks natuke suureks... Ainult keegi Valdur Häädemeestelt läheb vaikselt nurga taha, ohkab, lööb rusikaga jõuetult vastu seina. Ja sinna see jääbki. Aga sakslane on nurkasurutud, oma isiklikus vanglas redutav ohtlik loom. Tema küüned on pärast Teist maailmasõda õige teravaks kasvanud, teda ei julgeta enam iga tühja-tähja pärast nussida. Eriti pärast epideemiat, mis Euroopas valla päästeti.

Oli juba hämar, kui järgmisesse asulasse jõudsin. Selle lõpus leidsin ühe suure varjatud aia ja pugesin läbi tiheda heki. Enne luurasin ja tegin kindlaks, et koeri ei ole. Söögiisu ei olnud. Pesin hambad ja keerasin aia nurka sõstrapõõsaste vahele kerra. Eemal majas põles tuli. Sees askeldas keegi kühmuvajunud vanainimene, vist vanem naine. Tundus, et tegi köögis süüa. Nii juhtub, kui liiga kaua küüsi teritad ja lased suurkorporatsioonidel oma looduse hävitada. Leiad ühel päeval minusuguse venna oma aiast magamast. Vabandust, õilis vanadaam. Ma ei mõelnud halba. Panin telefoni alarmi nõrga helina peale, et varakult jalga lasta.

Toimetaja: Kaspar Viilup



LeeloLeelo
Neidudekoor Leelo naasis Euroopa koorimängudelt kahe kuldmedaliga

Eile õhtul jõudis tagasi Eestisse üle-eestiline neidudekoor Leelo, kes pälvis 16. juulist kuni 23. juulini Riias toimunud 3. Euroopa koorimängudelt ning rahvaste grand prix’lt kaks kuldmedalit, Euroopa tšempionide tiitli ning rahvaste grand prix karika saatega folkloormuusika kategoorias.

Noored nutiseadmete käsitsejad.Noored nutiseadmete käsitsejad.
Keelesäuts. Käsitlema, käsitsema, käsitama

"Tänapäevane käsitlus kultuurist on meelelahutuslik." "Haridusteemade käsitus meedias on vildakas." "Vanemad inimesed ei oska nutivahendeid käsitleda."

FILM
Christopher Nolan "Dunkirk"
Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

TEATER
R.A.A.A.M "Vanapagan"
Ivo Uukkivi kehastub Kernu mõisas vanapaganaks

Juulis kehastub Ivo Uukkivi vaid seitsmel korral taas vanapaganaks. Kernu mõisas mängitakse sel ja järgmisel nädalal Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastust "Vanapagan".

KIRJANDUS
E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

KUNST
17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Mägede Hääl
Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.