Loe katkendit: Egert Rohtla, "Mine ja kaota ennast" ({{commentsTotal}})

Egert Rohtla
Egert Rohtla Autor/allikas: Alan Proosa

Kirjastus Helios andis välja Egert Rohta teose "Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast". Avaldame teosest katkendi.

 

Egert Rohtla
"Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast"
Toimetanud Mari Klein
Illustreerinud Margret Paide
Helios, 2017
248 lk.

Katkend:

"Ja... ja... no tegelt? Tegelt ka?“ Täpselt seda ma omaette ütlesingi, kui nägin, mis mulle sealt aiamulgust vastu vahib. Tol hetkel kujutasin küll ette vist ükskõik mida, aga mitte nii tüütut algust. See, mis nende üksikute tammede ja lehiste vahel kasvas, oli omalaadne mets. Meistersabotöör my ass. Kõikidest maamunal leiduvatest taimedest, mis seal leiduda oleks võinud – kõrged ohakad ja vaarikapõõsad. Terve ogademeri. Oma sada viiskümmend meetrit torkivaid taimi. Ohakate vahel mitu meetrisügavust kraavi. Jäin mõttesse, kas peaks mingi pikkade varrukatega asja selga panema. Leidsin kotist dressipluusi, torkasin selga, läksin ja vandusin. Põrgupalavus. Samal ajal kui sajad nõelad sõbraliku uudishimuga kanni torkisid, läks mõte uuesti kiirelt kahanevatele veevarudele. Aga see kõik oli lihtsalt liiga naljakas, et indu vähendada.

I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust. Reeda mulle ennast, Saksamaa. Mida on sul tegelikult pakkuda? Nad ei näe mind kunagi päriselt tulemas, sest ma ei liigu enamiku ajast nii, nagu normaalne inimene. Ma hiilin mööda võsasid ja varitsen. Ja siis kargan kusagilt välja. Surprise, motherfucker.

Leidsin pärast lühikest Kolgata teekonda natuke tammetõrusid. Need on mõrkjad, aga toitvad. Sõin paar tükki prooviks, mõned toppisin tasku. Kui juba sigadele kõlbab, mis siis mehele ära ei ole. Kiirteega paralleelasendisse jõudes olid käsivarred pisut ära kriibitud ja pusa alt välja küünitav T-särk natuke suuremate aukudega kui enne. Kiirteede läheduses on vahel pisikesed, põllumajanduslikuks tegevuseks mõeldud teekesed, kui ümbritsev pinnas lubab. Nii et mingil määral saab nende ääres siiski inimlikult käia. Aeg-ajalt läheb kiirtee alt läbi mõni betoontunnel, et teisele poole saada. Sinna mul vaja saada ongi. Vedas. Leidsin sellise tunneli umbes 400 meetri pärast. Mulle avanesid äsjaniidetud nisupõllud ja looklev kruusateekene, mis viis läbi lehtpuusalu. Vahepeal kasutasin nutitelefoni, et kella vaadata ja kaarti kaeda, et päris võssa ei paneks. Aga mitte liiga tihti. Akut peab hoidma. Suund tundus klappivat (Hannover). Vahel korjatakse sind pisikestel teedel ise üles, ei pea hääletamagi. Hakkasin astuma. Sel päeval oli mul terve maailma aeg. Keegi ei anna sulle aega, kui sa seda ise ei võta. Kõik muud vabandused on tühjus, häma. Kipume vahel nii lihtsaid asju unustama, Päevik.

Umbes poole tunni pärast hakkasin asula lähedusse jõudma. Siis tabas mind meeldiv üllatus. Sealsel valitsusel on tore komme istutada tee äärde õuna- ja pirnipuid, ka kibuvitsapõõsaid. Toppisin taskud punetavaid marju täis, õunu ja pirne kotti. Mahlased, parajalt küpsed viljad. Hea, nüüd ei pea vee pärast nii palju muretsema. Õhtu hakkas lähenema, aga päike kõrvetas endiselt pealage. Mütsi mul ei olnud, sidusin ühe valge T-särgi rätina pähe. Eemal mürises Autobahn, saatis mind üleolevalt igale poole, kuhu läksin. Autobahn’il on tihti betoonvallide, puidu, klaasi, plasti jms näol müratõkked, aga neist tundus harva suuremat tolku olevat. Ei tea, kas kahe euro eest kõrvatropid saaks? Kõmpisin läbi asula – pisike, tüüpiline kena Saksa väikelinn hoolitsetud muru, piinlikult puhaste parkide, tähelepanelike naabrite, pagarikoja, loto- ja tubakaputka, õlleaia ja kirikuga. Viimased kaks on tihti teineteise vahetus läheduses. Huvitav, kas jumal hoiab lolle ja joodikuid, või oli see hoopis vastupidi? Tegelikult pole mul jumala vastu midagi. Ajagu pealegi oma asja. Mina ajan ka.

Vaatasin linnas igaks juhuks ringi, ega kusagil mingit veekraani pole. Linn oli rahulik, inimesi tänavail vähe. Oli neljapäev. Varsti hakkasid mõned töölt koju tulema. Palavik oli taandunud, aga õhtu lähenedes hiilis paratamatult lähemale üks teistlaadi muremõte. Kus ma magan? Saa aru, Päevik – mul põhimõtteliselt vahet pole, kus, aga täpsemalt kus, kus oleks vari? Ja ma ei pea silmas vihmavarju, ma mõtlen varju inimeste eest. Vastasel juhul võib mingi suvaline jorss sind öösel hõlpsasti tabada.

Märkasin juba rekaga tulles, et Põhja-Saksamaal on suhteliselt vähe normaalselt säilinud loodust. Siin pole õieti puidki. On õhkõrnad metsaribad, mis erilist varju ei paku. On suured vilja- ja maisipõllud. Hüva, maisipõld ajaks veel hädaga asja ära. Aga maa on enamasti lage. Ja kus pole lage, on müürid, aiad ja vallid. Sakslane armastab privaatsust, aga mitte nii, nagu meie seda armastame – ta lausa nõuab seda. Valdused ja hoovid on varjatud, aedadega hoolikalt piiritletud. Hekid, plangud, tarad. Minu maa, ära tule siia! Minu valdus! Hoia eemale, ära telgi siin. Või kui telgid, köhi pappi. Või tuleb politsei. Selle tagant lausa kisendab mitte niivõrd saamahimu, vaid paranoia, äng, pingul närvid. See on kurb. Aga veel kurvem on see, et kui me nüüd igasuguse võltsmoraali ja suvaliste tegelaste koostatud seadused kõrvale jätame, siis on meil kõigil õigus siin planeedil ringi uidata. Ja seda õigust me karistame karmilt. Berliini müür võis 1990. aastate algul küll hävida, aga enne seda jõudis ta liiga palju kahju teha. Nüüd on Saksamaa tema pisemate vendade-õdedega üle külvatud. Nüüd elavad kõik oma isiklikus vanglas.

Ja ometi... on Saksamaal energiat, kadestamisväärselt positiivset vibe’i, mida ma Eesti riigis kui institutsioonis kunagi pole tajunud. Saksa rahva elutahe on nagu narkootikum, avab meeled, mis meil talve saabudes koos veekogudega ära jäätuvad.

Riik kui institutsioon ei ole olemuselt kuri, aga ta peab tahes-tahtmata toituma indiviidi energiast, teisiti ta ei saagi. Ta ei tohi iseseisvaid inimesi sallida, ta peab neid nõrgestama, muidu jääb ise nõrgaks ja kaob turvatunne. Eesti süsteem on nõrgestamises liiga tugevaks saanud, balanss ja reaalsustaju juba ammu kadunud, sest me oleme talle liiga lihtne saak, tekitame kiusatust, ajame suu vett jooksma, hägustame oma kaitsetusega piire. Meie kultuur on noor, peaaegu olematu, hoiame vähem kokku, samas on meid vähem ja tunneme üksteist hästi, teame kust valutab, kust ahelad hõõrunud on, kust pitsitada, nii et silme eest mustaks võtab. Meil on kehvad hambad ja nürid küüned, sest eelistame nad üksteise vastu võideldes ära kulutada. Kui tuleb koondamislaine või sitt seadus, siis puuduvad tänavatel tõrvikud – Nii-nii, poisid, tõmmake nüüd pisut tagasi, suutäis läks natuke suureks... Ainult keegi Valdur Häädemeestelt läheb vaikselt nurga taha, ohkab, lööb rusikaga jõuetult vastu seina. Ja sinna see jääbki. Aga sakslane on nurkasurutud, oma isiklikus vanglas redutav ohtlik loom. Tema küüned on pärast Teist maailmasõda õige teravaks kasvanud, teda ei julgeta enam iga tühja-tähja pärast nussida. Eriti pärast epideemiat, mis Euroopas valla päästeti.

Oli juba hämar, kui järgmisesse asulasse jõudsin. Selle lõpus leidsin ühe suure varjatud aia ja pugesin läbi tiheda heki. Enne luurasin ja tegin kindlaks, et koeri ei ole. Söögiisu ei olnud. Pesin hambad ja keerasin aia nurka sõstrapõõsaste vahele kerra. Eemal majas põles tuli. Sees askeldas keegi kühmuvajunud vanainimene, vist vanem naine. Tundus, et tegi köögis süüa. Nii juhtub, kui liiga kaua küüsi teritad ja lased suurkorporatsioonidel oma looduse hävitada. Leiad ühel päeval minusuguse venna oma aiast magamast. Vabandust, õilis vanadaam. Ma ei mõelnud halba. Panin telefoni alarmi nõrga helina peale, et varakult jalga lasta.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: