Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva ({{commentsTotal}})

Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas.
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas. Autor/allikas: Birgit Püve

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Millisele tegevusele 2018. aastal avatav Arvo Pärdi keskus keskendub?

Anu Kivilo: Aastatel 2009–2010 ei olnud mõtet, et avaliku arhiivi kõrvale tulevad haridusprogrammid, näitus, raamatukogu, muusikakuulamise kool, kontserdid jms. Avatud keskuse idee tuli hiljem. Me ei hakka võistlema suurte muuseumide või kontserdiorganisatsioonidega, aga me ei kujuta ka ette, et Arvo Pärdi keskuses elavat muusikat ei kõla. See ei pea olema keskuse põhiülesanne, aga me peame tutvustama ka seda, mis on muusika taga – mis olid need impulsid, mis panid Arvot looma. Püüame astuda tavakontserdist sammu edasi ja rääkida, kuidas seda muusikat kuulata. Igatahes ei ole see nagu Tallinna kesklinnas, kust lihtsalt astutakse läbi: inimene peab tegema jõupingutuse, kui ta siia tuleb. Laulasmaal on see keskus ju sellepärast, et see paik on Arvo Pärdile oluline. Tema jõudis siia tänu oma õpetajale Heino Ellerile: ta käis õpetajal suviti tihti külas ja Laulasmaa on kultuurilooliselt oluline paik, kus saab aja maha võtta. Ka keskusesse tulles on hea aega võtta ja süveneda. Muidugi on keskuse tüvi Arvo Pärdi muusika, aga me ei piira tulevikus siin toimuvaid sündmusi sellega.

Mis keskuse uude majja tuleb ja kuidas te selliste funktsioonideni jõudsite?

Kivilo: Hakkasime uue keskuse funktsioonide ja ruumiprogrammi asjus ümarlaudu pidama aastatel 2012–2013. Praegu tegeleme ainult arhiivi füüsilise ja digitaalse ülesehitamise ja kirjastamisega, samuti Arvo kommentaaridega teostele. Avalikkusele me seega praegu väga avatud olla ei saa. Uues majas tekivad juurde raamatukogu ja teadlastele võimalus töötada arhiivimaterjalidega, ehkki kõik materjalid kindlasti ei hakka olema avalikud. Samuti saab seal teha haridusprogramme nii lastele kui ka täiskasvanutele, sellega seoses tekib ka ekspositsiooniala. See on veel töös, aga me võime juba öelda, et sinna ei tule tavapärane Arvo Pärdi elu ja loomingu ülevaatenäitus.

Kristina Kõrver: Keskus kannab kindlasti palju muuseumi funktsioone, aga see näituseala ei vasta kindlasti kitsale arusaamale sellest, milline võiks olla ühest heliloojast rääkiv näitus. Me panustame rohkem kogemusele ja elamusele, sest infot saab ju igalt poolt. Tahaksime pigem pakkuda midagi sellist, mida külastaja oma kodus ei saa. See on meile endale ka paras välja­kutse.

Mis on siin kõige suurem dilemma, arvestades et Arvo Pärt ja tema perekond on keskuse loomise juures?

Kõrver: Ongi võib-olla see lähedusaste ja valiku tegemine: mis on oluline ja mida näidata. Me jõuame pidevalt selleni, et ka Arvo Pärt on pidanud endalt muusikat kirjutades seda palju küsima, et sõeluda välja seda kõige olulisemat. Sama kehtib kindlasti igas loomeprotsessis. Võib tulla kümme head ideed, aga peab võtma ühe ja sellega edasi töötama. See on olnud päris raske – me kõik teeme oma esimest näitust.

Kivilo: Me kõik teeme oma esimest maja ja keskust. Peale sisulise dilemma on ka vormiline dilemma: kuidas näidata muusikat ja heli, kuidas seda näitust mitte üle koormata.

Kõrver: Kuna tahame teha ruumitundlikku ala, siis on keeruline seda teha olukorras, kus seda ruumi ennast veel ei ole. Me ei ole arhitektid, kes suudavad oma peas ette kujutada, kuidas valgus langeb ja kas on avaruse tunne.

Kivilo: Keskuses on veel auditoorium, mis ehitatakse eelkõige akustilise muusika järgi. Loomulikult saab seal teha konverentse või seminare, filme näidata, kontserte korraldada. Seal on ka stuudio juhuks, kui kollektiivid tahavad siin salvestada. Siis on residentsiruum, kui keegi tahab tulla pikemaks ajaks töötama ükskõik mis kunstivaldkonnas. Seal on väike videoruum, kus saab näidata filme või lasta muusikat.

Kõrver: Mingis mõttes on need funktsioonid ju väga ootuspärased, välja arvatud kabeliga sisehoov. Arvo Pärdi loomingu kontekstis on ka see päris loomulik, et saab minna endasse ja vaikusesse ja süvenemisse. See kabel on väga väike ja diskreetne. Ta on keset keskust ja sinna mahub umbes viis-kuus inimest. Teine ootamatu asi selle ehitise juures on torn.

Kivilo: Heliloojal tuli mõte, et oleme siin poolsaare peal, ilus meri ümbritseb meid, aga siit metsa alt merd ei näe. Selle­pärast torn.

Kõrver: Auditooriumis ei hakka kindlasti kõlama ainult Pärdi muusika. Seal võib kõlada igasugust muusikat: me ei arvesta ainult oma vajadustega, vaid pakume partneritele platvormi ja koostöövõimalust. Muidugi peaks olema mingi telg, mis seob neid partnereid või üritusi meie keskuse mõtete ja tegevusega, aga arvan, et see kujuneb hästi loomulikult. Meie enda tegevuse keskpunkt on ikkagi arhiivitöö.

Praegu räägitakse palju muusika ülevisualiseerimisest.

Kõrver: Üks selle näituse märksõna võiks olla vastumürk multitasking’ule, ülevisualiseerimisele ja kõike korraga tarbimisele – tõhususele. Vähemalt näitusealal on see meil negatiivne sõna. Pigem tahaksime teistmoodi mõtelda ja meie kõige suurem väljakutse on ka omaenda ootusi aeg-ajalt murda. Ei tahaks üle visualiseerida ega funktsioonidega üle kuhjata, vaid pakkuda luksust keskenduda ühele asjale. Kui kõik asjad on korraga, siis ei teki ruumitundlikkust, helitundlikkust, vaikusetundlikkust, tekstitundlikkust …

Kuidas Arvo Pärdi arhiiv, keskuse alus, Laulasmaale jõudis?

Nora Pärt: Meil oli Berliinis neljakorruseline maja, kelder ja pööning, kõik oli materjale täis. Tuli välja, et Berliini kunstide akadeemia on huvitatud. Hakkasime läbirääkimisi pidama ja kõik oli väga tore, kuigi ma ei saanud üldse aru, mida nad kavatsevad sellega teha. Ma külastasin nende arhiivi ja nägin suuri kotte arhiivimaterjale – sellelt ja sellelt tulnud –, aga mis edasi, sellest ma ei saanudki aru. Siis oli juba otsustatud, et teeme ära, nad pidid meile lepingu saatma, aga sinna see asi jäigi, sest samal ajal ilmus masu ajal välja see hea võimalus – Laulasmaa maja. Meie poeg Michael ütles, et teeme selle siia ja ei anna neid materjale kellelegi. Pealekauba oli meil ikka vajadus töötada eestikeelses keeleruumis, ja mis kõige tähtsam – kaasa teha ja nende materjalidega edasi tegeleda. Kui me oleksime need materjalid ära andnud, siis olekski olnud lõpp. Ei tea, millal kunagi kellelgi oleks olnud aega sellega tegeleda …

Kivilo: Ja siis olekski jäänud status quo …

Pärt: See on teine asi. See vannitoamaterjal on tekkinud nende paari aastaga.1 Varem oli meil mõte, et arhiiv peaks olema Tartu kandis, sest seal on ülikool ja meil on keelega palju tegemist. See oli kõik fantaasia tasemel ja kui siia tulime, siis olime väga õnnelikud. Berliini muusikaosakonna juhataja käis ka siin, pidime talle ikka seletust andma, aga lahkusime üksteisest sõbralikult.

Kuidas teil üldse tekkis mõte hakata igasugu dokumente koguma?

Pärt: Mul ei ole seda mõtet kunagi tekkinud, aga Arvol on seda materjali vaja ja kuna tal ei olnud agenti, siis olin mina tema vahendaja. See tuli iseenesest.

Tšekid võiks ju ka ära visata?

Pärt: Kümme aastat ei tohi neid ära visata maksuameti pärast. See oli täielik orjus. Mul oli tunne, et ma ei tööta Arvo, muusika ega arhiivi, vaid Saksa maksuameti jaoks. Kas meil on tšekid ka siin veel või?

Ma olen kuulnud, et tšekkidelt võib saada palju olulist taustainfot.

Pärt: Seda on vähe ja ma usun, et pigem käib jutt reisidokumentidest. Aga on ka maksudokumendid. Meil on majas üks Sherlock Holmes, Ardo Västrik, kes oskab sealt nii palju infot välja koukida: kes kaasas, millal, mille puhul, mis oli seljas, milline lips jne.

Kas kõik materjalid on teie enda kogutud või on midagi hiljem keskusele juurde ka antud?

Kivisiv: Enamik materjale on Arvo ja Nora Pärdi kogutud, kuid kaks kogu on meile ka annetatud: Juta Kurmani erakogu ja kirjastuse Universal Edition esindaja Eric Marinitschi väga suur fotokogu.2 Ta on saatnud Arvot kontserdireisidel peaaegu kakskümmend aastat.

Kivilo: Kogume pidevalt materjale juurde. Igal hommikul tuleb meediamonitooring.

Kõrver: Palju sellest ei ole üldse muusikaga seotud. Näiteks pärdilik menüü. Teeninduses on pärdilik puhtus. Seda me harilikult ei arhiveeri.

Kivilo: Kui keegi räägib intervjuus, et Arvo on teda mõjutanud, siis selle info küll arhiveerime.

Kivisiv: Ei ole tähtis, kas kajastused on positiivsed või negatiivsed. Meile on tulnud ka muusikateadlaste päringuid: näiteks, kuidas kajastas meedia omal ajal „Tabula rasa“ plaadi ilmumist.

Pärt: Arvo erilise olukorra tõttu on vaja siiski valik teha, sest liiga palju tuleb umbrohtu ja me ei arhiveeri kõike. Tegelikult ei ole see tavaline. Käisime Anuga Münchenis Carl Orffi arhiivis. Kui kusagil vilksatab Orffi nimi, siis on juba raudselt arhiivimaterjal.

Kõrver: Me ei saa seda lubada, muidu oleks maht meeletu. Arvo Pärdi nimi figureerib nii erinevas kontekstis, et iseenesest on see huvitav, aga selle välja­selgitamine viiks fookuse loomingult ära. Teda tuuakse lausa mõõdupuuks või referentspunktiks.

Pärt: See, mis toimub Pärdiga, on omaette nähtus paljudes aspektides, mitte ainult muusikas: kogu retseptsioon ja interdistsiplinaarsus. Meie arhiivi nägu vastab sellele. Meie arhiivi kaudu saab seda eripärasust ka analüüsida.

Analüüsite praegu Arvo Pärdiga kõik teosed üksipulgi läbi. Ma saan aru, et kogu aeg tuleb infot juurde, aga kui kaugel kogu arhiivi info süstematiseerimine nüüd on?

Pärt: Elementaarsed andmed teose kohta ehk teose passid on olemas. Nende passidega tegeleme kogu aeg. Sügavamalt kaevamiseks kulub aega ja see on uurijate ülesanne.

Kõrver: Võib-olla tõesti peaks mõtlema kihiti: mitte nii, et mitu teost on tehtud, vaid et elementaartasemel on infosüsteemis kaetud 100%. Järgmine kiht on see, kui paljude teoste kohta on olemas ettekanded, esiettekanded või plaadistused. Neid kanname arhiivi kogu aeg juurde.

Kivilo: Iseasi, kas on vaja kõiki ettekandeid kuhugi kanda, sest neid on nii palju.

Kõrver: Loomislood on meie töö kõige sügavam kiht ja see kohtub juba uurijatasandiga. Me ei saa omale päris ülesandeks panna uurija eest tema töö ära teha. Aga meie prioriteet on praegu tõesti Arvo, me tahaksime tema mälestusi võimalikult palju talletada. Eesmärk on dokumenteerida see tulevastele põlvedele, aga selle käigus ka ise Arvo loomingust, kogudest ja materjalidest tohutult õppida. Mälu on hästi huvitav. Niisama, pauh, küsides, Arvo ütleb „Oh, ma ei mäleta midagi! Ma ei oska selle teose kohta midagi rääkida.“ Aga kui kuulame näiteks „Fratrese“ esimest salvestist, kui palju siis tuleb detaile ja lugusid … Siis vestleme kolm tundi, see on kõik lindis ja me saame sealt välja filtreerida info, mis muidu läheks uurijatele võib-olla kaotsi.

Kivilo: Ja kui Arvo ei mäleta, siis Nora ikka mäletab!

Kivisiv: Pigem on nii, et Nora mäletab.

Kõrver: Me oleme tõesti ülitänulikud, et Arvo ja Nora nii palju aega sellesse investeerivad. See otseallikast tulev info on hindamatu väärtusega. Muusikapäevikute läbitöötamisel koos Arvoga võib ühe teose visanditest leida viiteid juba ka teistele teostele. Kui keegi järgmine hakkab neid uurima, siis ta juba teab, kust otsida.

Kivilo: Mida tähendab ühe loomisloo tegemine? Võetakse üks teos ja kõigepealt vaadatakse, millised materjalid siin arhiivis on.

Kõrver: Fookuses on näiteks „Miserere“. Kõik alates esimestest kirjadest, kui keegi teose tellis, kuidas siis suheldi, mustandid, käsikirjad, partituurid, parandused, salvestused, fotod pärast salvestusi, jälle parandused. Kogu teose eelelu, elu ja järelelu – kõik see kokku on vestluse teema.

Kivilo: Umbes paarkümmend teost on niimoodi läbi käidud.

Kõrver: Selliseid vestluseid teeme regulaarselt juba mitmendat aastat ja üha intensiivsemalt.

Pärt: Ma tahan ütelda, kui mahukas on see pingutus, see töö ja aeg. Me istume seal kolm või neli tundi. Enne seda on suur töö kõik materjalid välja otsida ja vestlus ette valmistada. Selleks et jõuda loomisloo lõpliku vormistamiseni, tuleb see kolm või neli tundi veel umbes kümnega korrutada.

Kivisiv: Kui mina siia arhivaarina tööle tulin, sain aru, et kõige rohkem kasutavad muusikateadlased partituure ja visandeid. Neid hakkasin esimesena arvele võtma. Aga see, kes loomisloo ette võtab, peab veidike tegema ka arhivaari tööd, näiteks otsima infot arvele võtmata materjali hulgast.

Kõrver: Kui meil on mõnest teosest näiteks viis salvestust, siis loomisloo vestlustel Arvo Pärdiga koos kuulates on eriti huvitav just see, miks on talle mõni esitus väga kallis. Mis on seal interpretatsiooniliselt selline moment, et heliloojale on see oluline – kas tempos, strihhides või tämbrivalikus. Niisama on ka tore koos muusikat kuulata, aga sellised küsimused ja vastused annavad teosele hoopis uue pilgu.

Kivilo: Või siis salvestusprotsess, mis seal taga oli, miks olid just need esitajad, miks just seal kohas, kust see linnulaul linti tuli … Me ise ütleme, et see on meile natuke nagu Arvo Pärdi ülikool.

Kivisiv: Me ise õpime siin hästi palju.

Pärt: Ja kõik töötajad võtavad osa.

Kivisiv: Selle käigus on selgunud väga palju fakte, mida me materjali arvele võttes ei osanud veel üldse vaadata. Näiteks võib selguda, et partituurist on mõni lehekülg puudu, need paar lehte olid hoopis teise partituuri vahel ja enne ei olegi keegi seda märganud. Kui ühest partituurist on mitu versiooni, on siin detektiivitööd hästi palju. Arvo on kleepinud ühe versiooni teise peale ja me ei tule kohe selle pealegi, et võiks vaadata, mis seal all on.

Pärt: See, et arhiivitöö keerleb ümber teoste, on täitsa uus: see on meie leiutis. Võib ju vaadata nii – ja alguses me nii tegimegi –, et siin on materjal ja hakkame aga tüübi kaupa digiteerima. Ja siis? Sellega ei ole midagi peale hakata, kui ei ole raami. Praegu ongi iga teos nagu üks magnetitükk, selle ümber toodab kogu arhiiv materjali ja kogu arhiivi süsteem järgib nende teoste seoseid – ja seosed viivad vahel väga kaugele.

Kõrver: Ideaalis tahaksime vaadata teoste muusikalise struktuuri ka üle, aga me saame seda teha ainult mööndustega, sest meil ei ole nii palju aega ja võib-olla ka oskusi, et teoseid ammendavalt analüüsida. See ei ole ka meie lähteülesanne. Samal ajal tegeleme alati muusikalise materjaliga, partituuriga – selleks et sealt tekiksid küsimused. Näiteks, et me saaksime küsida, miks on siin kasutatud just seda tüüpi tintinnabuli-võtteid.

Pärt: Ettekujutust arhiivitööst praktiliselt ei ole. Mis see arhiiv on? No istuvad seal paberikoid, tõstavad pabereid ühest kuhjast teise, kõik on tolmu täis. Me rääkisime praegu loomingulistest väljakutsetest, aga arhiivi ülesehitamine on väga pikk protsess. Me oleme midagi saavutanud – isegi väga palju saavutanud – ja samal ajal oleme selle protsessi alguses. Näiteks Schönbergi arhiiv oli 23 aastat Ameerikas, enne kui ta koliti Viini. Ja ta ei olnud küps. Arhiivi vanust võib võrrelda inimese vanusega. Me oleme praegu natuke sundolukorras, sest meil tuleb varsti avatud keskus. Me ise õpime koos oma arhiiviga, avastame iga päev midagi, meil on vaja selleks aega ja rahu. Rahu eriti ei ole. Käärid selle vahel, mida arhiivitöö vajab ja mida ette kujutatakse, vaevavad mind natuke. On tähtis, et avalikkuse ootused meile oleksid reaalsed ja adekvaatsed.

Arhiiv on nagu üks jõgi, mis kogu aeg voolab. Kogu aeg tuleb uus materjal, ka Arvo pidevalt parandab midagi. Paneme templi, et see on teose kehtiv originaal, kahe nädala pärast tuleb uus versioon. Tal on neljandast sümfooniast kümme trükitud versiooni, millest kehtib ainult viimane. Kirjastusel on sama peavalu. Ega tema kõrval kerge ei hakka. Ma ei tea ühtki teist arhiivi, kus helilooja kogu aeg segab vahele.

Kõrver: Me ju segame Arvot ka. Me ei lase tal rahus komponeerida.

Pärt: Vastupidi, nad väga inspireerivad teda.

Kivilo: Kui midagi põnevat tuleb vanadest materjalidest välja, siis see jällegi inspireerib Arvot.

Pärt: Oi, on leitud väga huvitavaid asju, mille ta on täiesti unustanud. Poolvalmis teoseid, väga ootamatuid asju …

Seoses neljanda sümfoonia jutuga meenus, et kõige suuremat elevust olen siin varem näinud just vannitoas asuva riiuli juures, kuhu on paigutatud Pärdi teoste kõik versioonid. Elevuse põhjus on mu meelest see, et sageli ei saada aru, kuidas on heliloojal õigus teos avalikustada ja siis see tagasi võtta või seda muuta. Siin tuleb ilmselt mõista nii puhtinimlikke eetilisi aspekte kui ka juriidilist autoriõiguse poolt. Kuidas keskuse töötajad on need asjad endale selgeks mõelnud?

Pärt: Keeruline on just siis, kui ettekande proovis selgub, et dirigendil on üks versioon, orkestril teine ja heliloojal kolmas. See on kirjastusele kohutav väljakutse. Nad peavad paugupealt hävitama versiooni, mis on kuulutatud mitte­kehtivaks. Muidu ta jääb kuhugi riiulile ja saadetakse kasutusse. Kirjastus on ju suur vabrik, mis asub seal Viinis eri majades ja rajoonides. See kommunikatsioon, et mis kehtib, mis kuupäevast alates, mis eelmisel versioonil viga on, on kohutav töö.

Kivilo: Esituse mõttes ei ole kümmet versiooni, vaid ainult viimane. See on õige ja kehtib. Arhiivi mõttes on muidugi meie õnn, et meil on need versioonid olemas, aga eeldame, et muusikud austavad seda, et kehtib ainult viimane versioon ja ei hakata eelmisi versioone mängima.

Kõrver: Nootide tellimine käib kirjastuse kaudu. Tellid uue noodi ja kirjastus vastutab, et see on õige. Probleem tekib siis, kui sa ei telli.

Pärt: Kui muusikud tellivad noodid, siis nad kirjutavad sinna oma märkused ja sageli nad ei taha nendest märkustest loobuda. Nad on küll sunnitud noodi tagasi saatma, aga tihti ei saada. Hiljuti vaatas Arvo Gidon Kremeri kontserdil: „Mis nali see on?“ Täitsa mingi 30aastane …

Kivisiv: … algversioon. Ma nägin kaugelt ära, et see on originaal.

Pärt: Tuleb ette igasugust asja, aga kõige hullem ootab meid ees siis, kui meid enam ei ole ja siis tahavad eriti targad uurijad täpselt teada, milline oli kahe versiooni vahe, miks ta seda tegi, „ah, see on ju palju parem: ma võtan ja esitan hoopis seda“.

Kõrver: Nii on ju tehtud ka Bruckneri sümfooniatega: kõik esimesed ja teised variandid on samamoodi esituspraktikas ja me ei saa enam küsida, mida Bruckner asjast arvab. Ühel hetkel ei pruugi enam olla kedagi, kes kaitseb. Seni kuni on, on lihtne austada helilooja tahet, kui sa vähegi teda respekteerid. Peab usaldama, et kui tema meelest on see versioon parim, siis see ongi parim.

Milline võiks olla keskuse igapäevaelu umbes kümne aasta pärast? Kas saksa turismigrupid on igapäevanähtus?

Kivilo: Ma ei arva, et me tahaksime lülituda mingisse kruiisipaketti. Pigem ootame siia ikka neid, kes ise tunnevad vajadust siia tulla.

Kõrver: Uurijaid käib juba praegu palju ja turiste on ikka ka. On ka fänne, kes tulevad näiteks Ameerikast kohale, teades, et meie uksed on kinni – tulevad igaks juhuks, äkki saab sisse. Pigem käibki praegu rohkem välismaalasi, sest eestlased üldiselt teavad, et me oleme suletud.

Käisime just Poolas ühe projekti asjus, mis on hea näide sellest, millised võivad olla välismaailma ootused Arvo Pärdi keskusele. Poola, Hollandi ja Prantsuse audiovisuaalkeskused mõtlesid teha praegu oluliste heliloojate portaali, veebihariduskeskuse „Music in Movement“ ja leidsid, et Boulezi, Andriesseni ja Serocki kõrval võiks üks helilooja kindlasti olla Arvo Pärt. Selle eesmärk ongi tutvustada nüüdisheliloojaid ja nende muusikat inimestele, kel on potentsiaalne huvi, aga kes ei leia selleni teed. Mõte on vahendada muusikat ja seda, mis on muusika ümber. Meile on see tohutu õppimisvõimalus, kuidas käib koostöö rahvusvaheliste suurte organisatsioonidega – aga saame ka mõelda, mida me ei teeks. Me oleme sinna kirjutanud 17 Arvo teosest kontekstartiklid: sellist infot koos tsitaatidega ei olnud seni kuskilt võtta ja see on muusikaõpetajatele ka tunnis kasutamiseks hea õppevahend.

Kivilo: Me ei taha, et see oleks läbikäigukoht, vaid et siia tuldaks süvenema. Aga kindlasti neid turismigruppe siia ka tuleb. Ja kui Palamusel käiakse kooliajal Lutsu kodukandiga tutvumas, siis tegelikult võiksid eesti koolilapsed ju korra ka siit läbi tulla. Isegi seda võib juba olla aastas umbes 10 000 inimest. Eks esimesed aastad on kindlasti tihedamad ja uudishimu igasuguste uute hoonete vastu on alati väga suur. See on siis meie vastutus, et siin oleks koht, kuhu inimene tahab ka teist korda tulla: et tal oleks siin midagi teha ja et see koht eristuks millegi poolest.

Pärt: Meil on väga erinevad teemad, mille pärast inimesed võivad tulla. Üks neist on Arvo muusika vaimne kontekst. Inimesed kirjutavad meile sageli ja uurivad, mida ta siis luges, miks ta seda tegi, mis selle taga on … Me oleme kohustatud seda sõnumit adekvaatselt edasi andma. Ma usun, et selle nimel tuleb ka hulk inimesi, pigem välismaalt kui Eestist. Me peame kõik oma tegevused rihtima nii, et ei oleks dissonantsi Arvo öelduga – seda enam et Arvo on õnneks veel meie keskel.

Kõrver: Aeg-ajalt küsitakse ka, kas me ei karda, et see läheb isikukultuseks. Ei karda, kui teadlikult planeerida ja mõelda, et kõik ei ole siin Arvo pärast, vaid pigem hõlmata teemasid, mis toetavad tema muusika mõistmist.

Pärt: Arvo ei ole oma muusikalises keeles väga subjektiivne. Ta väljendab ennast millegi muu nimel või kaudu. Niimoodi on ka keskuses: see ei ole Arvo, vaid Arvo teema – teema, mis huvitas Arvot. Kõige rohkem loomingulisus ja vaimne teema.

Kõrver: Keskuses võiks isegi ära unustada, et see on seotud Arvoga, keskuse tegevust võib kogeda universaalsena, inimliku puudutusena. Jah, me tegeleme pidevalt sellega, et see näitus ei oleks isikukeskne, vaid oleks avatud.

Pärt: Kui meil see õnnestub. Ja Arvo mängib meiega kaasa, nagu see ei puudutaks üldse teda! Ta hakkab põlema, nagu oleks jutt kellestki teisest.

Mis on kõige tähtsam, mis te olete selles nn Arvo Pärdi ülikoolis õppinud?

Pärt: Et kusagil ei saa seisma jääda – kõik voolab.

Kivilo: Kannatlikkus. Julgus öelda, et miski ei õnnestunud, ja hakata algusest peale.

Pärt: Jah, me oleme vahel pidanud paugu­pealt mitme aasta töö ringi keerama ja hoopis teisest otsast alustama. Selline lahtine suhtumine, et midagi lukku ei panda.

1 Arvo Pärdi keskus asub praegu elumajas ja selle suures garaažis ning ühes endises uhkes vannitoas on riiulid teoste kõigi versioonidega – ka nendega, mis enam ei kehti.

2 Juta Kurman (1912–2015) oli väliseesti kultuuri­tegelane, laulja, muusikakriitik ja õpetaja. Ta pühendas end eestlastest muusikute andmebaasi koostamisele, samuti nende tegevuse kajastamisele peamiselt ajalehes Vaba Eesti Sõna. Aastatel 1981–1982 oli Juta Kurman üks Arvo Pärdi esimese Ameerika-turnee New Yorgi külastuse korraldajaid, reisitoetuse kogujaid ja ülevaate andjaid väliseesti meedias.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: