Piret Rauk: ilmselt on Kuressaare Linnateatri palgaline näitetrupp ka edaspidi väike ({{commentsTotal}})

Piret Rauk
Piret Rauk Autor/allikas: Sirp

Viljandi Ugalas ja Pärnu Endlas näitlejana töötanud ning nüüd juba üle kümne aasta Kuressaare Linnateatri direktori ametis Piret Rauk on veendunud, et tihedam ja sujuvam ühendus mandriga tooks sealt tublisti publikut, sest Kuressaare teatrit juba teatakse.

Miks on saarlastele tarvis oma kutselist teatrit?

Saaremaa on mandrist eraldatud, omaette piirkond. Saaremaad peetakse ääremaaks, ehkki ta tegelikult seda ju pole: Muhumaa on Tallinnale lähemal kui Tartu. Pigem on asi mitte kõige paremas ühenduses, ent see sõltub juba riigivõimust. Sellepärast on sõnalavastusteater saarlastele küll luksus, aga kui seda poleks, oleks saare elu palju vaesem.

Seda enam et teatritraditsioon on Kuressaares pikk: seltsitegevusega alustati enam-vähem samal ajal kui Tallinnas, Tartus, Viljandis või Pärnus. Poolkutseline teater tegutses saarel juba ammu enne Teist maailmasõda. Periooditi on Saaremaa teatrielu olnud heitlik, kuid see on olnud olemas – järelikult on teatrit vaja. Samamoodi võiks ju küsida: miks on vaja teatrit Viljandis, Rakveres või Pärnus?

Milles seisneb Kuressaare Linnateatri eripära? Mis eristab seda teistest teatritest?

Olukord on selles mõttes teistsugune, et mandrilt ei sõideta mitte kunagi Kuressaarde õhtuks teatrisse. Loodan, et olud muutuvad, aga praegu on see kõige valusam teema. Miks on Tartu või Tallinna inimestele Suur väin laiem, kui see tegelikult on? Miks on Saaremaale sõitmine nii kohutavalt keeruline ettevõtmine – nagu Erna retk? Tegelikult ju pole. Parema ühendusega saaks murekoha lahendada: suurem lennuk, mitu lennukit, suvel liinile kolmaski praam, mis seisab mingil põhjusel praegu kai ääres. Mandrilt tullakse Kuressaarde teatrit vaatama ikkagi vaid siis, kui see õnnestub ühitada ärikohtumise või lõõgastava spaakülastusega, kuid õhtul niisama etendust vaatama ei sõideta. Ometi jõuab viimase praamiga veel ka mandrile tagasi, mitmed meie külalisnäitlejad kasutavad pärast etendust tihti seda võimalust.

Kui suur on praegu Kuressaare Linnateatri vaatajaskond? Kui palju sellest koguneb Saaremaalt ja millise hulga publiku järel peate ise mandril käima?

Kuressaare Linnateatri etendustele tehakse aastas umbkaudu 10 000 külastust. Saarel antavate etenduste puhul on keeruline eristada kohalikku publikut ja mandrilt tulijaid, kuid viimaseid ikkagi on. Oleme jõulude ja uue aasta vahel andnud järjest etendusi ja näidanud ka filmi ning saalid on olnud enamasti täis. Võib oletada, et just siis on publiku seas palju mandril elavaid saarlasi, kes on tulnud külla vanematele, või puhkajaid-talvitajaid. Mis aga puutub külalisetendustesse mandril, siis on olnud ka aastaid, kui saare publik ja külalisetenduste vaatajaskond on olnud enam-vähem võrdne. Enamasti on aga Saaremaa publik aasta lõikes siiski ülekaalus.

Kui palju piirab teie teatri repertuaarivalikut asjaolu, et Kuressaares on elanikke alla 15 000 ning Saaremaal kokku vaid pisut üle 30 000 inimese? Milliste põhimõtete järgi koostate repertuaari?

Maakonnateater ei saa kunagi olla päris nišiteater, võtta ette väga radikaalseid teatrikatsetusi. NO99 "Kõntsa" Kuressaares ilmselt kaua ei etenda – kindlasti tekiks ka siin tugev, ent väga väike fänniklubi, kuid üldiselt publikut ei jätkuks. Seega ei ole sügavat mõtet midagi sellist Kuressaare Linnateatris ka teha.

Ma ei oska nimetada valemit, mille järgi kujuneb repertuaar: küllap arutelude ja vaidluste käigus, ideed on igal pool õhus. Näiteks idee mullu novembris esietendunud lavastuseks "Paljasjalgne Debora" (lavastaja Raivo Trass) sai selle autor Urmas Lennuk hoopiski ühelt sõpruskonnalt, kes püstitas Laimjalga Debora Vaarandile tema 100. sünniaastapäevaks mälestusmärgi. Sõprus­kond võttis ise Lennukiga ühendust ja kirjanik kiitis kirjutamisidee heaks. Nii ongi Saaremaa kultuuriloo ja siit pärit inimestega seotud lavastused üks olulisemaid suundi, ehkki ainult sellele temaatikale ei saa ka pühenduda – publik tüdineb ära.

Alguses vältisime paaniliselt komöödiaid, ent ega üks žanr ole kehvem kui teine, nii et nüüd on meie repertuaaris neidki. Mõistagi ei saa ka ainult nende laineharjal sõita. Krimisuuna tõi repertuaari 2014. aasta suvel sadamaaidas esietendunud Indrek Hargla "Testamenditäitjad", mille temaatika läks inimestele uskumatult palju korda. Aeg-ajalt tuleb lavastada ka klassikat. Seega oleme püüelnud, et Kuressaare Linnateatril oleks mitu nägu ja võimalus pakkuda erisuguseid lavastusi.

Kuidas kujuneb Kuressaare Linnateatri eelarve? Kes seda ettevõtmist rahastavad?

Laias laastus tuleb raha kolmelt enam-vähem võrdselt kolmandikult: kultuuriministeeriumi tegevustoetus oli mullu alla 110 000 euro, Kuressaare linna toetus üle 140 000 euro ja teater ise teenib samuti umbkaudu sama palju. Teatritegemise kõrval on teater täitnud ka kino rolli, ent omatulu teenimist võib lähiajal mõjutada see, kui renoveeritavas Auriga kaubanduskeskuses avatakse kuuldavasti suve lõpul Apollo kino. Arvatavasti tuleb siis teatril keskenduda väärt- ja dokumentaalfilmidele, mida suurtes kinokettides ei näidata.

Kuressaare Linnateatri maja renoveerimisest saab peagi 20 aastat. Kas on remondi- ja ehitustöid, mida oleks hädasti tarvis teha?

Paljud, kes satuvad sellesse teatrimajja esimest korda, ütlevad, et oh, kui ilus, siin pole ju vaja midagi remontida. Siiski, siiski. Alanud suvel läheb remonti saali publikupool (vaipkate on seal praegu sama, mis paigaldati 20 aastat tagasi). Selliseid esmaseid remonditöid on veelgi. Olulisemad puudused, mis hinge kriipisid, on leidnud viimastel aastatel lahenduse: näiteks 2015. aastal saime dekoratsioonilao, ilma milleta oli tulnud seni läbi ajada. Kui pean panema selle teatrihoone tervisele hinde, siis ilmselt on see kolm pluss või neli.

Kuressaare Linnateater on ajanud läbi ilma palgaliste näitlejateta, lavastaja Peeter Tammearu oli üksinda. Tänavu võeti tööle neli eelmisel kevadel kõrgema lavakunstikooli lõpetanud näitlejat: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Markus Habakukk ja Risto Vaidla. Noored otsustasid osutada üksteisele palgajagamiseteenust ehk jaotada teatrile kahe näitlejakoha tarvis antud palgaraha omavahel võrdselt ära. Kui tugev on nende side Kuressaare Linnateatriga ja mida neilt oodatakse?

Ühe näitlejakoha palgaraha panustas Kuressaare linnavõim ja teise kultuuriministeerium. Neil neljal on esialgu sõlmitud kaheaastane tööleping.

Jaanuaris tõid nad koos oma kursusevenna Karl Koppelmaaga välja lavastuse "Savann", mida mängitakse veel sügisel ja sellega antakse ka külalisetendusi. Sügisel läheb töösse Pärnu Endla ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus sarjast "Sajandi lugu", millega tähistatakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva: teksti kirjutab Andrus Kivirähk, lavastab Peeter Tammearu. Jürgen Gansen saab kapten Trummi rolli Kuressaare linnuses esietenduvas lastelavastuses "Kunksmoor ja kapten Trumm", Risto Vaidlat ootab aga roll Pärnu Endlas.

Kas need neli poolikut näitlejakohta on Kuressaare Linnateatrile piisav?

Ilmselt on meie palgaline näitetrupp ka edaspidi väike ja külalisnäitlejatele, kes rikastavad pilti, langeb põhiraskus. Võib-olla oleks juurde tarvis veel kahte palgalist näitlejat, kellest üks võiks olla õppinud ka dramaturgiks. Lavastaja Peeter Tammearu kõrvale, kes on ühtlasi hea tõlkija, oleks teatrisse vaja veel teist teksti valdavat inimest.

Millised on need teod, mille üle olete oma senisele teatrijuhi ametile tagasi vaadates kõige rohkem uhke ja rõõmus?

Esiteks selle üle, et Kuressaares tegutseb jätkuvalt kutseline teater. Saarel elamine on tohutu luksus ja siin teatrit pidada niisamuti. Niikaua kui me ei küsi, miks me seda teeme, on see väga suur asi. Teatri puhul on tähtis selle nime kõla. Kui Saaremaale tuleb külalisetendustele näiteks Eesti Draamateater, on see võimas, isegi siis, kui lavastus ise ei leia saarlaste seas laiemat kõlapinda. Tähtis on teatri kaubamärgi tuntus, maine. Kuressaare Linnateatri puhul oleme pikka aega viinud inimeste teadvusse, et see teater on olemas ning tegutseb linna- ja riigivõimu toel. See protsess on hakanud vilja kandma, meid juba teatakse.

Olulised on ka suvelavastused: need on leidnud oma publiku ja juba aastaid on kõik etendused välja müüdud. Suvelavastusi oodatakse, need on saarlastele tähtsad, nagu ka seal osalenud külalisnäitlejatele. Vähemalt nad ise on öelnud, et Kuressaares on hea teatrit teha.

Kui palju jääb teatrijuhtimise kõrvalt aega ja jõudu näitlemiseks?

Laval mängimine on hoopis teine töö kui istuda teatrijuhi laua taga, kus olen sisuliselt kontoriametnik, administraator. Väljaspool oma teatrit mängin praegu külalisena Vanemuise lavastuses "Head tüdrukud lähevad taevasse" ja VAT-teatri "Aliases" ning see on uskumatult rikastav kogemus. Teistes teatrites käies vaatan ringi ka teatrijuhi pilguga, et mida kasulikku saaks üle võtta ja Kuressaares kasutada. Mõistagi on mujale mängima sõitmine ühtlasi ka ränk koormus, aga olen selle kogemuse eest tänulik.

Mille poolest on Kuressaares parem elada ja töötada kui mandril?

Elan 500 meetrit linnast väljas, kohas, kus näen igal hommikul metsa, linnud lendavad ja kits käib köögi akna all söömas. Ma ei annaks seda kõike mitte mingil juhul käest. Saaremaa on turvaline paik: ei pea muretsema, kas laps saab koolist ise koju tuldud, kusjuures siin on ka head koolid. Teatritegemiseks on Kuressaare samuti hea rahulik keskkond, annab võimaluse pühenduda ja mitte killustuda.

Väikelinnadel on oma vaimustav võlu – rahulik elukeskkond ja millised vaated! Kui viin lapse hommikul autoga kooli, sõidan mööda Kuressaare linnusest. Sellist vaadet pole kuskil mujal. Kütkestav on ka aastaaegade vaheldumine. Suviti, kui sadamaaidas on etendus lõppenud ning lähen läbi kesklinna, käib baarides tohutu melu: tuled põlevad, linn on ööselgi valge. Talvel on kaamos täielik ja kõikjal tühjus: olen näinud, kuidas üksik ajaleht rullib ennast tuulega mööda inimtühja tänavat. Terav ja võluv kontrast.

Kümmekonna Kuressaares oldud ja töötatud aastaga on minust saanud selle linna patrioot: ma usun sellesse linna, siin teatritegemise võimalikkusse ja vajalikkusse.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.