Türgi kinomees Eestis Ilker Savaskurt: Türgi on uppumas Lähis-Ida sohu
Trehvasin Ilkerit Mustas Puudlis. Istusid koos Liisi Eelmaaga, kelle austaja olen ammuilma. Olin Lillilt kuulnud, et Liisi on Pariisis elades kampa löönud türgi kinotegijaga ja see tekitas muidugi huvi ja intriigi. Et mis ja kuidas, kes kelle juures käima hakkab. Kas elu hakkab kulgema Istanbuli-Pariisi liinil. Vastu ootusi oli kuulda, et Ilker on kolinud Eestisse. Vaat see oli käik.
Ega ma teadnud, kui suur või väike kinotegija Ilker on.
Nüüd võtsime mõned õlled ja mulle koitis, et päris muslim Ilker olla ei saa. Lobisesime kinost ja ta rääkis plaanist teha film Soome Talvesõjast. See ajas mul juhtme kokku. Türklane tuleb Eestisse ja plaanib teha filmi Soome Talvesõjast. See ei ole võimalik.
Palusin Ilkeril ta filme saata. Saatis, vaatasime koos naabri Lilliga. Avaldas muljet. Tõsiseltvõetav kraam. Viimane mängukas “Peigmeeste blokk” (türgi vanglas pannakse seksuaalkurjategijate kambritesse kokku süütuvõitu sellid, koputajad, tõised kõrilõikajad korda hoidma. Valvurite hulgas on homoseksuaale. Trööstitu lugu. Raske vaadata. Aga selge, et tugev lugu.
Praegu tiirutab Ilker tollesama vanglafilmiga festivalidel ümber maailma. Saatsin talle mõned küsimused ja siin on vastused.
Lugu tuleb kahes osas. Esimene Ilkerist ja ta kinost. Teine osa Türgi olukorrast täna.
1. lugu – Ilker Savaskurti kinost ja viimasest filmist.
Peeter: Su film „Peigmeeste blokk“ on edukas ja sõidab muudkui mööda festivale. Palju õnne. Räägi filmi käekäigust.
Ilker: Esimene oli Sofia festival märtsis. Sofias vedas. Nad panid meid kahte programmi, nii rahvusvahelisse kui Balkani omasse. Tõime ära žüriiauhinna. See tegi tee lahti järgmistele festivalidele. Istanbuli festivalil oli meil Türgi esilinastus. Tsensuurilt loa saamisega oli natuke pusimist. Järgmiseks tuli Euroopa Sõltumatu Filmi Festival. Seal olla oli suur au ja lust. Harlemi rahvusvahelisel saime „best world film“ auhinna.
Meil on hästi läinud. Puudutav lugu on üldinimlik ja võiks juhtuda kustahes. Ehk seepärast töötabki kenasti Harlemist Bulgaariani.
Peeter: Film on depressiivne, aga psühholoogiliselt täpne. On sel mingi laiem tähendamissõna? Kas Türgi on vangla?
Ilker: Film räägib maskuliinse ühiskonna meeste arusaamast naisküsimuses. Võta Mehhiko, Venemaa, Argentina, Brasiilia, Hispaania, igal pool sama lugu. Neis ühiskondades on meestevaheline side tugev. Samas on need ühiskonnad infantiilsed, mehed käituvad teismelistena. Mängivad võimumänge. Filmis on kõik kinni seksuaalkuritegude eest, aga hakkavad üksteise üle kohut mõistma ja tõelist musta lammast otsima. Korrumpeerunud kohtusüsteemiga ühiskondades loovad mehed dzhungliseadused ja mõistavad karmi kohut.
Peeter: See on sul juba teine vanglafilm. Miks? Sul on isiklik taust? Või on suletud territooriumil kulgevat vanglafilmi odav teha?
Ilker: Mu vanaisa oli 1960.-70. aastatel seadusega pahuksis. Tema tõde ja õigus olid tema isiklik valik. Vanglas kohtus vanaisa türgi režissööri Yilmaz Guneyga, kes hakkas vanaisale pinda käima, et kirjutagu see vanglaelust raamat ja Yilmaz teeb filmi. Nii läkski. Raamat on 120 lehekülge pikk ja dialoogi täis, nii et ongi paras stsenaarium. Raamat anti välja, aga tsensuur korjas ära. Guney põgenes Pariisi, aga mu vanaisa tapeti. Mina sattusin raamatut lugema 17aastasena. Ja sealtpeale hakkas peas film kerima. Tundsin kohustust see film ära teha. Aga kõigepealt pidin kinokogemusi korjama. Nii saigi esimeseks filmiks dokk Yilmaz Guneyst. Tahtsin mehele au anda.
Nii et esimene film „Yilmaz Guney pagulasballad“ on mehest, kellele mõisteti üle 20 aasta pikkune vangistus, aga kel õnnestus põgeneda türgi vanglast Prantsusmaale. Pariisi jõudes asus ta kohe filmima. Ehitas oma filmi jaoks vangla ja lukustas kogu võttegrupi vanglasse. Guney järgi on vanglad laborid. Mulle avaldas muljet. Tema film oli laste ahistamisest vanglas. Minu film on seksuaalkurjategijatest. Järgmise filmi teen vanaisast.
Vanglad on ühiskonnamudelid. Sarnaneb koolile, aga seal on täiskasvanud. Kogukondlikud suhted on hästi nähtavad.
Nii on filmid ettevalmistuseks, et teha vanaisa raamatu film pealkirjaga „Meie puur“.
Peeter: Palun räägi oma Eesti-seostest ja muudest tulevikuplaanidest.
Ilker: Ma olen nüüd neli aastat olnud koos teatrikunstnik Liisi Eelmaaga. Töötasime koos paari projekti juures. Mul polnud iial plaani Eestisse kolida. Kogu see depressiivne kliima ja karm talv tundusid kummalise kombinatsioonina. Otsustasin, et veedan esmalt ühe terve talve siin, et sotti saada. Makedoonia ja Albaania päritolu tõttu meid külmaga ei üllata. Aga pärast Istanbuli, Pariisi ja Texast oli Tallinn paras pähkel.
Eesti kultuur sobib mulle vägagi. Ja maneerid. Teil on võimsad juured, originaalsus. Mulle sobib. Keel on keeruline, aga kõik on õpitav.
Mu Amirler Film videotest Youtube’is on näha, et depressiivsus ja sünge ilm on minu rida. See toidab mind. Oma esimese Eesti talve jooksul tegin hulga poeetilisi klippe, mis tõukusid eesti kliimast. Ja nende kaudu leidsin kontakti soomlastega.
Sõber andis mõtte filmida Eesti metsades lugu Teisest Maailmasõjast.
Ja siis helistas teine sõber ja ütles, et tal on Soome Talvesõja lugu ja seda oleks odavam filmida Eesti metsades. Asjad jooksid imeliselt kokku. Praegu arendamegi seda projekti, otsin eesti filmiinimestega kontakte. Produtsentide ja kõigiga.
BFM-i professori Jarrmo Valkola kommentaar: „Peigmeeste blokk“ on vanglafilmina tugev töö. On pinget, spetsiifiline atmosfäär, tugevad karakterid. Näitejuhtimine on kindlas käes ja tegelaste saatustest võib välja lugeda suuremaid üldistusi.
Metafoorfilm räägib ühiskonnast ja igapäevastest rähklemistest laiemalt. Me kõik oleme mõneti vangistuses ja võitleme selle vastu, õigluse ja õiguse nimel tuleb tegutseda kogu aeg. Mulle imponeerib ka operaatoritöö ja montaaž. On pikki episoode ja need mõjuvad ajatuna. Film on visuaalselt haarav, pakub maalilisi kaadreid. Selge, et töö on korralikult läbi küpsetatud.
2. lugu – Ilker Savaskurt Türgi olukorrast.
Peeter: Tundub, et Türgi on muutnud oma Euroopa-orientatsiooni ja jõudnud tõsisesse eurokonflikti. Palun kommenteeri. Kummal poolel sa ise asud?
Ilker: Varem valisin tõesti pooli. Olin Türgis pigem opositsioonis. Nüüd on mu lootused ja usk lahendustesse hajunud. Jälgin lihtsalt uudiseid. Opositsiooniline nn „vasak“ tiib on samuti korrumpeerunud ja nende liikumine ei vii kuhugi. On muutuste aeg. Mulle tundub, et Ottomani impeeriumi järel oleme ikka veel alles noor demokraatia. Mul on kahtlusi, mida Türgi riik ja rahvas üldse demokraatiaks peavad, kas see kattub Euroopa arusaamadega. Geograafilistel põhjustel.
Peeter: Viimastest valimistest Türgis. Kuna Euroopas tuleb uusi uudiseid peale, siis kipub segane sündmus ununema, aga küllap kerkib varsti taas mingil moel pinnale.
Ilker: Erdogan on oma parteiga nüüd juba ligi 15 aastat võimul. Opositsioon rähkleb, aga neil pole õiget jõudu võrreldes AKP ja Erdoganiga. Natsionalism ja militarism on alati olnud meie rahvuslik omapära. Me oleme uhked vallutuste, sõjalise au ja kuulsuse üle. Kuigi osa vallutusi olid täiesti mõttetud. Türgi on nagu mäest lla kihutav piduriteta veoauto. Ja kuskil tuleb vastu sein. See on sada protsenti kindel. Pole aimu, millal see juhtub. Tundub, et varsti. Siis asjad muutuvad. Paremaks või halvemaks. Aga muutus tuleb. Kaos ja hävin toovad alati kaasa mingi muudatuse, uuenemise.
Peeter: Kas Türgist saab kunagi Euroopa Liidu liige? Või pole Türgi enam huvitatud?
Ilker: Seda ei juhtu mitte kunagi. Teema on ülal olnud aastakümneid. Aga me ei ole selle nimel eriti midagi teinud. Isegi kui on Euroopa Liiduga lähenemise nimel seadusi muudetud, siis need ei hakka toimima, reaalses elus, tänavatel ei muutu midagi. Madala haridustaseme tõttu, usukammitsate ja vaimse taseme tõttu võivad soovid ja ideaalid muutuda viie tunni jooksul seinast seina. Türgi tahtis nii väga Euroopa Liitu saada, aga möödus aastake ja leiti, et me ei vaja seda liitu.
Peeter: Kuidas kurdidega edaspidi asjad lähevad? Tuleb sellele vastuseisule lahendus? Kas kurdid saavad kunagi oma riigi, isegi kui see pole Ida-Türgis?
Ilker: Kurdid saavad oma riigi. Ida-Türgi variandi kohta ei oska midagi arvata. Aga nad on 30 aastat väsimatult võidelnud ja võtlevad edasi. Pärast HDP (kurde esindav Demokraatlik Rahvapartei) parlamendiliikmete arreteerimist ei näe ma, et Türgi neile mingeid järeleandmisi teha kavatseks. Seitse miljonit kodanikku valisid HDP-d ja nad jõudsid parlamenti ja siis pisteti ühe ööga kõik pokri, erakonna juht teiste hulgas. Ilma mingite seletuste või põhjendusteta. Istuvad siiani pogris.
Peeter: Mis sa Erdogani-Güleni vastasseisust arvad? Kui tõsine see Güleni liikumine on?
Ilker: Varem ma jälgisin seda. Enne AKP võimuletulekut. Kui ma ma alles koolipoiss olin. Mõned mu semud käisid erakoolides ja elasid ühikates, kus neist vormiti isalmistid, see on osa Güleni programmist. Ja see on mastaapne. Toimib tuhandetes koolides üle riigi ja üle kogu maailma. Tänaseks on sellidest saanud kohtunikud, professorid, olulised figuurid armees. Ja nemad kujundavad suuresti AKP-d. Tehniliselt on neil ajsadelt samad juured, sama päritolu.
Praegu on sellele seltskonnale löök, et neid lintšitakse lihtsalt nende koolihariduse ja päritolu tõttu. Mõned juristidest sõbrad kaotasid töö. Kuigi neil pole otse AKP ja Güleniga pistmist. Kui Gülen pidas usukõnesid, viskasime nalja, et ta on ka FETÖ terrorist, ta oli naljanumber. Aga nüüd on Erdogan ta ametlikult terroristiks kuulutanud. Gülen ja Erdogan olid kunagi lähedased sõbrad. Gülen oli Erdogajni mentor ja õpetaja. Aga nad läksid karvupidi kokku.
Ma ei tea, kes või mis on Güleni liikumise taga. Aga kärele mõtlema paneb, et ta elab USAs.
Kui ma nägin, kuidas politseinikud ja sõjavägi linnatänavail vastastikku üksteist notivad ja taevast nende kohalt kostavad F16 hävitajate helibarjääri ületamise paugud, jõudis mulle kohale, et asi on tõsine. Tankid tänaval. Ja sõideti tankidega ka inimestele peale. See pole enam naljakas. Ma ei tea kõiki taustu, aga selge on, et see pole niisama.
Peeter: Kuidas NATO liige Türgi saab olla vastasseisus teiste NATO riikidega? Kujutan ette, et NATO liikmelisus on ja jääb Türgile oluliseks...
Ilker: Türgil nagu polekski oma strateegiat või läbimõeldud poliitikat. Nad võivad jõuda Venemaaga sõja piirimaile ja juba sama aasta lõpul olla suured sõbrad ja sõlmida kokkuleppeid. Ka minu meeles ton meil NATOt väga vaja. Aga kui me keskendume idasuunale, võib meist saada hoopis Shanghai seltskonna liitlane. Võimatu on ette öelda. Kõik on võimalik. Türgi uudised on nagu lõbustuspargi bülletään. Iga päev on leht jubedaid uudiseid pungil, aga ülehomme on meil kõik meelest läinud.
Peeter: Mis on praegu Türgi olulised teemad?
Tavakodanikuna on kõige olulisem teema igapäevane toimetulek. Dollari ja euro tõusuga on elu läinud kallimaks. Keegi ei loe enam raamatuid, ei käida kinos ega teatris. Tavapärane on vahtida võltse teleuudiseid ja seriaale. Hariduskvaliteet veereb muudkui allamäge.
Riigina on Türgi uppumas Lähis-Ida sohu. Ei ole hea iga teise riigi sabas püüda joosta. Kui Katar ja saudid Erdoganile kraanid kinni keeraksid, kukuks majandus kokku tundide jooksul.
Toimetaja: Valner Valme