Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst
7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal
Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Töögrupp: Merle Kasonen, Anu Almik, Katre Ratassepp, Keiu Krikmann, Linda al-Assi, Kertu Tuberg, Maarja Niinemägi, Ketli Tiitsar, Kristiina Nurk, Kateriin Rikken, Maret Sarapu, Kadi Pajupuu, Triin Jerlei
Näituse kujundus: Karli Luik (ab Kontekst)
Graafiline kujundus: Marje ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio)
Näituse installatsioon: Valge Kuup
7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaali üldnimetajaks ja juhtorientiiriks on seekord seatud termin „Ajavahe“. Vaieldamatult on tegu hea koondajaga. Selle egiidi all oli kunstnikel võimalik näitusele kandideerida nii uute teemast lähtuvate objektidega kui varem valminud töödele n-ö „mulli ümber kerida“, et need kontseptsiooni poolest žüriile seeditavamaks muuta. Kokku esitas oma loomingut 256 kunstnikku 32 riigist, kellest pääses püünele 49. Selline lai rahvusvaheline haare näitab ürituse prestiižsust ning pakub liigirikka ülevaate, mille puhul saab külastaja süüvida detailirohkusse ja ka üldistusi teha, et käsi valdkonna hetkeseisu pulsile panna.
Rakenduskunst on üks veider fenomen. Klassikalises kujutluses võiks sinna alla koondumas näha kunstnike kujundatud praktilist otstarvet omavaid objekte ja väikeseeriaid. Esteetilise nauditavusega laetud iga päev kasutatavaid esemeid. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse astudes satub selline definitsioon aga tugeva kahtluse alla. Triennaali peakorraldaja Merle Kasonen mainib näitusekataloogi sissejuhatavas tekstis, et korraldustiimi eesmärgiks oli kaardistada nüüdisaegse rakenduskunsti ja unikaaldisaini probleemistikku. Rakenduskunstil endal pole muidugi väga häda midagi. Probleemistikuna vaadeldakse siinkohal pigem küsimusi ja trende, millest ajendatuna kunstnikud tööd teevad.
Kui rakenduskunsti üheks parameetriks pidada objektide rakendatavust, siis selle koha pealt tekitab näitus palju huvitavaid küsimusi. Võiks väita, et eksponeeritud pole ühtegi tarbeasja. On mitmeid klaasist, puidust, tekstiilist, metallist ja keraamikast skulptuure, videoinstallatsioone ning kantamatuid ehteid. Sedasi ekspositsiooni keskel tekib küsimus, et mis on vahet rakendusliku klaasikunstniku tehtud skulptuuril ja traditsioonilise vabade kunstide taustaga skulptori tehtud skulptuuril, mille teostamiseks on kasutatud klaasi. Miks esimene esitleb oma loomingut tarbekunstina ja teine kaasaegse kunstitaiesena. Võiks järeldada, et ainus vahe tekib sellest, millise suunaga on tegija ülikoolis oma väljaõppe saanud. Meediumite segunemine on aktuaalne kõigis kunsti distsipliinides. Installatiivsed teatrietendused, interaktiivsed tehnoloogilised kangad, art science heliteosed, performatiivseid protsesse läbiv keraamika, ajas moonduvad ehted. Sellisel puhul tekib üldse küsimus, kas pole mitte rakenduskunsti kaitsev katustermin hakanud lekkima ja ajas iganenud?
Viimastel aastatel on ka akadeemilised ringkonnad hakanud aktseptima ja kasutusele võtma terminit „materjalikunst“, mille all vaadeldakse ühele kindlale tarbekunstis levinud materjalile keskendunud mõtteviisi. Kui skulptori esmane lähtepunkt on vorm ja kontseptsioon, mille väljendamiseks ta valib välja sobilikud vahendid, siis näiteks keraamiku peamiseks meediumiks on savi. See on nagu ankur. Maailma naba, mille ümber luua oma enda maailm. Mõtlemine läbi materjali. See pole enam kunstniku käskudele allutatud mateeria vaid kahekõne. Sündiva objekti esmaseks lähtepunktiks on keha ja materjali kontakt. Millised on töötlemise võimalused? Kui palju ma võin venitada enne kui murdub? Kui hapra konstruktsiooni annaks ehitada nii et ikka veel kannaks omaenda raskust? Pole ime et selliste küsimuste esitamisel jõutakse skulpturaalsete vormideni. Näiteks on kunstnik Hedvig Winge mänginud niiske saviga immutatud kanga järjenditega. Tunnistajad kunagisest objektide kohalolust. Protsessi dokumenteerijad. Lehvivate kangaste seinale sööbinud varjud.
Rakenduskunsti baasiks võiks nimetada käsitöötraditsiooni selle parimas tähenduses. Käsitöö omakorda seondub inimese kohaloluga. Inimese tehtud - inimestele kasutamiseks. Ehk sellest tulebki rakenduskunsti baasiga loojate kõrgendatud kehalisus. Füüsilise kohaloluga vaimsus. Samuti võiks rakendusliku haridusega kunstnike loomingus näha flirti kasutajakogemusega. Kuna traditsiooniliselt on tarbitavus rakenduskunsti üheks alustalaks, siis pööratakse ka vabaloomingu puhul rohkem tähelepanu just keha ning objekti suhtele. Igapäevasusest välja kasvanud erilisus. Kasutajakogemuse väänamine, teisendamine ja nihestamine.
Uusmeremaalasest kirjandusteadlane Don McKenzie on välja toonud, et raamatute puhul pole ainsaks info kandjaks vaid sõnade tagant avarduvad kontseptsioonid, vaid olulist rolli mängivad ka mitteverbaalsed elemendid. Tüpograafia, illustratsioonid, paberi paksus, lõhn, formaat, köide. Need kõik kujundavad inimeste emotsionaalset vastuvõttu ja tõlgendusviise. Ehk just seetõttu on Tallinnas Grand Prix´ga pärjatud Belgia ehtekunstnik Octave Vandeweghe võtnud seekord vaatluse alla kahvli, noa ja lusika. Meie tsiviliseerumisprotsessi kaastunnistajad. Jääb tunne, nagu Vandeweghe töömeetodid inspireeruksid antropoloogiast. Kaasaegse inimese etnograafiline materjal, mis on seatud suhtesse ajaloos toimunud materiaalse kultuuri protsessidega. Paralleelid esmaste kivist tahutud tööriistade, kõrgklassile omase kalliskivide lihvimise, euroopalike kultuuriliste kombestike ja igapäevasuse vahel moodustavad reaalsust väänava ja kummastava terviku. Argised keha nuumavad tööriistad on asetatud kunsti poeetilisele väljale. Triennaali peaauhind on igati välja teenitud tänu mõtestatud vaatlusele ja väga omapärasele teemalahendusele. Muidugi ei saa mainimata jätta noort iga, mis pakub põhjust Maarjamaal võidutsenud kunstniku edasisel karjääril silma peal hoida.
Lõpuks polegi kunstniku peaeesmärk oma loomingu sildistamine ja sobilikesse kartoteegisahtlitesse paigutamine, et publikul lihtsam defineerida oleks. Siinkohal peaks mängu tulema pühendunud kriitik ülesandega tunda kultuuriteooriat ja kunstiajalugu, tajuda hetkeolukorda, kanda kinnitavaid trende ja ennustada tulevikupotentsiaale. Kriitik, kes ei luba endale halva tuju või maitse-eelistuste baasilt „ärapanemist“, vaid omab sisemist kohustust valdkondi arendada. Kes omab lisaks teadmistele oskust teadmisi edasi anda. Taolise kriitika adekvaatsuse parameetriks on isiklik kogemus. Õnnestunud kunsti ära tundmiseks on vaja näha lõputult kunsti. Sellise eneseharimise ja silmaringi avardamise jaoks ongi Tallinna Rakenduskunsti Triennaali taolised massiivsed ülevaatenäitused ülimalt tänuväärsed.
Toimetaja: Valner Valme