Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst ({{commentsTotal}})

"Ajavahe". Autor/allikas: Paul Kuimet

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Töögrupp: Merle Kasonen, Anu Almik, Katre Ratassepp, Keiu Krikmann, Linda al-Assi, Kertu Tuberg, Maarja Niinemägi, Ketli Tiitsar, Kristiina Nurk, Kateriin Rikken, Maret Sarapu, Kadi Pajupuu, Triin Jerlei

Näituse kujundus: Karli Luik (ab Kontekst)
Graafiline kujundus: Marje ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio)
Näituse installatsioon: Valge Kuup

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaali üldnimetajaks ja juhtorientiiriks on seekord seatud termin „Ajavahe“. Vaieldamatult on tegu hea koondajaga. Selle egiidi all oli kunstnikel võimalik näitusele kandideerida nii uute teemast lähtuvate objektidega kui varem valminud töödele n-ö „mulli ümber kerida“, et need kontseptsiooni poolest žüriile seeditavamaks muuta. Kokku esitas oma loomingut 256 kunstnikku 32 riigist, kellest pääses püünele 49. Selline lai rahvusvaheline haare näitab ürituse prestiižsust ning pakub liigirikka ülevaate, mille puhul saab külastaja süüvida detailirohkusse ja ka üldistusi teha, et käsi valdkonna hetkeseisu pulsile panna.

Rakenduskunst on üks veider fenomen. Klassikalises kujutluses võiks sinna alla koondumas näha kunstnike kujundatud praktilist otstarvet omavaid objekte ja väikeseeriaid. Esteetilise nauditavusega laetud iga päev kasutatavaid esemeid. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse astudes satub selline definitsioon aga tugeva kahtluse alla. Triennaali peakorraldaja Merle Kasonen mainib näitusekataloogi sissejuhatavas tekstis, et korraldustiimi eesmärgiks oli kaardistada nüüdisaegse rakenduskunsti ja unikaaldisaini probleemistikku. Rakenduskunstil endal pole muidugi väga häda midagi. Probleemistikuna vaadeldakse siinkohal pigem küsimusi ja trende, millest ajendatuna kunstnikud tööd teevad.

Kui rakenduskunsti üheks parameetriks pidada objektide rakendatavust, siis selle koha pealt tekitab näitus palju huvitavaid küsimusi. Võiks väita, et eksponeeritud pole ühtegi tarbeasja. On mitmeid klaasist, puidust, tekstiilist, metallist ja keraamikast skulptuure, videoinstallatsioone ning  kantamatuid ehteid. Sedasi ekspositsiooni keskel tekib küsimus, et mis on vahet rakendusliku klaasikunstniku tehtud skulptuuril ja traditsioonilise vabade kunstide taustaga skulptori tehtud skulptuuril, mille teostamiseks on kasutatud klaasi. Miks esimene esitleb oma loomingut tarbekunstina ja teine kaasaegse kunstitaiesena. Võiks järeldada, et ainus vahe tekib sellest, millise suunaga on tegija ülikoolis oma väljaõppe saanud. Meediumite segunemine on aktuaalne kõigis kunsti distsipliinides. Installatiivsed teatrietendused, interaktiivsed tehnoloogilised kangad, art science heliteosed, performatiivseid protsesse läbiv keraamika, ajas moonduvad ehted. Sellisel puhul tekib üldse küsimus, kas pole mitte rakenduskunsti kaitsev katustermin hakanud lekkima ja ajas iganenud?

Viimastel aastatel on ka akadeemilised ringkonnad hakanud aktseptima ja kasutusele võtma terminit „materjalikunst“, mille all vaadeldakse ühele kindlale tarbekunstis levinud materjalile keskendunud mõtteviisi. Kui skulptori esmane lähtepunkt on vorm ja kontseptsioon, mille väljendamiseks ta valib välja sobilikud vahendid, siis näiteks keraamiku peamiseks meediumiks on savi. See on nagu ankur. Maailma naba, mille ümber luua oma enda maailm. Mõtlemine läbi materjali. See pole enam kunstniku käskudele allutatud mateeria vaid kahekõne.  Sündiva objekti esmaseks lähtepunktiks on keha ja materjali kontakt. Millised on töötlemise võimalused? Kui palju ma võin venitada enne kui murdub? Kui hapra konstruktsiooni annaks ehitada nii et ikka veel kannaks omaenda raskust? Pole ime et selliste küsimuste esitamisel jõutakse skulpturaalsete vormideni. Näiteks on kunstnik Hedvig Winge mänginud niiske saviga immutatud kanga järjenditega. Tunnistajad kunagisest objektide kohalolust. Protsessi dokumenteerijad. Lehvivate kangaste seinale sööbinud varjud.

Rakenduskunsti baasiks võiks nimetada käsitöötraditsiooni selle parimas tähenduses. Käsitöö omakorda seondub inimese kohaloluga. Inimese tehtud - inimestele kasutamiseks. Ehk sellest tulebki rakenduskunsti baasiga loojate kõrgendatud kehalisus. Füüsilise kohaloluga vaimsus. Samuti võiks rakendusliku haridusega kunstnike loomingus näha flirti kasutajakogemusega. Kuna traditsiooniliselt on tarbitavus rakenduskunsti üheks alustalaks, siis pööratakse ka vabaloomingu puhul rohkem tähelepanu just keha ning objekti suhtele. Igapäevasusest välja kasvanud erilisus. Kasutajakogemuse väänamine, teisendamine ja nihestamine.

Uusmeremaalasest kirjandusteadlane Don McKenzie on välja toonud, et raamatute puhul pole ainsaks info kandjaks vaid sõnade tagant avarduvad kontseptsioonid, vaid olulist rolli mängivad ka mitteverbaalsed elemendid. Tüpograafia, illustratsioonid, paberi paksus, lõhn, formaat, köide. Need kõik kujundavad inimeste emotsionaalset vastuvõttu ja tõlgendusviise. Ehk just seetõttu on Tallinnas Grand Prix´ga pärjatud Belgia ehtekunstnik Octave Vandeweghe võtnud seekord vaatluse alla kahvli, noa ja lusika. Meie tsiviliseerumisprotsessi kaastunnistajad. Jääb tunne, nagu Vandeweghe töömeetodid inspireeruksid antropoloogiast. Kaasaegse inimese etnograafiline materjal, mis on seatud suhtesse ajaloos toimunud materiaalse kultuuri protsessidega. Paralleelid esmaste kivist tahutud tööriistade, kõrgklassile omase kalliskivide lihvimise, euroopalike kultuuriliste kombestike ja igapäevasuse vahel moodustavad reaalsust väänava ja kummastava terviku. Argised keha nuumavad tööriistad on asetatud kunsti poeetilisele väljale. Triennaali peaauhind on igati välja teenitud tänu mõtestatud vaatlusele ja väga omapärasele teemalahendusele. Muidugi ei saa mainimata jätta noort iga, mis pakub põhjust Maarjamaal võidutsenud kunstniku edasisel karjääril silma peal hoida.

Lõpuks polegi kunstniku peaeesmärk oma loomingu sildistamine ja sobilikesse kartoteegisahtlitesse paigutamine, et publikul lihtsam defineerida oleks. Siinkohal peaks mängu tulema pühendunud kriitik ülesandega tunda kultuuriteooriat ja kunstiajalugu, tajuda hetkeolukorda, kanda kinnitavaid trende ja ennustada tulevikupotentsiaale. Kriitik, kes ei luba endale halva tuju või maitse-eelistuste baasilt „ärapanemist“, vaid omab sisemist kohustust valdkondi arendada. Kes omab lisaks teadmistele oskust teadmisi edasi anda. Taolise kriitika adekvaatsuse parameetriks on isiklik kogemus. Õnnestunud kunsti ära tundmiseks on vaja näha lõputult kunsti. Sellise eneseharimise ja silmaringi avardamise jaoks ongi Tallinna Rakenduskunsti Triennaali taolised massiivsed ülevaatenäitused ülimalt tänuväärsed.

Toimetaja: Valner Valme



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

Peeter Sauter

Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?

Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: