Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta ({{commentsTotal}})

Thundercat
Thundercat Autor/allikas: Youtube

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

Actress - "AZD" (Ninja Tune)

Briti elektroonik Darren J. Cunningham läks viiendal albumil tagasi konkreetsema gruuvi poole, aga et kindlamad biidid jäigaks ja betooniks ei muutuks, on lisanud seda enam plastilisust, tulemuseks nõtke hüpnotiseeriv ambient-house ja kodustatud kujutelm reivist. Peatants, parim tants.

Kuulake albumit.

Nevesis - "Pink Magnet Masters" (ise välja antud)

Paide rocki vimpel vajutas "refresh". Nevesise naasmine on terav, värske ja raju, aga need väärtused rock'n roll'i puhul enam ei üllata. "Pink..." on ka kineetiline, tundlik ja sisaldab vibrat.

Kuulake albumit.

Jlin - "Black Origami" (Planet Mu)

Jerrilynn Patton paneb oma teisel albumil masinad eksima inimliku loovuse vähetallatud teedele ja seetõttu on tema futuristlik ekskursioon mehhanitsistlikku (tuleviku)maailma kirgas ja lootustandev. Genealoogiliselt on stardipakuks footwork, aga sellelt on õnneks minema sööstetud. Siin on Amon Tobini kinemaatilisi rägastikke, post-dubstep'i õhulisust a la Mala ja sada neli asja, aga nende seas ohtralt sellist, mida muudel plaatidel sellises koosseisus pole. Ajuvõnge liigse raginata.

Kuulake albumit.

Thundercat - "Drunk" (Brainfeeder)

Jah, neid lapsepõlve tüütumaid, aga ometi kuhugi vereringesse nostalgiapauku ootama jäänud harmooniaid ja hõllandusi minusugused parimas eas pässid "Drunk'ilt" leiavad, ometi ma ei tea eriti palju viiekümbiseid, kes Thundercati kuulaksid. Mida noored siit leiavad? Kes Thundercati tegelikult kuulavad ja kel see üskseos puudub? Ma arvan, et osavat pillimängu ja kompositsiooni - aga see oleks tühitähi. Vaim loeb. Thundercat põimib loojangupopi tundega tehtud tervikuks, mis kõlab tegelikult rohkem post kui retro. 

Kuulake albumit.

Visible Cloaks - Reassamblage (RVNG)

Ambient, uusklassika, vaporwave, new age on mõni termin, mis selle Portlandi, Oregoni duo debüüdi kohta öeldud. Ega ükski määratlus pole vale, samas on iga neist liiga kitsas. Elektrooniline muusika, mis ei püüa sobituda stiilidesse, on vaba, mänguline ilus. Üks on siiski kindel: Jaapani elektrooniline futurism on teemaks ja üks nimi kangastub kahelt eri suunalt: Ryuichi Sakamoto, nii soolona oma elektrooniliste reiside kui electro-pop-grupi Yellow Magic Orchestra kirka, ent väändes helipildi poolest.

Kuulake.

12EEK Monkey - "Xibalba Spa" (Legendaarne)

Genka ja Põhjamaade Hirmu avalaks teeb seda, mille jaoks albumid üldse olemas on: loob omaette maailma ja koob tervikliku võrgu - sinna on põnev end sisse mässida lasta. Meeldetuletuseks, et digimaailm asub ka asjades, aga lahedamad asjad asuvad endiselt väljaspool neid kandjaid, pakiti limmartiraaž puust karpidesse, kus juures ka muid idusid peale helikandja.

Kuulake albumit.

Children Of Alice - "Children Of Alice" (Warp)

Children Of Alice on endiste Broadcasti liikmete uus projekt pärast kummitava raamatukogu popi bändi Broadcasti solisti Trisha Yearwoodi surma. Kui Broadcast kõlas mõnes mõttes retrolt (igal juhul moodsast ajast väljas), siis Children Of Alice läheb kõiges kaugemale: neli tontlikku pala (pikim 19 minutit) ei jää meelde konstruktsioonilt, küll aga meeleolult, mis kutsub seda albumit aina uuesti avastama. Kahjutu sõltuvus, aga kas on ikka kahjutu, või on hoopis kasulik?

Ikonika - "Distractions" (Hyperdub) 

Londoni muusik Sara Abdel-Hamid on dubstep'i taustaga, nagu tema tööandjaleiblist Hyperdub järeldada saab, ainult, et Hyperdubi alt tuleb juba aastaid seda muusikat, millele ka plaadifirma nimi viitab: hyperdub. Ja ka dub on siin vaid kujund. Ikonika pärineb Heathrow lennujaama lähistelt tööstusrajoonist, kust ta põgenes arvutisse tehnoloogiliste saundide rüppe ja tema kolmas album on selle konteksti pop: masinad ja hing.

Kuulake albumit.

The xx - "I See You" (Young Turks)

Mulle andke Jamie xx-i, aga kahte ülejäänud tüüpi (Romy Madley Croft ja Oliver Sim) pole vaja. Mul läks tükk aega, et xx-i kolmanda albumiga harjuda. Muss on jätk Jamie 2015 "In Colourile": värvilised, kirkad, puhtad kõlad hoolikalt ritta sätitutena; täpselt välja mõõdetud meloodiad ja püüdvad silmused; äratuntavalt oma käekiri. Romy ja Oliveri vokaalid aga tundusid tuimad. Jamie geniaalsus looloojana ja produtsendina jääb peale. Jah, "I See You" on peaaegu super pop-plaat.

Kuulake albumit.

Slowdive - "Slowdive" (Dead Oceans)

Eredaimad elamused tulevad sealt, kust neid ei oota. Mul ei olnud mingit põhjust igatseda Slowdive'i tagasitulekut. "Souvlaki" ja "Pygmalion" eri moel mõlemad head albumid olid 90ndail, ja mõjutanud kõiksugu järeltulnud peent indipoppi hoolega, aga Neil Halsteadi vahepealne grupp Mojave 3 mätsis mulle rohkem. Ja siis tuleb Slowdive 22 aastat hiljem ja sel albumil on kõik õige, kõik on õigesti tehtud. Rõhud, ruumid, õhud, viisid, biidid, kõlad, toodang. Tõsi, nad näitasid shoegaze'ile taldu juba oma põhi-tegutsemisajal, aga Slowdive'i neljas ehk esimene omanimeline kostab minu jaoks täpselt nii nagu peaks post-shoegaze-bänd kõlama aastal 2017.

Kuulake, kui veel pole või siis endiselt.

Nick Hakim - "Green Twins" (ATO)

Soul 2017. Mis asi on praegu soul, kui ta ei matki vana? Ummikus on see mõiste. Minu jaoks Burial on soul ja Syd on soul, aga paljude jaoks ei ole. Nick Hakim peaks küll kõigi jaoks soul olema, ja ometi ta pole retro, ei ole ka ultramoodne digiteenus. Nick Hakimil on kaunid meloodiad, sütitav esitus, 70ndate alguse Marvin Gaye kandvus ja 21. sajandi minimalism (valitud kõlade rõhutamine julma toimetamise meetodil) käsikäes 21. sajandi maksimalismiga (riskantne looehitus, paksud värvid ja forsseeritus). Suht veenev noh.

Proovige.

Shitney - "Earth Core" (ILK)

Oletame, et millalgi 21. sajandil tekib olukord, kus jazz hakkab kaotama seda, milleks ta jazz on: impro, mängurõõm, uljus, abstraktsus ja eksperimentalism. Ega seda olukorda ei ole, sest alati kuskil nurga taga teeb asja huvitavamalt kui ehk mõnel pealaval, kus kummardatakse traditsioone. Okei, aga lähmegi siis sinna nurga taha ja kuulame Shitneyt.

Flaming Lips - "Onboard The International Space" (Warner)

Kui rääkida rockbändidest, siis Flaming Lips on MINU bänd. Miks? Seks. Mul on kõiksugu nende obskuursused ja muidugi ka põhialbumid CD-dena riiulis. Ja siis ma mõt'sin, kas ma nende tänavust. "Oczy Mlodyt". Soovitan. Ok plaat, aga neil on paremaid. Aga siis tuli kontsertversioon uuest ja see on õige asi. Ma harva liveplaate kiidan. Mitte kunagi. Tegelikult see on kohati võltsitud live:) Palun.

Chaz Bundick Meets The Mattson 2 - "Star Stuff" (Company)

Siin tuleb retro, mis mulle meeldib. 60-70ndate Morricone, sama aja psühhjazz, 70ndate prog-soul, kosmoseprügi, fusioon ja napakad kidrakäigud. Miks ta pole retro siiski? Sest eks tagantjärele ole kerge tark olla ja seda kõike omal kombel kokku panna, omal ajal need kombod olid siiski teistsugused. Toro Y Moi mehe Bundicki väike seiklus, meeleolumuusika 2017.

Kuulake.

The Heliocentrics - "A World Of Masks" (Soundway)

Londoni jazz-funk-psühh-orkester võttis laulma sloveenlanna Barbora Patkova ja vajutas juurde hauntoloogiapedaali (mineviku meelevaldne rakettimine tulevikku) ja vaatamata auväärt kümmekonnale aastale selja taga (koostööd DJ Shadow ja Mulatu Astatkega, Gilles Petersonilt au ja kiitus jne) ehk nende kütkestavaim album või mulle ainult tundub see nii.

Kohati tegel't painab, aga lahti ka ei saa.

Kuulake albumit.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Anu Saluäär-Kall

Toimetajaauhinna pälvis Anu Saluäär-Kall

26. septembril, Euroopa keeltepäeval, avalikustati Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaat. Selle pälvis tänavu Loomingu Raamatukogu toimetaja Anu Saluäär-Kall pikaaegse väljapaistva ja mitmekülgse toimetamistöö eest.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Leonhard Lapin

Otseülekanne homme: Leonhard Lapini loeng

Arhitektuurimuuseum alustab sel sügisel uue loengute või vestluste sarjaga "Elav ruum". Esimesena astub üles kunstnik, luuletaja ja arhitekt Leonhard Lapin. ERR kultuuriportaal kannab 27. septembril kell 18 kohtumise üle.

MUUSIKA
Arvamus
"Mad Max: Fury Road" ("Mad Max: Raevu tee")

Tõnu Karjatse. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos

 

Katastroofi- ja maailmalõpuflimide arv on eriti kasvanud pärast sajandivahetust. Filmiuurija Zian Zhang leiab, et aastaks 2013 oli maailmalõputeemalisi filme toodetud rohkem kui eelmisel sajandil kokku. See võib ju nii olla, ammendavat filmide nimekirja pole ju veel keegi kokku pannud. 

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: