Arvustus. Uus alt-J kõlab paiguti nagu hulk B-pooli
Uus plaat
alt-J
"RELAXER" (Canvasback)
6/10
Kohtusin alt-J-ga esmakordselt mõned aastad tagasi Tartus ühel aasvahetuspeol. Samal ajal kui enamik eestlasi end väljas mäluaugu suunas tankis, kasutas seltskond sõpru kogunenud sotsiaalset kapitali, et arutada haridussüsteemi struktuurseid probleeme. Oleksin vestluses meeleldi osalenud, kui taustale mängima ununenud muusika poleks mind omamoodi transsi viinud. Midagi sügavat ja hüpnootilist tundus briti kolmiku aeglaselt lahti rulluvates, kuid siiski kutsuvalt meloodilistes helimaastikes.
Kahe soojalt vastu võetud plaadiga on ansambli näol muidugi vahepeal lisandunud kuulsuse ja üldiste trendide tingimustes tegemist korraliku kahtlusalusega muutumaks järjekordseks staadionitele sobivaks tühjaks pooltantsulkaks (vaatan näiteks teie suunas, Kasabian). Eepilised ja ekspansiivsed noodid on alt-J muusikas algusest peale pidevalt kohal olnud. Esialgseks kergenduseks on uue plaadi suund pigem minimalistlik ja rahulik.
Avalugu "3WW" (vt alt videot) on täpselt selline pala, mis muusikakriitikuid suid vesistama sunnib – iga käigu puhul võib otsida võrdlusi ja mõistatada, kust mingi element täpselt pärit olla võiks. Avang on tšill, natuke nagu džäss, natuke nagu pühalik, kergelt idamaise kõlaga, vahepeal saateks kerge vinüülisahin, vihmapiisad, lisaks meeldiv naisvokaal. Siis lendab peale plaadi ilmselt kõlavaim käik. Zero one one one zero zero one one. See on juba une pealt äratuntav alt-J, justkui kergel üleoleval irvel omapärast popmuusikat mängimas ilma et see kordagi labaselt kuulajale meeldida soovivaks, pealetükkivaks muutuks. Kahjuks võib ette rutates öelda, et puhtalt meeldejäävuse osas jääb see ka plaadi tipphetkeks.
alt-J debüüdi "An Awesome Wave" tugevus oli tõsiasi, et sinna jagus täiesti erinevates suundades sahmivaid tipphetki, mis kogu eklektilisuse kiuste lõpuks ikkagi suurepäraseks tervikuks kõlasid. Helgelt suvine "Something Good", vastupandamatult armas "Matilda", painavalt närviline "Breezeblocks", kütkestavalt müstiline "Taro". "Relaxer" rihib rohkem bändi teise albumi "This Is All Yours" ühtlasema atmosfäärilisuse suunas, kuid kõlab paiguti nagu hulk B-pooli ning kipub tähelepanu hoidmisel üsna kerglaseks jääma.
"Hit Me Like That Snare’is" on garaažibändi vaba kätt, isegi psühhedeelsust. Öeldakse valjult välja, et mindagu pikalt ja nemad teevad seda, mida tahavad. Tore-tore, kuid kuna mingile pungile bänd mujal ei pretendeeri, mõjub see rohkem kohatu puberteedihõngulise plakatihüüdena. Traditsionaali "House of the Rising Sun" tõlgendamine on omakorda huvitav ja ansambli jaoks uueks suunaks, aga kas see end taasmängima kutsub või kunagi uuesti meenub, julgen sügavalt kahelda. Sama võib õigupoolest öelda enamiku lugude kohta plaadil. Ka terviklikku arusaama, milline bänd alt-J aastal 2017 ikkagi olla soovib, päriselt ei moodustu.
alt-J tugevus pole ju õigupoolest kunagi olnud eriline eksperimentatsioon või esiletükkiv originaalsus. Pigem hoolikad kompositsioonid, läbimõeldud ja seinast seina mõjusid kombineeriv helikeel. Ei irdu selles osas ka "Relaxer" ja oma ausatajad see plaat kahtlemata leiab. Näiteks "Adeline" on ju õigupoolest igati kaunis pala ja kogu albumi teine pool oma pikkade lugudega üllatavalt napp, akustiline, vaikne, mõtlik. Eraldivõetuna on need lood igati kuulatavad, aga tervikuna ujub plaat aegamööda kuhugi taustale ära. Valdavalt sümpaatse materjali kiuste ei usu, et järgmisel aastavahetuspeol seda kõike sama lummatult kuulama jääksin.
Toimetaja: Madis Järvekülg