Arvustus. Meie tüdruk tegi Trumpile ära
Uus raamat
Keiti Vilms
"@keitivilms"
Eesti esimene säutsukogumik
Tänapäev
Vaadake, vanasti, kui jooksid ringi trilobiidid ja punalimukad, oli raamatute lõpus tugevalt rohkem lisateavet. Kasutamisjuhis ka või siis vähemalt suunis, et kellele mõeldud. Eelkoolieale, nooremale koolieale, keskmisele ja vanemale, vanemale. Kui seda määratlust polnud, selge, vanainimeste raamat, järelikult risk. Võis olla avameelselt abielust, aga ka mingi täielik tsement.
Lisaks, et millal laduda antud, millal trükkida antud, millal Glavlit oma lõpliku dobroo andis, jäi kuskile sinna vahele ja uurivamad vaimud tegid järeldusi. Isegi trükikoda ühes trükitehnika äramärkimisega, kas kõrg- või ofset, oli häbematult avalikustatud. Muidugi trükiarv.
Ja maht. Mitu trükipoognat, mitu arvestuspoognat. Mis see viimane on, olen kunagi õppinud, aga täiesti ära unustanud.
Trükipoogen on 40 tuhat tähte. Sinane teos seisab koos säutsudest-tviitidest, mis mu teada ei saa ületada 140 tähte. Ühel leheküljel üks. Mõni täismahus, mõni päris lühike. Võttes keskmiseks, ütleme, sada, saame lihtsa korrutustehtega umbes 17 tuhat märki.
No mihuke paberi raiskamine, karjuksid kõik vanad peerud, kelle tüvitekstid omal ajal seisid, sest paberifond oli ära kulutatud ja enne järgmist kvartalit polnud lootagi.
Loodetavasti on eelnenud mulaga veel kord ära meenutatud minu kuulumine säutsueelsesse põlvkonda. Kel võib küll olla oma Twitteri konto, aga kes sellega sottigi teha ei oska ega aru saa, milleks.
Ometi oskab isegi brontosaurus vaimustuda vaimukusest. Millest see raamat otsast otsani koosneb. Puhtast keelemängust, esimesest säutsust viimaseni. Viska lahti, kust tahad, vuntsiotsad ronivad kõrvaaugust sisse.
„Taimetoitlased on peast sojad”.
Rohkem pole ehk vajagi näited tuua, ma arvan.
Juba see, et raamat algab eesti säutsunduse suurmeistri, suurkuju Toomas Hendrik Ilvese lõbusate kiidusõnadega, rõõmustab südant.
Vaimustav. Näe, kuis noorem rahvas oskab nende uute vidinatega ümber käia. Võib, võib küll, väita, et lugupeetud Keiti Vilms on loonud suisa uue kirjandusvormi. Või siis vähemalt teinud säutsust kunsti. Tõestades, et reeglid ja vorminõuded ei tarvitse üldse halvad olla. Haiku on ikka haiku, sonett on ikka sonett, nüüd, pärast selle raamatu lugemist, võib nentida, et säuts kas on on säuts või ei ole, võttes Keiti Vilmsi loomingu mõõdupuuks.
Raamat on ka häbematult ilus – vanad peerud röögiksid veel enam, et miks mingile nolgile jne – juba enne lahtitegemist. „Issand Jumal, must samet,” nagu öeldi ühes Priit Pärna filmis. No ja tundubki näpu all nii. Tahaks arhivaari valged kindad kätte panna. Tõsiselt. Ostaks või mitu tükki, hea väärtusliku välimusega kingitus kellele tahes.
Nii et võta end koomale, Trump, oma tviitidega. Meie plika paneb sulle pika puuga.
Toimetaja: Valner Valme