Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel ({{commentsTotal}})

Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer Autor/allikas: Nora Jacobs

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer on kunstnike tandem, mis tegutseb ühiste eesmärkide nimel juba aastast 2012. Olles mõlemad tuntud rohkem tegevuse poolest teatrilaval, tõstsid nad seekord oma loomingu black box´ist white cube´i. Eksponeeritakse kolme videoteost. Hetkes hääbuv teatrimaagia on asendunud tehnoloogilise reprodutseeritavusega. Kunstnikepaar jäi aga kehalisusele ja etenduslikkusele truuks. Kuna tegu on koreograafia dokumentatsiooniga, siis puhtalt videokunstiks on seda raske liigitada. Tantsuks samuti. Pigem on interdistsiplinaarsele kunstile kohaselt natuke siit ja natuke sealt. Mõista-mõista, mis see on?: otsast saad kinni aga kätte ei anna.

Raskesti defineeritavates kunstivormides on midagi võluvat ja puhast. Klassikaliste meediumite puhul on paratamatu, et teos saab kaasa terve suure suguvõsa. Näiteks maal. Suuri üldistusi tehes võiks öelda, et luues ükskõik millise maali, kannab see tegevus juba iseeneses maalimise akti pärandit alates kiviaegsetest kaljujoonistest. Sellest on hea rääkida. Vähemagi geomeetrilisema käsitluse puhul saab koheselt tõmmata paralleele kubismi või mõne muu pöörangulise stiliseeriva mõttemuutusega ajaloos. Nagu juba öeldud, kogu suguvõsa tuleb kaasa. Lahedad tädipojad, nõme onu Heino ja noorusaegu heietavad vanavanemad. Ning samas on see ka tohutu vastutus. Olla mantlipärija, kogemuse kandja ning samas uuenduslik. Kui aga näitusel eksponeeritud tööd ei saa kergekäeliselt sildistada, tekib ka teost vastu võttes vabanemine üleliigsete seoste taagast. Nüüd oleneb kõik aga kunstniku enesekriitikast, selgroost, kõhutundest ja andest, kuidas ta selle vabadusega toime tuleb.

Hobusepea galerii esimesel korrusel satub silmitsi paberirullile projitseeritud videoteosega. Kunstnikepaar seisab kõrvuti. Nende peade kohal tiksuvad nulli poole elektroonilise kella numbrid. Loeb sekundeid etteaste lõpuni. Kunstnikud ise loevad valju häälega ette erinevaid numbrikombinatsioone ning vahetavad aeg-ajalt positsioone. Kõik toimub kellavärgi täpsusega. Iga liigutus on läbimõeldud, lavastatud, sissetreenitud. Kunstnikud esitavad seda eeskujuliku tantsunumbrina. Veidi isegi liiga eeskujulikuna. Kohati meenutab tublide koolitüdrukute etteastet kooliaasta lõpuaktuse taidluskavas. Dünaamiline luuletuse lugemine ilmestavate liigutuste saatel.

Veidrad segadusse ajavad numbrijadad tahaksid mõjuda kummastavalt. Ebaloomulikud, ilma põhjuse-tagajärjeta žestid. Tahaks tunda, kuidas selline igapäevaste detailide kombinatsioonidest tekkiv absurd hakkab mõjutama minu info vastuvõttu. Paneb tavalist numbriloendust ja stardipaugu ootust teise nurga alt vaatama. Defineerib ümber kahe punkti – tähelepanu ja start – vahel tekkivat pausi. Seda murdosa sekundit, kus organism lülitub ümber tavakeskkonnast võistlusmomenti. Aga ei tunne. Vaatan video mitu korda läbi. Ikka ei tunne. Näen kunstiteose ühe ülimliku väärtusena võimet panna maailma teise pilguga nägema. Igapäevasuse ümberdefineerimist. Mõtestamist. Aga kuni lõpuni ei murra ma ise välja oma peas tekkinud etlevate koolitüdrukute kuvandist.

Laskudes allkorrusele, võtab vaatajat vastu seinale projitseeritud video, kus kaks kunstnikku kõnnivad puidust sammastega koridoris, suur pappkast üle pea tõmmatud. Nad põrkavad pimesi kõndides vastu poste, astuvad sammu kõrvale ja põrutavad uue hooga puusse. Selle kõrval asuvas videos monteerib kunstnikepaar tantsuliste liigutustega IKEA stiilis riiulit. Üks võtab teatraalse aeglustatud liigutusega plaadi, teine haarab üleelusuuruse žestiga taskust tapi ning pistab plaadis olevasse auku. Sedasi tantsivad nad kuni riiuli valmimiseni, mispeale asuvad väljateenitud puhkusena selle peale istuma.

Siirad ja lihtsad motiivid. Nii lõputu peaga puusse jooksmine kui ka töötegemise raskus on stiliseeritud koomiliseks ja mänguliseks etteasteks. Selline kerge naivistliku lähenemisega lavastatus läbib nii kunstnike ühist loomingut kui ka Tiina Söödi varasemaid Eestis esitletud projekte. Kohati rasked teemad leiavad esitluse positiivses ja humoorikas võtmes. Iga liigutus on arvel ning veidi kohmetu ettevaatlikkusega publiku ette toodud. Üleüldises pildis hakkab see liigne ettevaatlikkus isegi natuke häirima, sest maandab narratiivide taga peituvat jõudu. Võimalik, et jõulisemad liigutused ja selgem kontsentreeritus puhastele detailidele võiks vähendada "me nüüd näitame korra selle tantsukava ette" emotsiooni.

Siirust ja ausust ei saa muidugi pahaks panna. Need on niigi haruldased nähtused. Aga alati on oht kalduda nendega naiivsusesse. Ja naiivsus on omakorda jube ühetasandiline nähtus. Humoorikat kergust varjutas kohati tunne, et kas see siis ongi kõik. Peenrad on ette näidatud ja what you see is what you get? Sisimas hakkas kripeldama, et kas võimetus pealispinnast läbi närida tuleneb vaatajana vähesest edust teosega kontakti luua või ei avaldugi selle alt varjatud kihte, milles sügavuti liikuda.

Keskaegsetes õukondades oli narr üks väheseid, kes sai lubada endale läbi huumori tõe rääkimist ja valupunktidele vajutamist. Sarnaste võtetega tõi Sööt 2015. aastal lavale etenduse "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised", kus läbi mängulise huumoriprisma toodi vaataja ette valusad lood varjatud ja vähetunnistatud ebavõrdsusest sugude vahel. Lood ülekohtust naiste vastu, meeste varjatud sundusest olla surmani rabavad emotsioonitud masinad, põlastavate pilkude koormast, mida seksuaalvähemused igapäevaselt kandma peavad. Naerma ajavad lood, sest need olid nii äratuntavad. Naer, mis aitas pinnale kerkida oma raskesti tunnistatavatel eelarvamustel ja silmitsi seista ühiskonna poolt sisseistutatud salaveendumustega. Näitusel "Õigeaegselt" aga huumori tagant nii palju sügavamaid tähendusi koorumas ei paistnud.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: