Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel
SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer on kunstnike tandem, mis tegutseb ühiste eesmärkide nimel juba aastast 2012. Olles mõlemad tuntud rohkem tegevuse poolest teatrilaval, tõstsid nad seekord oma loomingu black box´ist white cube´i. Eksponeeritakse kolme videoteost. Hetkes hääbuv teatrimaagia on asendunud tehnoloogilise reprodutseeritavusega. Kunstnikepaar jäi aga kehalisusele ja etenduslikkusele truuks. Kuna tegu on koreograafia dokumentatsiooniga, siis puhtalt videokunstiks on seda raske liigitada. Tantsuks samuti. Pigem on interdistsiplinaarsele kunstile kohaselt natuke siit ja natuke sealt. Mõista-mõista, mis see on?: otsast saad kinni aga kätte ei anna.
Raskesti defineeritavates kunstivormides on midagi võluvat ja puhast. Klassikaliste meediumite puhul on paratamatu, et teos saab kaasa terve suure suguvõsa. Näiteks maal. Suuri üldistusi tehes võiks öelda, et luues ükskõik millise maali, kannab see tegevus juba iseeneses maalimise akti pärandit alates kiviaegsetest kaljujoonistest. Sellest on hea rääkida. Vähemagi geomeetrilisema käsitluse puhul saab koheselt tõmmata paralleele kubismi või mõne muu pöörangulise stiliseeriva mõttemuutusega ajaloos. Nagu juba öeldud, kogu suguvõsa tuleb kaasa. Lahedad tädipojad, nõme onu Heino ja noorusaegu heietavad vanavanemad. Ning samas on see ka tohutu vastutus. Olla mantlipärija, kogemuse kandja ning samas uuenduslik. Kui aga näitusel eksponeeritud tööd ei saa kergekäeliselt sildistada, tekib ka teost vastu võttes vabanemine üleliigsete seoste taagast. Nüüd oleneb kõik aga kunstniku enesekriitikast, selgroost, kõhutundest ja andest, kuidas ta selle vabadusega toime tuleb.
Hobusepea galerii esimesel korrusel satub silmitsi paberirullile projitseeritud videoteosega. Kunstnikepaar seisab kõrvuti. Nende peade kohal tiksuvad nulli poole elektroonilise kella numbrid. Loeb sekundeid etteaste lõpuni. Kunstnikud ise loevad valju häälega ette erinevaid numbrikombinatsioone ning vahetavad aeg-ajalt positsioone. Kõik toimub kellavärgi täpsusega. Iga liigutus on läbimõeldud, lavastatud, sissetreenitud. Kunstnikud esitavad seda eeskujuliku tantsunumbrina. Veidi isegi liiga eeskujulikuna. Kohati meenutab tublide koolitüdrukute etteastet kooliaasta lõpuaktuse taidluskavas. Dünaamiline luuletuse lugemine ilmestavate liigutuste saatel.
Veidrad segadusse ajavad numbrijadad tahaksid mõjuda kummastavalt. Ebaloomulikud, ilma põhjuse-tagajärjeta žestid. Tahaks tunda, kuidas selline igapäevaste detailide kombinatsioonidest tekkiv absurd hakkab mõjutama minu info vastuvõttu. Paneb tavalist numbriloendust ja stardipaugu ootust teise nurga alt vaatama. Defineerib ümber kahe punkti – tähelepanu ja start – vahel tekkivat pausi. Seda murdosa sekundit, kus organism lülitub ümber tavakeskkonnast võistlusmomenti. Aga ei tunne. Vaatan video mitu korda läbi. Ikka ei tunne. Näen kunstiteose ühe ülimliku väärtusena võimet panna maailma teise pilguga nägema. Igapäevasuse ümberdefineerimist. Mõtestamist. Aga kuni lõpuni ei murra ma ise välja oma peas tekkinud etlevate koolitüdrukute kuvandist.
Laskudes allkorrusele, võtab vaatajat vastu seinale projitseeritud video, kus kaks kunstnikku kõnnivad puidust sammastega koridoris, suur pappkast üle pea tõmmatud. Nad põrkavad pimesi kõndides vastu poste, astuvad sammu kõrvale ja põrutavad uue hooga puusse. Selle kõrval asuvas videos monteerib kunstnikepaar tantsuliste liigutustega IKEA stiilis riiulit. Üks võtab teatraalse aeglustatud liigutusega plaadi, teine haarab üleelusuuruse žestiga taskust tapi ning pistab plaadis olevasse auku. Sedasi tantsivad nad kuni riiuli valmimiseni, mispeale asuvad väljateenitud puhkusena selle peale istuma.
Siirad ja lihtsad motiivid. Nii lõputu peaga puusse jooksmine kui ka töötegemise raskus on stiliseeritud koomiliseks ja mänguliseks etteasteks. Selline kerge naivistliku lähenemisega lavastatus läbib nii kunstnike ühist loomingut kui ka Tiina Söödi varasemaid Eestis esitletud projekte. Kohati rasked teemad leiavad esitluse positiivses ja humoorikas võtmes. Iga liigutus on arvel ning veidi kohmetu ettevaatlikkusega publiku ette toodud. Üleüldises pildis hakkab see liigne ettevaatlikkus isegi natuke häirima, sest maandab narratiivide taga peituvat jõudu. Võimalik, et jõulisemad liigutused ja selgem kontsentreeritus puhastele detailidele võiks vähendada "me nüüd näitame korra selle tantsukava ette" emotsiooni.
Siirust ja ausust ei saa muidugi pahaks panna. Need on niigi haruldased nähtused. Aga alati on oht kalduda nendega naiivsusesse. Ja naiivsus on omakorda jube ühetasandiline nähtus. Humoorikat kergust varjutas kohati tunne, et kas see siis ongi kõik. Peenrad on ette näidatud ja what you see is what you get? Sisimas hakkas kripeldama, et kas võimetus pealispinnast läbi närida tuleneb vaatajana vähesest edust teosega kontakti luua või ei avaldugi selle alt varjatud kihte, milles sügavuti liikuda.
Keskaegsetes õukondades oli narr üks väheseid, kes sai lubada endale läbi huumori tõe rääkimist ja valupunktidele vajutamist. Sarnaste võtetega tõi Sööt 2015. aastal lavale etenduse "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised", kus läbi mängulise huumoriprisma toodi vaataja ette valusad lood varjatud ja vähetunnistatud ebavõrdsusest sugude vahel. Lood ülekohtust naiste vastu, meeste varjatud sundusest olla surmani rabavad emotsioonitud masinad, põlastavate pilkude koormast, mida seksuaalvähemused igapäevaselt kandma peavad. Naerma ajavad lood, sest need olid nii äratuntavad. Naer, mis aitas pinnale kerkida oma raskesti tunnistatavatel eelarvamustel ja silmitsi seista ühiskonna poolt sisseistutatud salaveendumustega. Näitusel "Õigeaegselt" aga huumori tagant nii palju sügavamaid tähendusi koorumas ei paistnud.
Toimetaja: Madis Järvekülg