Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu ({{commentsTotal}})

Leelo Tungal
Leelo Tungal Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

ILONA MARTSON: Selle intervjuu lindistus algab Pegasuse kohvikus. Mis on selle paiga tähendus sinu elus? Kuulud ju sellesse põlvkonda, kelle noorusajal oli see n-ö kultuskoht.

LEELO TUNGAL: Eks praegu öeldakse jah, et „kultuskoht” — tookord ei kasutanud seda sõna keegi. Pärast keskkooli oli see lihtsalt üks osa minu elust. Ei kujuta ette, et Tallinnas olles olnuks mõni päev, kui ma siit läbi ei astunud. Võib-olla haigena ei käinud... Tookord ei olnud ju inimestel telefoni, Pegasus oligi see koht, kus info liikus. Eks me lugesime vastastikku luuletusi ja vahetasime raamatuid. Raekoja platsi lähedal oli Mündi tänava antikvariaat, sealt ikka vahel keegi tõi midagi ja näitas kõigile.

Ma ei saanud ju pärast keskkooli esimesel aastal Tartu ülikooli sisse. Ise olin süüdi — ei õppinud eksamiteks üldse, olin harjunud koolis viieline olema ja arvasin, et sellest piisab. Käisin Tallinna 42. keskkoolis, praeguses Kadrioru Saksa gümnaasiumis, ja enne kooli lõppu pidi ilmuma „Noorte luulekassetis” ka minu esimene luulekogu — paraku ei jõudnud see tähtajaks, kuna luulekasseti karpe tegi Eesti Pimedate Ühing, ja nad ei saanud karpe valmis. Olin kõigest seitsmeteistaastane...

I. M.: No aga luuletaja peabki ju noor olema!

L. T.: Heh, see on õige jah. Ja mõni on igavesti noor! Aga mina ei ole... Naudin elu eri vanuses ja praegu küll miniseelikuga ringi käia ei tahaks!

Igal juhul oli ülikoolist väljajäämine mulle kohutav löök. Konkurss eesti filoloogiasse oli väga suur ja ma sain eksamitel liiga palju neljasid. Eks seal oli oma hierarhia ka — eelisjärjekorras said sisse sõjaväes käinud ja need, kes olid aasta enne teinud tootvat tööd. Rääkimata siis medalisaajatest, kelle hulka ma ei kuulunud. Ju olin ise tõesti laisk ja lohakas.

Vahepealsel aastal kirjutasin lugusid Noorte Häälele. Ja kevadel asendasin — ehkki ise polnud ülikooli sisse saanud — Ruila kooli keele- ja irjandusõpetajat, kes oli parajasti kaugõppes ülikooli lõpetamas. Järgmisel suvel astusin Tartu ülikooli ainult viitega sisse, sest siis ma juba valmistusin ja lugesin korralikult raamatuid.

I. M.: Kui palju neid, kellega sa pärast keskkooli lõppu Pegasuses istusid, ka kirjandusse jäi?

L. T.: Väga palju. Pigem oli vähe neid, kes ei jäänud... Põhiliselt istusime, jõime kohvi, väga harva ka veini — selleks polnud rahagi. Lisaks mustale kohvile oli moes hoopis tomatimahl soola ja pipraga!

Käis aktiivne käsikirjaliste almanahhide tegemine. „Hees” tuli välja ja mõni muu asi veel. Minu keskkooliaegne sõbranna Imme Viidalepp oli paljundaja — almanahhe paljundati ju kirjutusmasinaga. Kusjuures kogu minu ülikooliaja levis legend, et kui paljundada alla 50 eksemplari, siis see tsensuuri alla ei lähe, ja sellest ka lähtuti. Alles tagantjärele tuli välja, et see oli väljamõeldis, ja tegelikult oleks pidanud ka kolmes eksemplaris paljundatud tekst tsensuurist läbi käima. Muidugi, ametlikult ei tsenseeritud ka mudilaste kirjandust — aga kui Brežnevi sünnipäeva paiku ilmunud lasteajakirjas olid karule liiga paksud kulmud joonistatud, tõusis suur pahandus!

Pegasuses käis tookord omajagu kirjanike maja rahvast: Lembit Remmelgas kiikas mõnikord üle prillide; kui Eno Raual oli hea tuju, käis lauast lauda ja mängis noortele daamidele, kelle hulka ka mina kuulusin, viiulit. Meie lauas istusid pidevalt Juhan Viiding, Eduard Molok, Heigo Viiras, Ago Rullingo, Viivi Heinla, Rein Ruutsoo, Miralda Laagus, sagedasti ka Viivi Luik, Jaan Paavle, muusikutest Peep Lassmann ja Tarmo Lepik. Pegasus oli ka Tartu boheemlaste Tallinna residents. Johnny B nimetas küll kohvikut liiga peenutsevaks, kuid tegelikult meeldis siin tallegi. Kõiki ei jõuaks üles lugeda, sest Pegasuses käisid nii „pansokad” kui teised konservatooriumi tudengid. Lauad läksid ikka hästi täis.

Kõige rohkem sebis Pegasuses ringi Viidingu Juhan. Tema lihtsalt ei püsinud kaua ühe koha peal, liikus justkui ujudes või lennates trepist üles ja trepist alla, ikka natuke pea ees, nagu tal kombeks — ime, et alla ei kukkunud. Mäletan, ühel keskpäeval ilmus ta välja, näol mitu leukoplastist plaastrit. Oli läinud hilja õhtul koju, siiasamasse Harju tänava majja, ja üritanud trepikoja uksest, kus juba aastaid polnud klaasi ees, sisse astuda. Ainult et vahepeal oli uks ära klaasitud. Ja Juhan astus siuh! läbi klaasi. Pärast kirus, et kurat, muidu ei saa arugi, et keegi kunagi ukseklaase peseks, aga kui inimene tahab öösel koju minna, on klaas isegi liiga puhas.

Kuid kõige esimest korda käisin ma Pegasuses koos Oskar Kruusiga. Ta kutsus mind kirja teel kohvikusse! Nagu ta enne mind oli kutsunud Viivi Luige. Viivi uuris hiljem — kas ta pakkus sulle ka viinereid kartulisalatiga? Ja just täpselt seda ta tegi! Kruus kutsus kõiki luulekasseti autoreid ükshaaval endaga sööma. Ta oli ju luulekasseti kolleegiumi esimees ja mängis noorte autorite ees laia lehte. Sain ka mina süüa neid hästi kibeda sinepiga viinereid. Lisaks viineritele olid Pegasuse menüüs veel puljong pirukaga ja Taani võileib.

I. M.: Kuidas sa üldse luulekassetti sattusid? Kujutan ette, et toonastes kirjastamistingimustes oli see justkui loteriivõit...

L. T.: Kusjuures oli jah! Alles palju hiljem kuulsin, kes kõik sel aastal olid kandideerinud: Kalle Kurg, Ave Alavainu ja ilmselt veel väga paljud. Ma olin alles keskkooliplika... Läks nii, et linna keskkooli tulles hakkasin rohkem kirjutama. Eks ma tundsin ennast esialgu väga üksildasena. Tulin ju väikesest maakohast, kus kõik kõiki tunnevad, ja siis sattusin linnakooli, kus klassis on nelikümmend õpilast, õpetajad teietavad. Elada tuli tädi juures ühiskorteris, mida olen üsna täpselt kirjeldanud raamatus „Neitsi Maarja neli päeva” — ainuke tegelane, kes sealt välja jäi, oli tütarlaps, kes öösiti oma toas noormehi vastu võttis. See oli väga karm elukool.

Kirjutamine hoidis mind vee peal. Imme Viidalepp, kellega olin varem olnud kaua aega kirjavahetuses, õppis Tallinna 21. keskkoolis. Hakkasime koos käima kirjanduslikel kolmapäevadel — mitte ainult Pegasus polnud oluline, vaid musta laega saal ikka ka! Need kolmapäevad olid väga populaarsed, saalid puupüsti täis, vaimustus haripunktis. Osalesin ka koolide kirjandusringide kokkutulekul, kus meie grupi juhendajaks sattus Ralf Parve. Sai siis oma luuletusi loetud. Parve uuris, kas mul on neid veel. Tõin teisel päeval juurde — need olid kladesse kirjutatud. Parve arvas, et võiksin proovida nendega kassetti kandideerida. Minu kirjasõber, aasta vanem Viivi Luik, oli eelmisel aastal kassetis esinenud ja julgustas samuti — proovigu ma ikka, see polevat üldse hull. Tänu tema julgustusele söandasin oma kogukese kokku panna — õiget kirjutusmasinat polnud, isa oli kuskilt hankinud uhke nimega Saksa trofeemasina Continental, mille E-täht hüppas. Lõin luuletused kolmes eksemplaris ümber, saatsin ära ja jõudsin juba unustada, kui äkki selgus, et need lähevadki kassetti. Siis tundsin, et olen õnnega koos. Õnn oli nii suur, et ei julgenud sellest õieti rääkidagi.

Ja kui ma siis lõpuks kassetti sisse olin saanud, olin nii-öelda „autorite seas”, mis muide ei tähendanud ülikooli mõttes sugugi head. Sõprade mõttes küll — Tartu boheemlased võtsid mind kohe omaks. Aga näiteks eesti kirjanduse ajaloo puhul sain kõvasti hurjutada, et „ise küll raamatu autor, aga ei tea Arveliuse luulekogu, kus on koguni kaheksa luuletust!” või „ise veel luuletaja, aga ei tea Kalevipoja teise unenäo täpset kirjeldust!”.

Siiski sai ülikooli ajal Edasisse, kus töötasid Tõnis Lehtmets ja Maie Kalamäe, oma luuletusi antud, kuna seal avaldati umbes korra kuus noorte loomingut. Edust julgustatuna söandasin pakkuda Edasisse ka oma Pegasuse sõprade luulet — Rullingo Ago ja Viidingu Juhani asju.

I. M.: Ja ilmusid ka?

L. T.: Rullingo Ago omad ilmusid (varjunime Kari Ahk all), Juhani omad mitte. Tema kohta öeldi — mida ma Juhanile muidugi edasi ei rääkinud — „suure isa väike epigoon”. Minu meelest oli see täielik absurd, sest Juhanil olid tõesti head luuletused, juba algusest peale oli seal oma kõver kullatera sees. Arvan ka, et pärast seda ei andnud Juhan oma luuletusi enam kunagi Edasile, kuigi tema eakaaslaste asju seal näpuotsa kaupa ju ilmus, nad avaldasid isegi Johnny B-d.

Panin ülikooli ajal kokku veel ühe kogu. Mäletan, käisin kolmandal kursusel ja oli suvi, kui selle Pärnu maanteel asuva kirjastuse Eesti Raamat pikast trepist üles viisin. Sõbrad olid selle enne põhjalikult läbi arutanud — siis oli kombeks, et luulet loeti üksteisele ette ja arutati. Viivitasin veel, et teen Pegasuses ühe kohvi ja... kui lõpuks läksin, siis hõikas Juhan oma maskis häälega üle terve kohviku: „Mine jah, Leelo, Eesti Raamatusse oma kogu ära viima!” Tundsin, kuidas Pegasus ja ka Tartu ülikooli kohvik olid parajaks aasimise kooliks. Seal ei käinud halvas mõttes ärapanemine, vaid pigem lõbus hammaste teritamine.

I. M.: Ja mis siis sellest luulekogust sai?

L. T.: Eks see seisis ja seisis, kuni ma — jälle sõprade õhutusel — läksin uurima, milles asi. Tookord olid kirjastuses kaks kõige tähtsamat tegelast Aksel Tamm ja Jaan Toomla — toredad mehed mõlemad, kummalgi suur kabinet käes. Toomla siis küsis seal oma kabinetis minult: „Kas te teate, milline paberi­puudus on praegu Nõukogude Liidus?” Ma polnud sellest midagi kuulnud — poed olid ju raamatuid täis... Tema küsis edasi: „Kui teie oleksite minu asemel, siis mida te otsustaksite — kas anda välja Tammsaare kogutud teoste järgmine köide või noorluuletaja Leelo Tungla raamatuke?” Ja mina vastasin ausalt: „Eks ikka Tammsaare.” — Ja tema seepeale: „No nii teen mina ka.” Eks see veidi meenutas Karlssoni ja Väikevenna maiustuste jagamist. Ja see kogu jäigi ilmumata — uus luuleraamat tuli alles pärast ülikooli.

Tagantjärele mõtlen, et las ta siis jäi. Ma ei taha sugugi nõukaaja kinnipanejaid ja tsensoreid õigustada, aga aeg-ajalt mõjub siiski hästi, kui nii läheb. Ei saa ikka kogu aeg mööda atlasstekki astuda. Eks see teeb muidugi haiget. Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen — näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele. Mul ei ole enam neid armsaid aasivaid sõpru, kellele oma uusi luuletusi näidata, nüüd pole see kombeks ka. Nüüd näidatakse pigem valmis raamatuid ja räägitakse, kui head nad on ja nii edasi. Aga mingi enesekontroll on mul ka praegu peal. „Seltsimees last” kirjutades olin kindel, et see on lasteraamat. Kui kuulsin, et ei ole, oli mul hea meel. Aga kolmanda osa kirjutamine venib...

I. M.: Sinu enda lapsepõlvekogemustest tõukunud „Seltsimees laps” on raamat, mida oled kandnud läbi terve oma elu. Esimene versioon sellest sündis ju samuti ülikooli ajal?

L. T.: „Seltsimees lapse” algversioon oli värsivormis, tahtsin poeemi kirjutada. Vaat sellest on mul hea meel, et see ei ilmunud! See oli Rudolf Rimmel, kes mõtte maha laitis — tema, kes ta ise Leninist poeemi kirjutas. Selleks ajaks oli juba laineid löönud Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, näis, et „sula” levib üha laiemalt — ja siis tuleb Rimmel, kes teatab, et mis on lubatud kuulsale Vene dissidendile, ei ole lubatud ühele Eesti tudengiplikale! Ja tal oli õigus — kuigi see lause solvas nii, et püsib siiani meeles. Värsivormis poleks tast tõesti asja saanud, oleks pidanud palju ümberütlemisi tegema, pealegi oli minu toonane elukogemus liiga õhuke. Kogu see sündmus, kõik selle aja sügavus ja kirjusus — ja tegelikult ka minu ümber olnud täiskasvanute tugevus — sai mulle selgeks siis, kui mul endale lapsed sündisid. Alles siis kujutasin ette, milline see olukord tegelikult võis olla, ja mõistsin, et mina, kes ma olin tookord laps, ei olnud mingi kangelane. Lapsepõlv võib olla õnnelik isegi raskel ajal, aga selle eest, et see oleks õnnelik, ei kanna vastutust mitte laps, vaid keegi teine. Just vastutus on see, mis inimeses aastatega kasvab. Noorena on kõik palju kergem. Nii tore on bussis vaadata tüdrukuid, keda kõigest püsti tõstetud näpp itsitama ajab, nii väga tahaks ju ise elada kergelt ja vastutusvabalt — aga ei saa enam. Tore vähemalt, et kunagi sai.

See kõik ei tähenda, et ma tahaksin Rudolf Rimmelit tagantjärele põhjata. Rimmel tegi Nooruse noorte autoritega väga head tööd. Vastas alati kirja teel kõigile autoritele, saatis vangis istuvatele harrastusluuletajatele sõnastikke ja raamatuid, et need ennast hariksid... Oli õnnetu saatusega, aga hingepõhjas väga hooliv inimene. Üks vähestest ausatest punastest, keda ma tean. Mitte mingi redis, vaid ikka tõeline vasakpoolne, kes on korralikult lugenud Leninit ja Marxi — mitte nii nagu meie, kes me häda sunnil küll pidime eksamiteks ja arvestusteks neist üht-teist lugema, aga tegime seda muigamisi ja pilades.

I. M.: „Seltsimees lapse” puhul on tõmmatud paralleele Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega”. Kas sa ise ei ole ennast tabanud mõttelt, et olete kahekesi ühes kultuuriruumis tegutsedes kirjanikena aeg-ajalt samu asju teinud?

L. T.: Võib-olla küll. Enne „Rahukevadet” valmis veel minul novellikogu „Ilus vana naine”, mille nimilugu on maha kirjutatud minu tädi Anne pealt. Mäletan, andsin Viivile seda lugeda ja Viivi arvas tookord, et nüüd on aeg sellest ajast rääkida. Ja siis jäi „Ilus vana naine” kirjastusse seisma, kuna Aksel Tamme sõnul sisaldas see sõjasaladusi — seal oli juttu juuksurite tsiviilkaitseõppusest, millest ametlikult ei tohtinud rääkida! Peale selle oli ühel paha iseloomuga tegelasel vene nimi. Tamm arvas, et kui ma olen võimeline sõjasaladusest loobuma, siis see ilmub. Tegingi novelli ümber nii, nagu oleks Arvi Siig, mitte tsiviilkaitsestaabi ülem läinud juuksuritele esinema, ja siis see ilmus.

I. M.: Kui avaldati „Seitsmes rahukevad”, kas ei tekkinud mõtet, et nüüd on „see raamat” kirjutatud?

L. T.: Oh ei! Seal on kõik teisiti: põiked kaasaega, sündmuspaigad, jutustamislaad. Ja minu lugu on minu lugu. Isegi mu oma lapsed ei pruugi teada kõiki seiku, kuigi on neid minult kuulnud ja ka memm, minu ema, oli ju üht-teist rääkinud. Muidugi on hakatud hiljem neid kahte raamatut omavahel võrdlema, kuna tegevusaeg on sama ja ka peategelased enam-vähem ühevanused, ehkki väga erinevad karakterid. Üks sarnane joon neil siiski on: varane lugemahakkamine ja seejärel raamatute valimatu neelamine, et mis aga kätte juhtub. Vene muinasjutud ja Nobeli laureaadid läbisegi, nii see käis.

Alguses arvasin, et kirjutan üheainsa raamatu. Ei oleks arvanud, et mälu on nagu roosiõis ja ühe kroonlehe alt tuleb välja teine, siis kolmas... ja mu lugu on tänaseni pooleli.

I. M.: Nüüd valmib „Seltsimees lapsest” ka film. Kuivõrd oled sellega seotud?

L. T.: Olin nõus, et Monika Siimets kirjutab stsenaariumi. Ega ma ise oleks osanud seda kirjutada — ma poleks raatsinud ju midagi välja jätta. Mõne asjaga sellest stsenaariumist olen nõus, mõnega mitte, aga ma saan aru, et filmi loogikast lähtuvalt on seda vaja. Näiteks on filmitegijate meelest vaja, et eestlasest uurija, kes mu ema kohta süüdistusmaterjali koostab, oleks kunagi olnud meie peretuttav — mida ta ei olnud. Ma ei teagi, kust see Varik välja ilmus — eks ta kuskilt leiti, kui venelasest uurija ema süüd tõestada ei suutnud. Isegi tema eesnime ma ei tea: toimikutes seisab ainult „Varik”.

Seoses selle filmiga võtsin arhiivist välja ema toimiku — neil oli tarvis arreteerimiskäsu blanketti. Lugesin seda esimest korda, kui olin juba valmis kirjutanud nii „Seltsimees lapse” kui „Sameti ja saepuru”. Seda toimikut lugesin segaste tunnetega. Olin rõõmus, et mäletasin kõike õigesti — ja meeletult kurb, et kuidas ikka saadi täiesti süütu inimene süüdi mõista. Just see absurd, kuidas ta sisse mässiti, süütõendina läksid käiku isegi kodutütarde pildid.

Ja ma kohtun varsti väikese tüdruku Helena Mariaga, kes mind filmis mängib. Piltide järgi on ta üsna sarnane, ehkki muidugi vanem kui mina siis, kui memme ära viidi. Olin kolme ja poolene, tema siiski juba koolilaps, ehkki on väikest kasvu ja mängib viie-kuueaastast.

I. M.: Üks läbiv tegelane „Seltsimees lapses” on tädi Anne. Näib, et sinule on see isik olnud lõputu inspiratsiooniallikas. Kui mitmes teoses sa teda õieti kujutanud oled?

L. T.: Esimene teos oli „Neitsi Maarja neli päeva”. Pärast seda läksime tädi Annega umbes nädalaks ajaks raksu. Eriline lugeja ta polnud, kuigi kõik tollased „defitsiidid” — Balzaci, Lutsu ja teiste kogutud teosed — seisid tädi pensioniaega oodates riiulis, kuid keegi klientidest oli talle minu raamatust rääkinud. Tädi tundis ennast seal ära ja oli väga nördinud: mida tema kliendid ütlevad — ta oli ju juuksur. Aga lõpuks leppisime ära, kuna tädi Anne leidis, et ühestki tema kundest ei ole raamatut kirjutatud. Et las olla peale.

Minu ellu on juhtunud palju huvitavaid inimesi, ja suguseltsi samamoodi, aga tädi Anne temperamenti ei trumpa keegi üle. Nagu mu vanaisa ütles, oli temas kõige rohkem poola verd. Ta jõudis mu lapsigi utsitada ja kasvatada. Ja muidugi ka aidata. Tal oli meeletu hoolitsemisvajadus, ja üksiku inimesena suunas ta oma energia sugulastele — aga need sindrid ei mõista ju alati hoolitsust hinnata. Mäletan, kui ülikoolis käisin, sõitsin Tartusse tavaliselt 7.05 väljuva Tšaika rongiga. Tädi Anne pidi kell 8 minema Raekoja platsile juuksurisalongi tööle, aga ta tuli mind saatma, ja muidugi pidi ta ka vagunisse astuma ja kõrvalpingil istujale valjusti selgitama: „Vaadake, see on meie Leelokene, muidu tark tüdruk, luuletab ja puha, ainult et kole hajameelne... vaadake palun, et ta Tartus ikka maha läheks ja oma asjad kaasa võtaks. Leelokene, jäta meelde, sul on komps, kott ja vihmavari!” Kõik sõitjad vaatasid mind, ja maailma parimas vanuses Leelokene kadus nii ruttu kui võimalik restoranvagunisse suitsu tegema...

Tõtt-öelda tunnen ma praegu vahel tädi Annest puudust. Tahaks, et keegi tuleks ja põrutaks, et nüüd teed nii. Ja siis ei jäägi muud üle, kui sedasi teha.

I. M.: Esimese lasteluuletuse kirjutasid samuti ülikooli ajal.

L. T.: Eks koolilapsena olin omajagu salme kirjutanud, need ilmusid Sädemes ja Pioneeris. Tahtsin kangesti, et mul oleks õde või vend. Ja mõtlesin välja venna, kelle nimi oli Ott, ning kujutlesin teda luuletusi kirjutades igasugustesse olukordadesse. Veel keskkooli ajalgi tuli mul vastata Sädeme toimetaja Ellu Leesmendi küsimustele, kuidas Otil läheb. Ütlesin siis, et Ott on surnud...

Esimesed lasteluuletused kirjutasin ülikooli ajal, kui Andres Jaaksoo kutsel teda Tähekeses asendasin. Jaan Rannap oli saanud loomingulise puhkuse — üks või kaks kuud — ja Andres, kes töötas Tähekese ja Pioneeri ühendtoimetuses, pidi omakorda teda asendama. Mina olin tema asemel siis kirjade osakonnas. Toimetasin suve ajal Pioneeri Kirjalaste Klubi ja töötasin Täheke­se koera Krässuna, kes vastas laste kirjadele, ning küllap siis tekkis soov midagi ka enda nime all kirjutada. Nii ilmuski 1972. aastal „Siili elu”. Aga rohkem hakkasin lastele kirjutama pärast ülikooli, kui endal lapsed tulid.

I. M.: Minu meelest ei olnud toona — seitsmekümnendate alguses — uutel tulijatel erilisi avaldamisvõimalusi.

L. T.: Tead, kui raske oli noorel autoril raamatut avaldada! Eriti veel laste­raamatut. Mäletan, kui ma oma esimese lasteluuleraamatu „Koera elu” kirjastusse viisin, olin sedapsi ja arvasin, et no Maarja (kes algul pidi küll Kristiani nime kandma) sündimiseks tuleb raamat välja. Maarja sündis 1973. aasta det­sembris, raamat tuli välja 1976! Nii et selle aja peale oli juba ka Kirke olemas...

I. M.: Kas sul on olnud mingi aeg, millele tagasi vaadates tunned, et lasteluuletajana läks sul siis hästi?

L. T.: Parim aeg kirjutamiseks oli siis, kui lapsed olid väikesed. Nad andsid õudselt palju inspiratsiooni — ehkki mitte aega seda kirja panna. Sel ajal oli õnneks komme, et lapsed päeval magavad. Ja see oli minu aeg! Mäletan, et olin isegi solvunud ja kurb, kui keegi tuli just siis külla — küll on hea, lapsed magavad, saame rääkida! Eks siis, kui lapsed üleval olid, võis ka rääkida, aga kirjutada sain ma ainult sel ajal, kui nad magasid! Nad lasid mul väga ilusti süüa teha ja pesu pesta, aga omaette kirjutusmasina taga istuda miskipärast ei lasknud. Sest siis sa oled mõtetes nendest eemal, ja see ehmatab lapsi. Ema oleks nagu siin ja ei ole ka... Hiljem tulid appi heliplaadid — „Onu Remuse jutud” ja muu selline kraam. Nad õppisid neid ise mängima panema ja sain selle võrra aega juurde.

Muidugi on paljud asjad, mida plaanisin, kirjutamata jäänud. Paraku on aeg vahepeal nii palju muutunud! Praegu võiks pigem kirjutada asjatundmatust vanaemast, kes üritab pamperseid lõkketulel põletada. Ärge seda kunagi tehke — sellest tõuseb midagi koledat! (Naerab.)

I. M.: Ja aeg hakkas muutuma üheksakümnendatel?

L. T.: Eks sellest võiks kunagi keegi mõne ilukirjandusliku raamatu kirjutada, mismoodi siis asjad käisid. Kadunud Ellen Niit kurtis tookord „Sirbis”, et ta on nagu kassiema, kelle poegi uputama viiakse, ja samasuguses olukorras olid kõik lastekirjanikud. „Barbara ja suvekoerte” käsikiri koos Edgar Valteri võrratute piltidega tuli sõna otseses mõttes päästa prügikastist. See oli vastik tunne: mis siis nüüd saab? Kas ma tõesti ei oska enam kirjutada? Seni olid minu lasteraamatute viie-kuuekümnetuhandelised tiraažid raamatukauplustes läbi müüdud — ja nüüd öeldi, et see juhtus vaid tänu nõukogude võimule!

Praegu on kirjastamises risti vastupidine olukord — kole kerge on raamatut välja anda. Jaanika Palm luges hiljuti kokku, et 1991. aastal ilmus 26 lasteraamatut — ja 2016. aastal 787! Suurkirjastus Eesti Raamat lõpetas endisel kujul tegutsemise, sellest sündis mitu väiksemat kirjastust, kuid ka need, kes lastekirjandust välja andsid, hakkasid pidama eesti autorite loomingut alaväärtuslikuks — see polevat rentaabel! Leidus mõni lastekirjanduse spetsialist, kes kuulutas, et aitab — eesti lastekirjandus elas nõukogude ajal hästi, aga nüüd müüvad hoopis tõlkekirjandus ja koomiksid. Kuid nagu elu näitas, ei kadunud see eesti lastekirjandus kuhugi — kadunud on hoopis need, kes talle hukku ja kadu ennustasid.

I. M.: Sinuga rääkides tabasin ennast mõttelt, et kogu su elu on seotud väga kindlate kohtadega — kas või seesama Harju 1 maja Tallinnas, kus lisaks Pegasusele ja musta laega saalile asub ka Hea Lapse endine toimetus, seal käid sa siiani vahel istumas. Või ka Ruila, kus oled aastakümneid elanud.

L. T.: Olen elanud ju ka Tartus ja pärast jälle Tallinnas Õismäel. Aga kohaarmastaja olen ma küll. Vahel, kui kohtun lugejatega mõnes ilusas Lõuna-Eesti paigas, siis võtab hinge kinni ja taban end mõttelt: kui oleksin siin sündinud, siis enam ära ei läheks! Aga siis lähen ma ikka tagasi oma poole väiksemaks kuivanud jõe ja Harjumaale tüüpilise maastiku juurde, ning see on mu südamele armas. Üks suur jalakas, natuke kuuski ja mets seal ligi. Vaatan ikka neid õnnetuid vanainimesi, kes linnabussis trügides teistele jalgu jäävad, ja mõtlen, et kui minust saab samasugune, siis las ma lohisen pigem maal kui linnas. Tassin oma kolm puuhalgu korviga tuppa, teen tule alla. Ma ei taha jalgu jääda.

I. M.: Ole mureta — sa oled valinud õige elukutse. Eesti lastekirjanikud elavad kaua.

L. T.: Jah, ja mulle see meeldib! Vanasti ei saanud sellest nagu aru, sebimist oli liiga palju, aga nüüd küll. Kirjanike Liidu üritustel tekib ikka mõnda lauanurka lastekirjanike mitteametlik sektsioon, nad kutsuvad, et Leelo, tule meie sekka, meil on nooremaid inimesi ka vaja! Ja siis on seal üheksakümne ühe aastane Ira Lember, nägu naerul, ja kaheksakümne viie aastane Aino Pervik, kelle „Rein karuradadel” oli lapsepõlves üks mu lemmikraamatuid, ja sama vana Jaan Rannap, kes käis minuga intervjuud tegemas, kui olin veel Ruila kooli kirjalaps... Kõigi nende inimeste raamatuid nautisin ma juba lapsena, ja ka oma lastele sai neid ette loetud. Ja tead, kui tore on nüüd nende kõrval olla!

Üldse, ma ei kannata, kui juba viiekümnendates aastates kirjanikku hakatakse vanameistriks nimetama. Ei raatsita öelda „meister”, ikka see „vana” käib sinna ette — nagu vihjena, et ega sind kauaks ei ole. Kui tahate teada, kui vana keegi on, siis pole probleemi — guugeldage! Ja ärge tulge mingit vanust nina alla hõõruma... Siia sobiks nüüd üks õpetlik tsitaat tädi Annelt (kes tundis elu, kuna töötas naiste seas): „Teie, noor inimene, saate ükskord ka sama vanaks kui mina — kui te muidugi enne ära ei sure!”

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



LeeloLeelo
Neidudekoor Leelo naasis Euroopa koorimängudelt kahe kuldmedaliga

Eile õhtul jõudis tagasi Eestisse üle-eestiline neidudekoor Leelo, kes pälvis 16. juulist kuni 23. juulini Riias toimunud 3. Euroopa koorimängudelt ning rahvaste grand prix’lt kaks kuldmedalit, Euroopa tšempionide tiitli ning rahvaste grand prix karika saatega folkloormuusika kategoorias.

Noored nutiseadmete käsitsejad.Noored nutiseadmete käsitsejad.
Keelesäuts. Käsitlema, käsitsema, käsitama

"Tänapäevane käsitlus kultuurist on meelelahutuslik." "Haridusteemade käsitus meedias on vildakas." "Vanemad inimesed ei oska nutivahendeid käsitleda."

FILM
Christopher Nolan "Dunkirk"
Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

TEATER
R.A.A.A.M "Vanapagan"
Ivo Uukkivi kehastub Kernu mõisas vanapaganaks

Juulis kehastub Ivo Uukkivi vaid seitsmel korral taas vanapaganaks. Kernu mõisas mängitakse sel ja järgmisel nädalal Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastust "Vanapagan".

KIRJANDUS
E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

KUNST
17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Mägede Hääl
Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.