Arvustus. Prohveti läkitused Postimehele
Uus raamat
Azīz ad-Dīn Nasafī
“Raamat täiuslikust inimesest”
Tõlkinud Kalle Kasemaa
"Avatud Eesti raamatu" sarjast
Ilmamaa
Üks mees räägib siis täiusliku inimese olemusest ja kuidas seda tema arust saavutada. Hea, et Postimehel on selliste raamatute toetamiseks raha, muidu loeks neid vast ainult tõlkija. Neid kõrbeerakuid teame küll: räägivad täiuslikuks saamisest ja kõigest lahti ütlemisest, aga ise on usust pilves ja taovad Allahi peale pihku nii et habe saiapuru täis. Paastumine võib ka teadvust muuta nagu kanep. Siit saame maailmapilti sajandeid tagasi ringi möllanud usumehelt, kelle jutt peegeldab ka tema ühiskonda. Müstikute sokkimisi on vahel hea lugeda, enamasti läheb neil aga lappama. Azizil läks nii lappama, et iga lause ette käib „Oh derviš“ ja muudkui kiidab Jumalat (nagu kõrgemat olendit kotib mingi eraku kägin). Palju kasulikku saab teada inimese vaimse arengu astmetest ja kuidas Jupiter mõjutab maksa. Palju sellist tolle ajastu eelteaduslikku häma, kus veel üritati koobastest välja linnadesse ronida ja seal hakkama saada. Samas, eks koopas ja linnas ole omamoodi rasked ja kerged momendid. Tegelt on koopas kergem käsikirju vorpida, sest seal ei vaidle sulle keegi vastu, ainult Jumal innustab takka ja ütleb, et normaalne jutt.
Ehk on sellistel raamatutel ajalooline väärtus. Osho eneseabiraamatud võtavad kogu selle sokkimise kokku lühikeste, konkreetsete lausetega. Pigem siis juba poest osta Osho. Pole ime, et keegi neid ei osta. Üks põhjustest neid tõlkida on lihtsalt for fun, et kes enne kainena hallareid hakkab nägema. Riiulis näevad omanikust intelligentsemad välja. Kui säärased raamatud on pigem väikse kildkonna Eesti kultuuri toitmisega õigustatav lõbu, siis las vast jäädagi n-ö friigikirjanduseks. Näiteks Kiwa võiks neid raamatuid hoopis välja anda, suvaliselt mingi oopiumit tarbiva tšetšeeni kätte tõlkimiseks anda ja siis illustreerida donald ducki glitch art'iga. Absull keegi ei teeks vahet. Samas on pärsia ja eesti keel siiski seotud läbi selle maailmas kasutu oleku tõttu. Meil endil on filosoofilis-usuliste arutluste vallas vastu panna vast maainimeste kalendrid, mida võiks omakorda Postimehe papi eest tõlkida pärsia keelde, panna ka see marmorplaadi kujundus ja visata neid USA lennukitega ISISe võitlejate piirkonda. Tapaks rohkem, kui droonid suudaksid.
Postimees võiks selle asemel alustada „... for dummies“ seeriaga, kus säärased teosed on viiekümne lehekülje peal lahti seletatud ja ladusalt kokku võetud. Selle raamatu sisu on päris tüütu, sest kainena pilves peaga kirjutatut lugeda väsitab. Postimees pani seeriale õla alla, talle saab osaks siis kultuurne prestiiž. Kui nad vaid teaksid, mis respekti nad Aristotelese käest saaksid, kui Ayn Randi „Atlas Shruggedi“ helikassettidel välja annaksid. Aga lehelugejale on meelelahutuse kõrva ikka kena meeleturgutust lisada. Kedagi ei koti see keskaegse usuhullu sokkimine. Postimehel peaks häbi olema. Võiks olla. Postimehe häbil on prohveti (Mina) sõnul kolm astet: esimene on häbi natsionalistlike tendentside turgutamise eest uudisteks nimetatud propaganda ees, teine häbi on ajakirjanduse segamise meelelahutusega (Elu24 jne) pärast, kui lugeja ei saa aru, mis asi on ajakirjandus ja mis meelelahutus ning kolmas häbi aste on enda lunastamise soov ajakirjanduse kui institutsiooni mahaparseldamise eest läbi „Avatud Eesti raamatu“ rahalise toetamise.
Toimetaja: Valner Valme