Arvustus. Teekond lõtvunud peenistega ({{commentsTotal}})

Urmas Vadi
Urmas Vadi Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat

Urmas Vadi

„Neverland”

Kolm Tarka”, 2017. 352 lk.

Urmas Vadi uue romaani „Neverland” lugemise eel jäi mulle siin ja seal silma kiirhinnanguid, mis nimetasid romaani kui mitte hüsteeriliselt lõbusaks, siis vähemalt huumoriküllaseks. Kui paned veel lugemata raamatule templi „naljakas!” otsaette, või siis kaane peale, hakkab see paratamatult segama. Teiste arvamust arvestada püüdes võtad iga loetud lõiku kui huumorit. Teiste arvamustele vastanduda püüdes rullid seevastu kulmu kortsu ja keerad kriitikameele põhja: „Naerate? Eks me näe!” Mõlematpidi on valesti.

Õigesti on nõnda, et hakkad lugema ja vaatad, mida Vadi seekord ka pakub. Kuigi ma ei pea Vadit autoriks, kes suudab iga kord üllatada ja katarsist välja meelitada, pean teda autoriks, kes ei valmista mitte kunagi pettumust, kelle tekste on alati nauding lugeda ja kelle looming moodustab omaette stiili. Juba ammu loobusin tema kirjutatut lugemast naljakirjandusena. See oleks Vadi ilmne alahindamine. „Neverland” ja huumoriküllane? Muidugi, nõndagi võib lugeda ja arvata. Aga võib ka teisiti. Kas võib, ma arvan nõnda, et „Neverland” on väga traagiline romaan, kõige kurvem teos, mida ma üle väga pika aja olen lugenud?

*

„Neverlandi” peategelased on lihtsad väikesed inimesed, andku lihtsad väikesed inimesed andeks, et neid nõnda nimetan, aga te olete ju lihtsad väikesed inimesed, mis parata. Kui eesti kirjanikud hakkavad lihtsate väikeste inimeste elust kirjutama, siis parimal juhul on tulemus üle ootuste suurepärane. Klišee eluvõõrastest kirjanikest ei pea vähimalgi määral paika. Ja kuidas saakski hea eesti kirjanik eluvõõras olla, kui ta on enamasti samasugune lihtne väike inimene nagu kõik teised tema ümber: paneb pükse jalga, üks säär korraga, käib turult odavamat toidukraami ostmas, jõlgub hulludel päevadel ja jagab korteriühistuga maid.

Kui Andrus Kivirähk kirjutas lihtsate väikeste inimeste elust romaani „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”, siis oli tulemuseks tema seni parim — kahjuks mitte menukaim — teos, kus pole vähimatki osatamist ega irooniat tegelaste suhtes.

Kaudseid ja mitte väga kaudseid seoseid Kivirähki romaani ja Vadi „Neverlandi” vahel võib otsida ja leida küll ja küll, aga ehk piisab esimese hooga vaid tõdemisest, et „Neverland” ja „Maailma otsas” on ühe eesti lihtsatele väikestele inimestele kirjutatud hümni kaks eri salmi. Neis salmides puudub irisemine, kuid neis leidub kamaluga reaalsust ja irreaalsust ning suurte ebaõnnestumiste vahele pressivaid väikeseid rõõme. Pannes kokku need kaks romaani ja lisades neile näiteks Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja”, saame tulemuse, mis hak­kab vaikselt uue rahvuseepose poole kiskuma.

Meile ongi vaja rahvuseepost, mille kangelased moodustavad eesti rahva südame, kuigi nende kangelasteod on vaevalt kangelasteod nende eneste meelest, nendega koos saame aga masendavat argipäeva veidi värvilisemana vaadata.

*

Reaalsusega tihedalt läbi põimunud irreaalsusest ehk maagilisest realismist on kujunenud Urmas Vadi kaubamärk, mida otsitakse isegi tema neist teostest, kuhu seda võib-olla polegi sisse kirjutatud. Siit kerkib küsimus: kas Vadit koormab tema enda vadindus?

Maagiline realism, humoorikas irreaalsus ei moodusta „Neverlandis” kindlasti võõrkeha, kuid seda leidub sedavõrd mahuka romaani kohta, õigemini just nimelt Vadi romaani kohta, üsna vähe ja see on enamasti selgelt põhjendatud tegelikkusega.

Kui Margo satub Hakklihamaale ja leiab iseenda tänu Hakklihamaa kuningale, siis on selle rännu põhjustanud toidumürgistus. Kui Roman kohtub isamaaliselt meelestatud mägraga, on nägemuse põhjuseks hüpotermia. Vananenud näitlejal Leenal põimuvad tegelikkus ja ettekujutus sagedamini kui Margol ja Romanil, kuid põimumine on selgelt põhjustatud dementsusest.

Episoodid Hakklihamaa kuninga ja mägraga liigituvad konkreetselt humoorikateks vahepaladeks, mis võivad tõesti mõne lugeja silmis kogu romaani kurbust varjutada. Mõneti võinuks, tõsidusele rõhudes, soovida, et neid poleks raamatusse kirjutatud, aga hingamispausina, mängulisuse näidetena on need romaani kui terviku mõttes ometi omal kohal.

„Mäger muigas. „Mis passid siin?” ilmutas loom huvi ka Romani vastu.

„Me oleme siin kaitseliiduga, ma varjun siin.”

„Eks ta õige on jah, sest madinaks läheb. See Putin, vana türa, muudkui laamendab.”

„Ja-jah.”

„Mu nina ütleb seda!” Mäger tõmbas õhku sõõrmeisse.” (Lk 114.)

Kui püüda vaadata tulevikku ja oletada, milliseks kujuneb Vadi areng kirjanikuna, süveneb tunne, et Hakklihamaa ja isamaalise mägra laadis följetonistlikke kõrvalepõikeid tõsisematest teemadest hakkame kohtama järjest vähem. Hoolimata kõigest sellest hoost, teravmeelsusest ja meisterlikust absurditunnetusest, millega paistavad eesti nüüdisaegses proosas kõige eredamalt silma just Vadi ja Kivirähk, võib „Neverlandi” supernaljakates episoodides õrnalt aimata Vadi väsimust olla Vadi. Kuivõrd peaks kirjanik vastu tulema lugejate ootustele ja kas ta ise tahab olla see, kelleks ta end on loonud, selgub Vadi järgmistest teostest.

*

„Neverlandi” peategelasi ei ole palju ja ka kõrvategelaste hulk on piiratud, näiteks lasteaias pojal järel käies puutuvad üks peategelane Margo ja tema eksnaine Elina alati kokku kasvataja Marega, kellesse koonduvad kõik lasteaiakasvatajate (negatiivsed) iseloomujooned. Leena teatrimeenutused keerlevad enamjaolt ainult ümber Liliani, kõik ülejäänud teatritegelased on suuremas osas nimetud dekoratsioonid.

Piiritletud ja detailselt lahti kirjutatud pea- ja kõrvaltegelaste hulk laseb eri süžeeliine väga lihtsalt jälgida ning kuigi liinid avanevad lugejale vaheldudes ja vaid väga õrnalt põimudes, moodustavad nad kompaktse loo, ehk nagu autor ise määratleb: „romaani inimestevahelistest suhetest”.

Romaani tegelaste suurim väärtus on nende usutavus. Kõik Vadi loodud tegelased on algusest lõpuni pärisinimesed ja nendevahelised suhted on pärissuhted. Isegi kui sedastada, et tegelikult on „Neverlandi” peategelane Kuri Saatus, oma loodut vihkav Jumal või mõni muu kõrgem jõud, kelle poole Margo oma loo kulminatsioonis ahastab: „Kes sa oled, kes sa seda teed?” (lk 337), räägib teos ometi ainult ja ainult inimestest.

Kuivõrd leidub Vadi kangelastel prototüüpe, teab kõige paremini ilmselt autor ise ja ega see teadmine midagi väga olulist lugejale juurde annaks. Siiski, vähemalt ühes Romani episoodis on vägagi äratuntav üks armastatud eesti kirjanik: „Ka tema oli sõjas ja ta ei ostnud enam ühtegi Venemaal toodetud asja, ei õlut, ei viina, isegi piimatooteid, kuhu olid trükitud venekeelsed etiketid. Ka ei lugenud ta enam vene kirjandust ega vaadanud filme, kus mängisid vene näitlejad või mis olid tehtud Venemaaga koostöös.” (Lk 37.) Põhimõtteliselt on see lõik otse elust maha kirjutatud ja ehe reaalelu groteski demonstratsioon, millele midagi juurde fantaseerida on tarbetu.

*

Olulisim peategelasi käimalükkav tunne on vimm. Näitleja Leenat kannustab vimm rivaali Liliani vastu. Roman tunneb kõikehõlmavat vimma oma poolvene juurtega edukama venna vastu. Margo püüab küll leida armastust, headust ja mõistmist, kuid otsinguid ei trooni edu ning viimaks adub ta, et kogu ilmal on vimm tema vastu. Väike Kaarel alles õpib vimma tundma ja seda väljendama, tehes seda kahjuks vägagi edukalt.

Romani puhul jõuab vimm lahvatuseni. Tema vägivaldseks kujunev konfron­tatsioon isa, ema, venna, vennanaise ja vennalaste ning iseenda saamatuse ja kinnismõtetega on „Neverlandi” üks meeldejäävamaid ja jõulisemaid stseene. Arutud süüdistused, möödarääkimised, nääklemised ja sõimlemised, mis kõik üht suurt peretüli iseloomustavad, leiavad kajastamist ja lahtikirjutamist. Selles masendavas tempokas action-stsee­nis ilmneb Vadi suurepärane oskus luua filmilikult mõjuvat teksti. Realistlikult, kuid mitte naturalistlikult kirjeldatud perekondliku kakluse fooniks on laste sünnipäev ja autor ei anna tegevust edasi mitte ainult Romani kui peategelase seisukohast, vaid vahendab lugejatele teistegi asjaomaste tundeid ja mõtteid, ammendades stseeni võimalused nõnda viimse tilgani.

Leena vimm Liliani vastu leiab väljapääsu kunagise mononäidendi taaslavastamises, Margo aga vannub lõpuks alla nii vimmale kui kogu sellele elule. „Margo püüdis mitte midagi mõelda, nii oli kõige kergem, lihtsalt hingata sisse ja välja, olla rahulikult, võtta päev korraga ja imestada, et igal hommikul läheb elu edasi.” (Lk 347.)

Teine „Neverlandi” tegelaste elu määrav tundeseisund on paranoia, mis mingil tunnetustasandil tõi lugedes meelde Fjodor Sologubi romaani „Saadanasigidik”. Paranoilised tundeväljendused peaksid väga tuttavad olema kõigile eesti lugejatele, eriti mis puudutab suhtumist Venemaasse. Vadil sunnib Vene-paranoia Romani astuma kaitseliitu, kus ta levitab oma kahtlustusi ka relvavendade seas, ent jõuab siis selgusele, et uskuda ega usaldada ei saa kedagi, lõpuks on ta ikkagi üksi — võib-olla siiski koos isamaalise mägraga — kogu maailma vastu.

Paranoia ja kollide nägemine painab ka näitlejanna Leenat, oma, naistest põhjustatud painajatega maadleb Margo. Elina ei lase oma naistelt naistele taksofirmat luues paranoilistel tunnetel endast võitu saada, vaid pühendub täie jõu ja energiaga eesmärgi saavutamisele, kuid muidugi saab temagi elult peksa ning tõestuse, et vahest aidanuks põhjalikum kahtlustamine ja suurem hirm ebaõnnestumist vältida.

Vadi tegelased hellitavad oma isiklikke lootusi — lootust muuta elu paremaks või lootust leida armastust, aga autor ei luba lootustel täituda. Vimm ja paranoia võidavad alati ning just see teebki „Neverlandist” kurva raamatu.

*

Üldisematest teemadest on „Neverlandis” kõige väljapaistvamad ja põhjalikumalt esitatud teater ja taksondus. Lugeja adub selgelt, et autor on teatriga lähedalt kokku puutunud ja sageli taksoga sõitnud.

Teatrist, näitlejatest ja rolliloomest annavad põhjuse täpsemalt kirjutada Leena meenutused ning neist koorub põnev ja harivgi vaade kulisside taha. „Leena vaatas mõnikord proovis ja hiljem ka etendustel Liliani ja ei näinud laval mitte üht saamahimulist võlausaldajast vanamutti, vaid lihtsalt vana lipakat, kes pealegi ei osanud või ei julgenud olla vana. Nii on see naisnäitlejatega tihti, nad ei julge mängida vana inimest. Nad küll mängivad, samas tahavad publikule servapidi näidata, et tegelikult on see mu roll, ma ise olen ikka väga noor ja veetlev. Isegi siis ei julge, kui näitleja ongi juba vana, siis ei julge veel eriti. Leenale selline poolik olemine ei meeldinud, see oli totakas flirt publikuga. Pealegi tekitab see vaatajates segadust, kes see on siis laval? On seal imelik vanamutt, või väga halb näitleja.” (Lk 144—145.)

Taksojuhtidega, nende klassikaliste vuntsidega ja nahkvestis tüüpidega, kes piinavad kliente oma murejuttude ja halva muusikavalikuga, paistab Vadil lausa mitu kana kitkuda olevat. Taksosõit kui kannatuste rada, millel on üks ja ainus süüdlane — nõme sohver, kerkib raamatus nii selgelt esile, et sunnib autorile — just autorile, mitte selleteemalist põlgust väljendavale naispeategelasele — kaasa tundma. Mõnda kirjanikku ajendavad oma kibestunud tundeid välja valama painavad sõjamälestused, mõnda raske lapsepõlv või kuritegelik minevik, mõnda seevastu piinlemine takso tagaistmel kui põrgu viimases ringis.

*

Peeniseid kohtame „Neverlandis” tõesti väga palju. Vadi romaanis pole mehe suguelundid mitte leitmotiiv, vaid obsessioon. Suguvõsa needus algab suurest peenisest ja kastreerimisest, Elinas tekitavad tülgastust Margo öösärgi alt välja tilpnevad munandid. Peenis ilmutab end seeneks vormitud leivatükis ja lume alt välja sulavas roosas dildos. Margo tunneb, et just tema peenis peab kõik maailma naised õnnelikuks tegema, kinkima neile kõik nende saamata jäänud orgasmid. Nõnda, kuigi taas vähimagi lootusekiireta, muutub „Neverland” meheks olemise jõuetuks apoloogiaks. Roman püüab olla mees, tõeline mees, aga on lõpuks siiski kõigest spermadoonor.

Margo unenäolisel kohtumisel kadunud isaga ütleb too välja kogu ilustamata tõe meeste ja naiste kohta: „Tänapäeval pole enam mehi vaja, meil pole enam ühtegi ülesannet ega tööd, millega naised hakkama ei saa, nad saavad meieta väga hästi hakkama, neil on vaja lihtsalt veidi meie spermat ja ongi kõik. Kui nad on selle saanud, siis sel hetkel me nende jaoks sureme, aga jõlgume ikka edasi, türa püsti, nagu elaks, otsime uusi naisi lootuses, et midagi muutub, aga midagi ei muutu.” (Lk 321.)

„Neverland” võib muidugi olla lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse. Ilmselt eriti siis, kui arvad millegipärast, et oled mees või midagi. Ükskõik mis võtmes Vadi romaani lugeda, kas koomika, traagika või lõtvunud peeniste viimase vastuhakuna, on tegemist ühe väga südamliku ja sügavaid tundeid tekitava teosega. Hoia kõva, Urmas!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: