Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida ({{commentsTotal}})

Jim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi lugemismaratonil Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Paar aastat pärast keskkooli kohtusin juhuslikult Tallinnas Rataskaevu tänaval klassivennaga, keda ma polnud ammu näinud. Ta oli tõsisem ja mõtlikum kui varem, ütleks isegi, et kurjalt mõtlik nagu inimene, kes on läbi näinud elu tühisuse ja loobunud tegemast nägu, nagu ta seda ei märkaks. Ta oli ärev ja rahulolematu. Seisime kahekesi Viru värava ja McDonald’si vahelisel ristmikul ja kuidagi läks jutt filosoofia peale. Ma ei tea küll miks, sest selliseid vestlusi üritasin siis ehk isegi rohkem vältida kui praegu. Siiski oli huvitav ja mõnevõrra üllatav kuulda, et ta on vahepeal filosoofia peale mõelnud ja vist isegi mingeid tekste lugenud. Ta seisis seal niimoodi kaks kätt taskus, prillid veidi püsti aetud ninal ja ütles möödavoorivaid inimesi äreval, samas äraoleval pilgul vaadates, et eesti keeles pole võimalik filosofeerida. Õigemini, et saksakeelset filosoofiat ei anna eesti keelde tõlkida, sest meie sõnavara on nii palju ahtakesem ja nüansivaesem. Liiga palju läheb kaotsi.

Eesti keeles ei saa filosofeerida.

Me oleme temaga mõlemad Tallinna Inglise Kolledži vilistlased, lõpetasime 2003. aastal. Kui me 1992. aasta 1. septembril koolikoridoris kohtusime, arvasin, et meist saavad parimad sõbrad. Tal olid siis teistsugused prillid, sellised ümarate klaaside ja peenikeste siniste raamidega. Valged sangaotsad hoidsid konksudena kõrvade tagant kinni. Ta konutas aknalaua ääres, jälgides ümbritsevat saginat. Mulle meeldisid tema nägu ja olek. Ta oli kuidagi asjalik ja tore.

Erilisi sõpru meist siiski ei saanud. Üksvahe ma isegi vihkasin teda. See juhtus millalgi hiljem, teismeeas. Mul oli vaja talle millegi eest kätte maksta. Aga miks, mille pärast? Ei mäleta. Teismelisena oli ta ülbe küüniline kaabakas, kes aina lõõpis ja irvitas teiste üle. Midagi ta lõpuks tegi või ütles, mis mind tohutult endast välja ajas, lausa nii hullusti, et pidin iseendale selge sõnaga välja ütlema: „Ma vihkan teda!“

Aga mis see olla võis?

Ju see polegi siis tähtis. Meelde on jäänud hoopis see, et ta laenas mulle vahetevahel plaate uue Briti trummi ja bassi ja jungle’iga. Võib-olla laenas ta mulle isegi oma CD-pleierit. Jah, vist laenaski. Ei olnudki nii kohutav inimene, kui sedasi vaadata! Ja kui ma ei eksi, siis üks tema hip hop-vinüül on siiani minu käes. See teeb nüüd siis juba ligi 20 aastat.

Me olime klassivendadega kõvad muusikanarkomaanid. Mõned klassiõed ka. Kogusime raha, et osta kassette ja CD-sid ning käisime vabadel hetkedel muusikapoodide riiuleid läbi lappamas. Keskkooli lõpu poole läks internet ka juba kiiremaks, mis tähendas, et ühe mp3-faili allatõmbamiseks ei kulunudki enam kaht täit ööpäeva.

Selleks hetkeks, kui oma kunagist parima sõbra kandidaati ja eksvihavaenlast Viru tänaval kohtasin, oli minust saanud pühendunud muusikapiraat. Arvuti undas kodus ööd ja päevad. Võisin veeta tunde ja tunde oma digitaalseid muusikakatalooge korrastades, seades albumeid ilmumisaastate järgi ritta ning otsides neile netist sobivaid kaanepilte. Need Windows XP ümarate siniste servadega aknad oma lelulikult suurte raaminuppudega „_“, „□“ ja „x“ on siiani mul eredalt meeles. Enam mitte elektroonilises, vaid orgaanilises arhiivis, ajusagarate vahel.

See selleks.

Ma mäletan, kuidas tõmbasin alla Briti trip hop’i pioneeride Sneaker Pimpsi track’e, kõrvutades faile ja püüdes leida parima kvaliteediga versioone, millel poleks enam seda madala bit rate’i vesist kõla. 128 kbps oli veel okei, alla selle läks juba kahtlaseks. Kõige suurema naeratuse tõid mu näole 256 kbps ja 320 kbps bitisagedusega leiud, mis mõne lahke sakslase, islandlase või austraallase jagatud muusikakaustast vastu vaatasid. Mul on veel värskelt silme ees, kuidas ajasin Soulseeki kaudu teisel pool planeeti elavate võõraste inimeste arvutites taga DJ Krushi albumeid, et kopeerida oma kõvakettale selle uskumatult tuusa ja sügava biidiga Jaapani DJ looming täies ulatuses. Tõmbasin eestlaste programmeeritud piraadiprogrammi Kazaaga endale nu jazz’i: Koopi, DJ Foodi, Jazzanovat. Ma tõmbasin nu metal’it, uut Ameerika ja Briti indie’t (siis kui Coldplay polnud veel hakanud pommitama pompöössete pophittidega, vaid oli alles nunnult tagasihoidlik bänd, kelle sound’i ja lüürikat nimetasid mõned muusikakriitikud new sensitivity’ks ehk uustundlikkuseks). Ma tõmbasin trummi ja bassi, electro’t, minimal’i (ma ei tea siiani, mis see on), IDM-i, mis on lühend žanrimääratlusest intelligent dance music, mida iganes see ka ei tähenda.

Mu kollektsioon muudkui paisus ja paisus. Mu kodune internetikaabel oli nagu kõikjale ulatuv voolik, mille abil sain kõigi maailma mandrite muusikakatalooge oma arvutisse tõmmata. Lihtsalt istusin ööd ja päevad oma Pelguranna lapsepõlvekodus, voolik suus, ja imesin, nägu monitori jahedast kumast sinine.

Enne interneti tulekut (issand jumal, see siis ongi see lause, mis teeb minu ja mu põlvkonna iidseks, nii nagu kunagi rääkisid vanad inimesed elust enne elektrit ja seepi … aga olgu – enne interneti tulekut) oli muusikat raskem kätte saada, sest seda tuli osta. Poest. Olen kuulnud, et veel tänapäevalgi käivad mõned inimesed muusikapoes – lähevadki päriselt kohale, panevad veel enne kodus jope selga, kingad-tossud jalga ja sõidavad trammi või bussiga linna, et minna muusikapoodi – ja ostavad sealt CD-sid. Sellised poed saab praegu, 2017. aastal Tallinnas vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Paar sõrme võivad rahumeeli puhata. Jajah, muusikat saab nüüd osta ka raamatu- ja toidupoest, aga ma pean silmas muusikapoode, selliseid nagu meil vanasti, 20. sajandi lõpus igas linnas oli, mille ustele ja akendele oli kirjutatud „kassetid ja CD-plaadid“ ja kust ainult seda kaupa saigi. Ning jah, nüüd ostetakse ju jälle vinüüle – minagi käin vahel vanalinnas Biit Me-s vesistamas, aga sellised muusikabutiigid on erandid. Võib-olla ma liialdan, aga fakt on see, et kui ma 90-ndate teises pooles koos klassivendadega muusikapoode läbi kammisin, oli poodide valik suur. Neist ägedaim ja olulisim oli Kosmos Control, mis asus kõigepealt Oleviste kiriku lähistel ja kolis hiljem Viru väljaku äärde tuletõrjemuuseumiga ühte majja. Nüüd pole seal enam ei tuletõrjemuuseumi ega Kosmos Controli, nende asemele tehti alkoholipood ja stripiklubi.

Kosmos Control oli jaotatud kaheks: üks pool kauplusest oli pühendatud koomiksitele ja teine pool muusikale. Viimane müüs uue ja vana kooli hip hop’i, elektroonilist muusikat ja üldse kõike alternatiivset. Kui mujal oli alternatiivmuusika paigutatud eraldi väiksesse sektsiooni poe tagaotsas, siis Kosmos Control oligi üks suur alternatiivmuusika kodu. Ma mäletan, kuidas kuulasin seal plaatidega tutvumiseks välja pandud CD-pleierist The Pharcyde’i „Front Line’i“ nende 2000. aasta albumilt „Plain Rap“ ja mõtlesin: „Mis asi see on?“ Räpp muutus 90-ndate teises pooles nii huvitavaks, biidid ja kõlapildid läksid kihilisemaks, segasemaks. Mingi sügavus ja mängulisus tuli juurde. 80-ndate ja 90-ndate alguse toorem ja nurgelisem paukumine pole mulle ausalt öeldes kunagi meeldinud, kuigi mõistan tolleaegse räpi sotsiaalpoliitilist tähendust. Ma otsisin põnevat sound’i rohkem kui rabavat lüürikat, mul oli vaja, et muusika kõlaks nii, nagu oleks see tulnud tulevikust.

Üks väheseid eestimaiseid innovaatoreid oli LU:K. Olen üsna kindel, et just Kosmos Controlist sain ma kätte nende d’n’b legendide kasseti, mis oli läbipaistev ja roheline nagu Tarhuni limonaad.

Mäletan ka seda, kuidas ükskord läksin sinna poodi, et paluda müüjal tellida mulle välismaalt Talib Kweli ja DJ Hi-Teki album „Reflection Eternal“, mida Koit Raudsepp oli oma Raadio 2 saates mänginud. Kuulasin seda saadet religioosse pühendumusega, kõrv vastu kõlarit ja näpp salvestusnupul valmis. Ajasin oma pinginaabri hulluks, kui hakkasin igal nädalal eetriaja lähenedes teda tunnis näpuga surkima, küsides: „Mis aeg täna on, Kristo?“ See oli ainus saade üldse, mida kuulata, pärast seda kui Mega FM kinni pandi ja selle asemele tuli kleepuvaid pophitte mängiv Star FM, mis õitseb umbrohuna Eesti ainsa alternatiivmuusika jaama haual tänase päevani.

Ühesõnaga, tellisin poest plaadi ja läksin koju ootama. Ootasin väga pikalt, selline tunne, et lausa kaks kuud. Võib-olla vähem, ma ei tea, ma pole enam adekvaatne aja kulgu hindama, sest siis liikus aeg aeglasemalt, erinevalt praegusest, mil nädalad mööduvad nagu päevad, kuud nagu nädalad ja aastad nagu kuud. Ma tunnen, kuidas iga siinse reaga lähenen elu lõpule. Tol ajal oli ikka nii, et aasta kestiski terve aasta. Üht suvevaheaega eraldas järgmisest täispikk kooliaasta, mille veerandid olid nii venivad, et nende jooksul võis juhtuda ükskõik mida.

Pärast tajutavat kahte kuud (nii nagu temperatuur on vahel tajutavana teine kui termomeetri näit) sain selle CD lõpuks kätte, olles ootamisest juba nii tüdinud, et ma peaaegu enam ei tahtnudki seda plaati. Hoidsin seda siiski nagu aaret. Palju ei puudunud, et oleksin plaadi kaanevoldikut kinnastega lehitsenud. Üksvahe laenasin seda CD-d sellelesamale klassivennale, kes hiljem täiskasvanuna ei uskunud enam eestikeelse filosoofia võimalikkusesse, ja ta raisk kriimustas seda. Või kriimustas ta hoopis mu Roni Size’i & Reprazenti „In the Møde’i“, rikkudes igaveseks ära 15. track’i „Centre of the Storm“ (feat. Zack de la Rocha)? Vahet pole, et see lugu mulle kunagi ei meeldinud, asi oli põhimõttes.

Äkki ta kriimustas lausa mõlemat plaati? Millise plaadi ta mul perse keeras? Kas see oligi põhjus, miks ma teda vihkama hakkasin? Väga võimalik. Ta pidi ikka midagi väga jubedat tegema, ja tollal oli ju teise inimese CD ära rikkumine ikka suur kuritegu. Ühe paneelmaja lapse jaoks olid need rämedalt kallid, rääkimata emotsionaalsest väärtusest. Olin lausa nii vihane, et pihustasin kättemaksuks korteripeol ühe tema plaadi kaane vahele pilapoest ostetud kunstsitta.

No see selleks.

Muide, ma ei ole tehtu üle uhke, sest vahepeal on minust saanud empaatiline ja vastutustundlik täiskasvanu. Mul pole vihkamiseks enam aega. Reaalselt – aega jääb aina vähemaks.

Ka muusikapoode jääb aina vähemaks. Üksainus Lasering ongi alles jäänud ja seegi on õnnetult kokku kuivanud, õigemini kokku pressitud kõrval asuvate poodide vahele, mille seinad on kummis läikivatest uue aja kaupadest – nutitelefonidest ja värvilistest telefoniümbristest.

Enne internetti ja ka ajal, kui kodune internet alles kogus hoogu, justkui olnuks kaablid umbes ja neist tulnuks ummistus välja imeda, kuulates, kuidas modem tõi ühendust luues kuuldavale robotlikult ägisevaid vilinaid ja prõginaid, samal ajal kui vanemad jälgisid kellasid nagu stoppereid, sest iga internetis viibitud minutiga tiksus lauatelefoni arve aina suuremaks – olid ajad! –, vaat siis me kogusime jah klassivendade ja -õdedega raha, et osta poest kassette ja CD-sid. Minu esimene enda ostetud kassett oli Puff Daddy & the Family „No Way Out“. Sõitsin bussiga number 40 Pelgurannast kesklinna, läksin Pärnu maantee Laseringi ja palusin müüjal võtta pöörlevast tornriiulist välja kiletatud kasseti. Maksin talle 75 krooni ja läksin koju.

Ma mäletan, kuidas pinginaaber Kristo, kellest muide sai päriselt mu parim sõber ja kes pole tänase päevani ühtegi mu plaati perse keeranud, ostis Limp Bizkiti kasseti „Significant Other“ poest, mida nüüd tuntakse Viru Keskusena. „I did it all for the nookie, c’mon! The nookie, c’mon! So you can take that cookie! And stick it up your yeah!“ röökis erepunase tagurpidi nokaka ja puhvis sulejopega Fred Durst muusikavideos, mida TV3 noortesaade „Filter“ Kristiine keskusest üle Eestimaa eetrisse paiskas. Limp Bizkiti kitarrist Wes Borland nägi jõhkralt cool välja oma süsimustade läätsede ja valgeks võõbatud pikliku kandilise näoga. Ta oleks sellisena võinud vabalt olla mingi tootemkuju džunglis, kus videomängu „Crash Bandicoot’i“ peategelane Crash ringi kargles. See oli see aeg 90-ndate lõpus, kui rap ja rock panid omavahel tatti, samal ajal kui metal neile kõige meeldivamal moel taha keeras. Mõned ütlesid, et see on blasfeemia, aga kui saime teada, et Eminem ja Marilyn Manson on sõbrad, lõpetas mu Mansonit pooldanud klassivend minu kallal nokkimise, et kassettpleieris väsimatult Busta Rhymesi käiasin, ning isegi Mansonit jumaldav klassiõde saatis lõpuks minu ja Kristo poole (kes muide nägi oma blondide peadligi juustega natuke Eminemi moodi välja) tunnustava noogutuse. Aga Limp Bizkit tundub siiani natuke nagu ebapühast orgiast sündinud värdlaps, kes on küll armas ja kohati isegi üllatavalt leidlik, aga peamiselt siiski kahetsusväärselt loll. (Seni, kuni sõnu ei kuula, on okei. Stick it up your yeah!) Samas Korn ja Deftones ei aja kedagi naerma.

Nu metal.

Rap rock.

Rap metal

Kid Rock oli küll natuke naljakas, olgem ausad. Ja Papa Roach ja kes kõik seal MTV-s olidki ajal, kui pop-punk pead tõstis tänu sellistele bändidele nagu blink-182 ja Sum 41.

Jah, MTV! Mäletate veel sellist asja? Kunagi kasutati ühe põlvkonna kirjeldamiseks nimetust MTV generation. Need olid inimesed, kelle teismeiga jäi 80-ndatesse. Lääne noored, kes said oma hariduse ja maailmatunnetuse kätte muusikavideotest. Hair-metal-bändidest, trash-metal-bändidest. Metallicast ja AC/DC-st, nagu seisab Beavise ja Butt-Headi T-särkidel. Uuest elektroonikast, new wave’ist ja süntesaatoripopist. Päikseprillidega muusikutelt, kes sõitsid lahtiste autodega mööda Los Angelese mäekülgi looklevaid teid, tuul sasimas lokkis mullet’eid ja patšokkidega pintsakute pastelseid hõlmasid. Õlise kehaga rokkaritelt, kes viskasid puusadeni ulatuvaid kiharaid tuulde, ajades kitarre piinates päid kuklasse, taustal sähvimas välk. Lagedest rippuvad ketid helkimas tünnides põlevate lõkete paistel ja solistid nõksutamas kandasid vastu maad, pannes proovile oma vaakumpakendit meenutavate nahkpükste elastsuse. Madonna aelemas hotellilinade vahel, lauldes süütusest ja seksist, seksist, seksist. MTV põlvkonna jaoks oli see kõik liim, mis elutunnetust koos hoidis, ja tapeet, mis andis talle palge. (Kas see kattis ka midagi kinni? Ma ei tea, ma pole filosoof. Üleüldse – eesti keeles ei saa filosofeerida.)

Mina ei saanud MTV põlvkonnaga liituda, ühest küljest oma hilise sünniaasta tõttu (1984) ja teisalt sellepärast, et meil Eestis polnudki tükk aega MTV-d. Nägin Madonna ja Alice Cooperi videoid vilksamisi lapsena VHS-ide pealt, mis mu isa kuskilt läänest oli toonud.

Aga polnud hullu. Peagi toodi meile koju kaabel. Kel polnud raha, et satelliiditaldrik osta, said kaabli. (Sedapuhku TV-, mitte internetikaabli, eks.) TV-kaabel oli järjekordne voolik – ja väga hea voolik kusjuures. Ülioluline voolik. Rikkad võisid oma imelikes valgetest tellistest laotud villades ahnitseda satelliidipannidega taevakanaleid, kuni taevas oli kanalitest tühi. Vaesem rahvas paneelrajoonides jagas vennalikult, ütleksin isegi kommunistlikult, kaablivõrku, mille voolikuotsad ulatusid kenasti igasse kodusse, kus jagus veidigi rahakest ka meelelahutuseks.

Minu meelt lahutasid Saksa muusikakanalid Viva ja Viva Zwei, kust tuli saksakeelset räppi, mis oli kord imelik (Nana) ja kord särtsakalt põrpiv (Tic Tac Toe), meloodilisemaid Saksa soul-ballaade (Xavier Naidoo), Taani-Norra mullinätsupoppi (Aqua „Barbie Girl“), Itaalia europoppi (Eiffel 65 „Blue (Da Ba Dee)“), Inglise 2-step’i (Craig David) ja Saksa techno’t. Scooterit lasti kõvasti: „Fire“, „How Much Is the Fish?“ ...

Kokkuvõttes tuli sealt kõike uut ja head, mida maailma muusika- ja videotööstusel pakkuda oli. Nostalgilisemat kraami sai VH1 vahendusel ja üht teist jõudis näha ka Euroopa MTV-st neil viimsetel hetkedel, kui pop- ja räppstaaride plaadifirmad panid videoproduktsiooni alla huugama mäekõrguseid eelarveid ja reality-TV polnud veel täielikult kogu programmi üle võtnud. Aga siis tuligi juba eetrisse „The Osbournes“, tõsielusari, mis jälgis mööda villat ebakindlal sammul loivava ja justnagu dementsuse äärel oleva rokijumala Ozzy Osbourne’i ja tema pöörase perekonna kadestusväärselt hullumeelset igapäevaelu, ning juba hakkaski tunduma, et kellele neid muusikavideoid üldse vaja on, kui saame hoopis vaadata, kuidas staarid elavad.

Enne kui muusikavideod tähtsuse kaotasid, imesin neid voolikust igal vabal hetkel ning hommikuti kooli sõites vaatasin, kuidas bussiaknast paistvatel garaažiseintel virvendasid Busta Rhymesi videote ülisoojad värvid, mis mu silmamunades pärast teleri eest lahkumist meduusikombitsatena edasi ujusid. Ma elasin ja hingasin muusikavideoid.

Kaablipõlvkond.

Vahel toimus muusikakanalis selline asi nagu video esmaesitlus. Mõnel artistil tuli uus video välja ja see oli suur asi – ning meile näidati seda nüüd esmakordselt elus. Ja paari tunni pärast näidati jälle. Järgmisel päeval veel. Kuni video oli mul kaaderhaaval peas. Ma lindistasin videoid VHS-ile ja mõtlesin, et fuck, kui lahe see oleks, kui saaksin need kuidagi internetist arvutisse tõmmata. Pärast saigi, suure vaevaga. Mõnda. Kazaast näiteks. Mäletan, kuidas ma Tooli videoid alla tõmbasin ja neid oma Windows XP videokaustas hiirekursoriga silitamas käisin nagu merepõhjast leitud pärleid.

Meenutan nooremale lugejale, et pärast suurt pauku kulus YouTube’i leiutamiseni veel miljardeid-miljardeid aastaid.

Ma mäletan, kuidas mu süda kukkus ribide vahelt põrandale, kui nägin MTV-st esimest korda mulle seni tundmatu Islandi post-rock-bändi Sigur Rósi videot „Viðrar vel til loftárása“ („Hea ilm õhurünnakuks“), milles kaks põhikoolipoissi mängisid aegluubis jalkat, mattusid pärast värava löömist juubeldavate meeskonnakaaslaste alla ja suudlesid seal, kuni nad teolt tabati ning rebiti vihast ja segadusest möirgavate pealtvaatajate silme all teineteise embusest lahti. Ma mäletan seda tunnet, et „nüüd mu elu muutus natuke“.

Ma mäletan seda, kuidas valges elvislikus ülikonnas ja veripunaste lopsakate huultega PJ Harvey tõmbas elektrikitarril riff’e, paljas ülakeha hõlmade vahel välkumas, tissid peaaegu näha, korrutades mulle läbi tillukese kumera kineskoopteleri ekraani: „This is love, this is love that I’m feeling.“

Mäletan, kuidas ma kõrvetasin Placebo väga kehva kõlaga ei-tea-kus salvestatud B-pooli CD-toorikutele ja kirjutasin ilusale klassiõele MSN-is, kuidas „Teenage Angsti“ sõnad „Since I was born I started to decay“ räägivad minust.

Mäletan, kuidas ma tõmbasin kooli arvutiklassis diskettidele mänge, sest minul veel kodus netti polnud, ning ekslesin hallides katakombides, võideldes pimeduses väga ruuduliste luukeredega ning kuulates meie pere uhiuuest Philipsi muusikakeskusest klassivenna CD-lt kassetile ümber lindistatud Morcheeba „Big Calmi“.

Mäletan, kuidas Massive Attacki paks, tummine ja tontlik album „Mezzanine“, ilmselt kõigi aegade parim trip-hop-album, mu hinge paar kraadi tumedamaks värvis. Mäletan, kuidas 1998. aasta suvel Elvas puhates ja jalka MM-i jälgides nägin Adidase reklaami, mille taustal mängis „Mezzanine’i“ avalugu „Angel“, mis kõlas nagu isiklikult mulle suunatud sõnum lõpetuse inglilt.

Ja mäletan ka seda, kuidas ma keskkooli lõpu poole läbi veebruari lörtsi jälle Pärnu maantee Laseringi läksin, olles seekord veidi suurema summa kogunud, et osta Massive Attacki äsjailmunud album „100th Window“. Mõnes mõttes oligi see 2003. aasta album viimane CD, mille ma ostsin mõttega, et „nii ju kuulatakse muusikat“. Sest just sel ajal vallandusid interneti tulvaveed ja ühenduse kiirus läks normaalseks. „100th Window“ sobitus viimase CD-na sinna ajastuvahetusse imehästi, sest just sellest see album rääkiski: jälgimisühiskonna paranoiast, hinge digitaliseerumisest, geenide ümberprogrammeerimisest. See oli masinaks muutuva liha ulg.

„Don’t tell your man what you don’t do right. Nor tell him all the things that make you cry,“ laulab Sinéad O’Connor albumi esimesel singlilool „Special Cases“, mis tammub bassi raske kajaga määramatusesse, 21. sajandisse, kus inimesel on arvutit vaja võib-olla rohkem kui teist inimest.

Ma mäletan seda kõike.

See kõik oligi minu filosoofia, mida polnud vaja üheski keeles sõnastada. See kõik oli minu hingepide, mu pärimus. Ma ehitasin oma identiteedi üles laulusõnadele ja helisignaalidele, mida tulnukad saatsid mulle tulevikust Stroomi randa, viiekordse paneelmaja kolmanda korruse kahetoalisesse korterisse, kus elasime kuuekesi pead-jalad koos ema, õe, vanaema, vanaisa, onu ja koduloomadega.

Valdav osa muusikast, mida ma kuulasin, tuli väljastpoolt, s.t välismaalt, mitte siit, Eestist. 99% kirjandusest, mida ma keskkooli lõpus armastama hakkasin ja mida siiani loen, on tulnud väljastpoolt, mujalt, mitte siit. Ja 100% videomängudest, mida ma lapsest saati olen armastanud, on tehtud mujal. Keskkoolis bändi tehes kirjutasin laulusõnu inglise keeles, sest kõik tegid nii – ka kõik need päris Eesti bändid, keda ma igal nädalal „7 vapras“ esinemas nägin. Peaaegu kõik. Vennaskond ja Must Q olid eestikeelsed, aga Claire’s Birthday jällegi sõudis Britpop’i gigantide Oasise ja Bluriga ühes paadis. Eesti keeles oleks see väga kahtlaselt kõlanud. Nõudiski harjumist, kui Vaiko Eplik lõpuks eesti keele peale üle läks.

Üks mu klassivend ütles kord midagi sellist, et kui ta kunagi kirjanikuks hakkab, siis ei kavatse ta eesti keeles küll kirjutada, sest ta ei näe sel mõtet – keegi, s.t maailm, ei saaks ju eesti keelest aru.

Eesti keeles ei saa filosofeerida.

Mu signaalid on tulnud mujalt, pooled mu geenid on tulnud mujalt, isegi mu nimi on mujalt, aga lõppude lõpuks – teate, mis on kõige põnevam? Kõige põnevam on tõmmata need signaalid siia kokku, lasta need endast läbi ning saata siis välja enda oma. Üles kasvades elasin signaalidest, mida saatsid mulle tulnukad tulevikust. Kui nüüd järele mõelda, siis küllap oli see sellepärast, et ka mina olen tulnukas.

Eestlane on tulnukas.

Nii et laula aga, tulnukas. Räägi keeles, milles pole võimalik filosofeerida, keeles, mis ei jõua järele ingliskeelsetele muusikažanri määratlustele, keeles, milles pole mõtet kirjutada, sest „maailm“ ei räägi seda. Pilla paberile oma galaktlase grammatika, too kuuldavale oma imelik hääl. Teha loomingut tulnuka perspektiivist on lõpmatult huvitavam, kui olla algusest peale kõigile tuttav ja kõigi poolt aktsepteeritud.

Üllata maailma, tee suu lahti. Kui tulnukas kord filosofeerima kukub, ei saa enam keegi millestki aru. Aga uskuge mind – kõigil on jube põnev.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: