Arvustus. Luulemaastikud linnu, looma ja inimesega
Uus raamat
Mikk Pärnits
"Nemad ehivad sind"
Eesti Keele Sihtasutus (68 lk)
Mikk Pärnitsa debüüdist möödub tänavu tosin aastat. Kolme lühiproosakogu, noorteromaani, lasteraamatu ja lühipõneviku järel on tema sulest nüüd ka luulekogu ilmunud. Eesti Keele Sihtasutuse välja antud kogumik kannab pealkirja "Nemad ehivad sind" ja sisaldab ligi pooltsadat teksti, mis on jagatud nelja ossa (viimane sisaldab seejuures vaid üht, teosele nime andvat luuletust). Tekstide selline liigendus mõjub mõneti tinglikult, sest peatükkide piirid on hägusad. Luuletused moodustavad mõne erandiga kooskõlalise terviku, ent üksik pole tervikule allutatud, kõiki tekste kõlbab ka eraldi lugeda.
Eesti luule on olnud juba pikka aega valdavalt linnaluule. Pärnits jälle on tunnistanud, et linnatemaatika on talle vastumeelt[1] ning tõestab seda ka oma esikkoguga. Linna ei satuta teoses otsesõnu kordagi, tegevus toimub ikka ja alati maal, peaasjalikult metsikus, inimkäest puutumata looduses. Inimest pole siiski Pärnitsa luulemaastikelt pagendatud, vastupidi, inimene on neil peaaegu alati kohal ja mitte kui sissetungija, vaid täieõiguslik osaline.
Nimelt on "Nemad ehivad sind" ühtlasi armastusluulekogu. Lüüriline mina mõtleb oma armastatust ühenduses loodusega, lahutamatu osana sellest. Tihtilugu sulanduvad inimene (olgu siis lüüriline mina ise või tema armastatu) ja loodus nii ühte, et muutub raskeks nende teineteisest eristamine. Piir subjekti ja objekti vahel hajub ning lüüriline mina ja tema kaaslane saavad osaks kõiksusest. Armastus- ja loodusluule sümbioos on kõige täiuslikumalt esitatud luuletuses "hääl mes teevad virmalised sinu juustess’ kinni jäädes", mis kuulub kogumiku kaunimate hulka.
Autor kirjutab Facebookis oma avakogu kohta järgmist: "Püüdsin püüda hetke, jäädvustada jäädvustamatut."[2] See ei tähenda, nagu oleks "Nemad ehivad sind" vaid hetkeelamuste kataloog või kimbuke meeleolupilte – Pärnitsa luule on pigem nägemuslik kui muljeline. Korduma hakkavad motiivid ja kujundid ning nende tagant kumav ideede maailm lähendavad tema värsse sümbolistlikule luulele. Sümbolistliku kunstikontseptsiooniga haakub ka Pärnitsa arusaam luulest kui "elitaarse preesterklassi oskusest", mille mõistmine eeldab, et luuletajal (sõna, mis Pärnitsal tähistab nii luule kirjutajat kui ka sellest aru saavat lugejat) on "hinges mingi salajane meel, mis midagi ebaratsionaalsel tasandil mõistab".[3]
Looming avab Pärnitsa käsituses ukse "müütilisse, arhetüüpsesse sisemaailma",[4] hinge koju, kuhu tagasi jõudmine ehk millega kontakti saamine on tema järgi inimese ülim eesmärk. Ka värsikogu "Nemad ehivad sind" võib vaadelda kui proovi tungida sõnade ja nendega loodud piltide abil elu pealispinna alla, argise olemise taha ning lähemale elu tuumale, inimese (suuresti) teadvustamata algolekule ja sellest johtuvale ühiskogemusele, mitte üksnes kui luuletaja isikliku ilma peegeldust.
Erilise tähenduslikkuse omandab seeläbi just teose motiivistik. Ikka uuesti ja uuesti kohtame neidsamu kujundeid: uni, äike, tuli, suudlus, lind, kits, mets, vesi, vaikus jne. Pärnitsa luule haare on lai, maapõuest magma ja mulla mant liigutakse linnutiivul lausa kosmosesse välja, vaikse metsaaluse kohal laotub kõuekõminast rappuv taevas. Loodus on elu allikas, mis juhatab kätte tee kõrgemate jõudude ja täiuslikuma olemise juurde ning aitab subjektil (uuesti) maailmakõiksusega üheks saada: "sa leiad mind õunaseemnest, sa leiad mind mu unest / kui lendvalt linnult langeb sulg, see on mu mõte / kui lehm teeb "muu", siis on see minu, mu ja mu."
Nagu toodud näitest ilmneb, pole Pärnitsa luule sugugi alati surmtõsine. Tema värsside tundeskaala ulatub vaiksest mõtisklusest ekstaasini, melanhoolia seguneb ja vaheldub naivistliku elevuse ning õrna huumoriga. Tulemuseks on vahetu ja siiras luule, mis küll vahel mõne veidi kulunud väljendi taha komistab, kuid enamasti siiski värske ja omanäolisena mõjub.
"Nemad ehivad sind" on heakõlalise ning lihtsa, liigsetest epiteetidest ja viguritest koormamata luule kogumik. Üksikuid keele- ja kõlamänge leidub aga siingi. Küll hüüatab lüüriline mina: "maruluul, kihuta!", siis jälle vestleb öise taevaga: "kuule, ma sosistasin kuule". Autor ei mängi sõnadega puhtalt mängulusti pärast, ikka on tal nendega midagi öelda: "siug või suits sa? / minu ümber suikund magama // siis vulkaanina ma / liigun tasa // magmana".
Pärnitsa esikkogu sisaldab nii vabavärsilist kui ka rõhulist luulet, nii sise- ja lõppriimilisi kui ka riimita värsse. Tema luuletuste vormilise külje ainsaks konstandiks on tekstide lühidus. Pärnitsa luule on napp, vahel lausa miniatuurne. Mitmed kogumiku parimad palad kuuluvad just ühe- ja kaherealiste värsside hulka: "vaikne jõgi, kuhu sa mind voolad? / tapalavale või pulma, tulen tasahilju kaasa", "vari, vari, oota ööd“, "nuh, langev täht teeme võidu", "sinu vägivaldne süda // küll peksab ja lööb", "meekärjesüda, meekärjesüda, kus on sinu kuninganna?". Autor ütleb pigem liiga vähe kui liiga palju, mistõttu jäävad mõned tema luuletused vahel krüptiliseks, kuid venima ei kipu ega tüütuks muutu ükski.
Pärnits kirjutab Siim Sinamäe debüütkogu "2000 & 1G-d" arvustades niiviisi: "Luule peaks oma õiges vormis [---] inimesi puudutama. Isegi paberile pandud sõnad on nii tugevad ja elujõulised, et ulatuvad lugejani aasta, dekaad ja sajand hiljem. Loed ja mõtled, et luuletajat ennast pole ju füüsiliselt juures, aga tema seatud sõnad tekitasid tunde, nagu ta katsus sind just sealt, kust tuleb katsuda."[5] Õnnestus Pärnitsal oma avakoguga lugejat puudutada? Jah, õnnestus, vähemalt siinkirjutajat küll. Ajal, mil luule läheb aina enam proosa nägu ja on argiste, nii tüütult maisete sõnapiltide valitseda, on iga luuletaja, kes võtab iseendast kaugemale vaadata ning sügavamale inimese ja maailma olemusse tungida, kiitust väärt. Kas Pärnitsa värsid säilitavad oma jõu ja mõjuvad niisama sisenduslikult ka kümne või saja aasta pärast? Seda näitab aeg. Lootust igal juhul on.
[1] Mikk Pärnits, "Sinamäe jookseb viie aasta pärast Tartu maratoni" – ERR kultuuriportaal 5. VI 2017.
[2] Postitus: https://www.facebook.com/harra.parnits/posts/10155496165612871.
[3] Mikk Pärnits "Sinamäe jookseb viie aasta pärast Tartu maratoni".
[4] Mikk Pärnits, "Esimese keele otsinguil: keelel ja sõnal on teadvusele "maagiline" mõju" – Alkeemia 30. V 2017.
[5] Mikk Pärnits, "Sinamäe jookseb viie aasta pärast Tartu maratoni".
Toimetaja: Madis Järvekülg