Tamur Tohver. Suveöö unenägu
Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!
Täna õpime nullpunkti praktikat. See on kordades raskem ja igavam kui vaimustumine. See on... tegelikult sama, mis Marguse raamatus. Ainult vastupidi. Sest romaanile saabus punkt alles nüüd, aastaid hiljem. Täna vaatame korraks, mis on vaimustumise nõrgad küljed. Umbes kolm-neli aastat tagasi nimetati seda halvustavalt õhinapõhisuseks, loe teadmiste pinnapealsusele vaatamata valdkonnas tegutsemine. Tavaliselt raskuste ilmnedes sellised tegevused raugevad. Või saavad hoogu juurde, diletantism tuleb tihti rumalusest, õigemini selle mittemärkamisest. Usust, et tegutsen õigesti. Kahtluse ilmnedes korvan selle emotsiooniga.
Kui vaja, taganen religioossusse või poliitikasse või mõnda muusse abstraktsesse väljundisse.
Sada aastat on pikk aeg. Hiljuti leidis teaduslikult kinnitust fakt, mida joogid ammu teadsid. Et keha mälu on kõikehõlmavam ja pikem kui mentaalsus, mõistus. Oma isa ja ema sa pigem tajud, kui mäletad. Meenuta korraks: puu ringid, DNA kihid juustes, lihtsad füüsilised puudutused. Kõik salvestub. Laulud, tekstid, mantrad, ennustused. Ja samal ajal: prognoosid sageli mitte. Targad sõiduplaanid korrigeerivad end peatustes ise, vastavalt liikuri tegelikule edenemisele.
Sada aastat on väärikas. Kui palju on üks keskmine saja-aastane suitsusaun jõudnud näha ja kaasa elada! Saja-aastaseid riike on maailmas vähe.
Ainult suveööl juhtuvad asjad, mida päevavalgus ei kannata. Ilmnevad vaimud, haldjad ja deemonid nagu Shakespeare'il. Ilmnevad poolt ja vastu, toimib lummus, pooled vastanduvad ja põrkuvad... Ainult, et hommikuks on kõik läbi. Valitseb tasakaal.
Rootsi tähistab riiklikult ramadani. Helsingis likvideeriti maidan. Slaavi pärg või Laulupeo kava? Demograafiline raport, getostumine... Läbi aegade on öeldud: relva olemasolu kutsub esile vägivalla. Ma ei tunne neid plahvatuslikke teisest rahvusest äärmuslasi. Ma ei taju äärelinnades vihapilve. Ma tunnen hoopis hoopis teistsuguseid eesti venelasi näiteks. Ja vähe sellest: olen neid tundnud ka eelmise Eesti ajal. Praktiliselt iga teise asja kohta on tänaseks püstitatud pigem vinguv küsimus: oleks 90ndate alguls seda teadnud! Mis siis olnuks, oleksite tanke pärgadega vastu võtnud nagu 40ndatel?
Kui helis on kõik pikka aega olnud kõrgkunstiline klassika või buustitud bassiga, muutub kõik ühtlaseks tapeediks. Sotsiaalmeedia pakub otse- buusti oma uudist. Pisitasa sigineb nüristus. Suveöö unenäo lummusest jääb pohmell.
Vaheküsimus: mis sai maadehangeldajast poliitikust, kes süüdi mõisteti? Selline vahva väike ümmargune sõbralik ja ohutu mees oli. Kas keegi mäletab teda, teab, kuidas tal läheb? Aga kultuurirahastu juhist, kes miljonid kasiinosse tassis ja nüüd pisitasa tagastab, kuni elab? Ee- mul on ausalt öeldes küsimus: tuleb siis balti raudtee või ei tule? Kesse vastaks? Vingeim vandenõuteooria on laboris kasvatatud lihasööjabakteriga endise poliitiku nakatamine. Nagu 80ndatel hoiatati inimesi ameerika agentide eest, kes võisid sind rinnamärgi nõelaga katku torgata.
Laps märkab õhupalli, kerge puutega hoiab seda õhus, see lendleb muinasjutuliselt... kuni laps tüdib ja pall langeb. Lebab ja lõtvub ja tõmbub kortsu.
Venemaal pandi tuntud teatrilavastaja vangi, sest väidetavalt 2012. aastal toimuma pidanud "Suveöö unenäo" lavastust ei toimunud, raha omastati. Lihtsalt tuldi koju järgi ja viidi otse vangi. Seda levitas nii sotsiaalmeedia kui sain ka näitkes otse kirjakasti Venemaa teatrikriitikute ühiskirja.
Võimule ei loe, et lavastus toimus, oli nomineeritud, et seda käis vaatamas palju inimesi ja et on säilinud plakatid, videod jms. Seda kõike saab väidetavalt fabritseerida. Isegi see ei loe, et seda on 2012. aastast järjepidevalt mängitud Gogoli keskuses ja välismaal. Et seda plaanitakse uuesti mängida juulis. Natuke meenutab Kenderit juhtumit, mis? Natuke meenutab natüürmorti "Paju, vana mees ja politseinik"?
Inetumalt ei oleks enam saanud. Väikses kogukonnas levivad kõik head uuendused kähku ja efektiivselt. Kahjuks ka kõik halvad käitumismallid. Sallimatus, klammerdumine, hirm ja eelkõige teadmatus homse ees.
Sa lood ise oma maailma. Oma kirjutiste, oma raportite, oma ülespuhutud teadjaliku hoiakuga.
Sa põhjustad ohtralt kannatusi, endale ja teistele, ise seda märkamata. Olles kommentaator ja teadjamees, uudislooja või sotsiaalmeedia ilukirjanik. End sõltumatuks nimetades plähmid tegelikult lihtsalt ringi, olles võimetu protsesse muutma või julgemata neisse isegi sekkuda. Kõige spetsialist riigikogus või ringkonnakohtus. Aga ka vaimses või vaimulikus kogukonnas, seksuaalvähemuste hulgas.
Aga see salvestub. Keti lõpp, see mõisa köis, kes lohiseb, on see vana mees, see paju ja see politseinik. Isiklikult, igaveseks. Nemad seda kõike aga ei alustanud. Nii et sotsmeedia ilukirjanikud, kas ei oleks ehk selle tunni võrgus kommimise asemel võinud veeta seal sündmuskohal? Veel parem ja veel varem- teha iga päev endast oleneva, et selline hoiak-mõtteviis elujõuliseks ei muutuks?
Nullpunkti praktika on laiemalt öeldes kaotatud järje. Vaataja saalis ei tea, et näitleja tegelikult ei mäleta teksti. Ta ei märka auku ses reas ja loogikas. Näitleja aga puhkab hetke, kogub end ja korjab tekstijärje üles. Vahel ei märka seda isegi partner. See on omaette kunst, kuid õpitav.
Sa ei pea kogu aeg midagi tegema.
Ei pea olema alati käsi elu pulsil.
Vahelduseks oota.
Parim viis lasta asjadel korralduda on oodata, kuni vaenlase laip mööda ujub. Ja ta ujub.
Targad sõiduplaanid korrigeerivad end peatustes ise, vastavalt tegelikule edenemisele.
Akna taga on karjuv jalgpallitreener asendunud tantsupeo harjutusega.
Mis sind tegelikult takistab?
Toimetaja: Valner Valme