Ivar Leimus. Eesti hobune - strateegiline kaup keskajal
Tuna 75. numbris ilmunud artikli tutvustus.
Hobune oli keskajal peamine töö- ja transpordivahend. Liivimaa allikate põhjal võib hobused hinna järgi tinglikult jagada 3-4 gruppi – odavad, keskmise hinnaga, kallid ja väga kallid. Odavahinnaliste hobuste seas prevaleerisid töö- ja veoloomad, kuid leidus ka reisihobuseid, seda küll peamiselt alamat klassi sõitjate tarbeks. Keskmisse hinnaklassi kuulunud hobuseid kasutati peamiselt reisimiseks. Ka kallimate ratsudega sõideti nõupidamistele- läbirääkimistele, kuid sel juhul istusid sadulas juba linna eliiti kuulunud härrad. Ent niisugune loom kõlbas ka kingituseks mõnele väärikamale isikule. Peamiselt liikusid kallimad ratsud siiski aadlimeeste ringkonnas. Kõige kallimaid hobuseid, kelleks valdavalt olid täkud, kingiti eriti kõrgetele persoonidele, kuid neid tarvitasid ka aadlikud.
Paiknemine lääne ja ida kultuuriruumide kohtumisjoonel tegi Liivimaa hobused strateegiliseks kaubaks. Seetõttu püüdsid võimud nende väljavedu igati piirata ja reglementeerida. Eksportida lubati vaid odavamaid hobuseid, ärevatel aegadel keelati nende vedu idapiiri taha täiesti.
Säilinud allikad lubavad rekonstrueerida hobuste Liivimaalt väljaviimise korra. Pärast hobuse ostmist pidi venelane ilmuma sellega Tallinnas kas ordukomtuuri või linnusekomtuuri, Tartusse piiskopi drosti ja raefoogti ette. Ametnik andis venelasele tõendi, milles oli kirjas, kust hobune pärit, mis ta maksab ja mis on venelase nimi juhuks. Tõendile löödi märk (teken), mille tarbeks oli eriline tempel. Teenus, mida mööndusega võib ka tolliks nimetada, maksis veeringu. Piirilinnas Narvas pidi venelane tulema foogti või lossikomtuuri ette ja hobuse koos tõendiga ette näitama. Ainult Narva ametimeestel oli õigus hobuseid maalt välja lubada. Edasi viis keegi väljasaatja/üleviija venelase koos hobusega üle piiri Venemaale. Selle eest tuli talle anda Vene hõbemünt – denga.
Toimetaja: Kaspar Viilup