Arvustus. Ülisünge retk, aga ilus ka
Uus raamat
Sergei Lebedev
"Unustuse piir"
Vene keelest Matti Piirimaa
Ajakirjade Kirjastus
317 lk.
Üldiselt kipub olema nii, et looduskirjeldused on üks tüütumaid osi raamatutes. Mis see mulle ikka annab, et lilled õitsesivad kangeste ja nende magus lehk lehvis kaugele, kumb väga kaunis tunda oli, ehk see küll suurem asi ei olnud.
Või kuidas see vana naljavend ja õelutseja Bornhöhe kirjutaski.
Mõnikord küll tabad end mõttelt, küll mitte raamatus, aga pigem filmis, kus väga ilusad inimesed väga ilusal kaugel ajal väga ilusas kohas väga ilusates riietes otsatult ilusat juttu ajavad, et: aga sääsed?
Nojah, ei taha õelutseda.
Siin raamatus on loodus aga imelikul kombel täiesti omal kohal. Täiesti elus ja loo tegelane.
Et seda ära jagada, peab, kuigi autor täielik venelane, peast ja jalust üsna eestlane olema. Vaadakem endale otsa. Kõige pikemate ja läikivamate küüntega beib oskab üsna tõenäoliselt kanu sööma kutsuda. Kõige peenem klubiinimene saab hakkama lehma kojuvedamisega. Meil kõigil, olgu või frakid seljas, on ülimalt kolmandas põlves ikka korralik sõnnik varvaste vahel. Maarahva värk. Pea kõigil on või olnud kuskil külas sihuke vähe imeliku jutuga vanaema. Või suvilas, kus kästi keset tundmatuid tüütuid sitikaid sõstraid korjata – ma parem võtnuks vihmaga kartuleid.
Siin algab kõik sügava Sarmaatia loodusest, liigub vene nõukogude suvilaellu ja aegapidi, isegi justnagu vähe igavalt, läheb suguvõsa, minevikuotsingu, ajaloo looks. Noorus paljajalu ringi lippamise ja sügisese pöörase moosikeetmisega. Kummaline vanamees naabriks. Kes on küll pime, aga teab, kuuleb, jah, võib öelda küll, näeb kõike. Sulandub muhedal moel naabrite ellu, selliseks toredaks tubliks vanaisaks.
Kel on midagi varjata. Nagu nõukaajal oli. Kõigil oli midagi varjata. Päritolu, kasvõi, et su nimi on kunagi olnud Punasel väljakul samba peal. Rahaasju niikuinii. Sidemeid ja tutvusi. Igaks juhuks, et mine sa tea. Kop-kop, kes mäletab.
Noormeest ehk minajutustajat jääb teine Taat, nii seda vana kõik hüüavad, painama. Et mis mees ta õieti oli. Nagu mõnus, aga midagi sünget hõljus ümber pea. Kasvab poiss, saab meheks, ega muud, kui tuleb minna Kaug-Itta, kust taadu tulnud oli, kohapeal järgi küsida. Kuigi tõenäoliselt ka seal luisatakse. Natukene ikka.
No ja läheb lahti selline teekond läbi Venemaa. Kus muidugi juhtub igasugu vapustavaid ja uskumatuid asju, võimalik vaid Venemaal. Aga, tõesti, veel kord hämmastudes, looduskirjeldused on vägevad ja huvitavad lugeda ka.
Kohapeal, mida seal ikka arvata oli. Vangilaagrid, kontide peale rajatud teed, uraanikaevandused, kurjad legendid ja muidu „Laul Nõukogude aatomist”. Sünge, aga kaunilt kirja pandud lugu, kus ei tea, kumb on hullem, plehkupannud vang või seltsimees miilitsakapten.
„Unustatud luukerede karavan ulub jäärohelises kuuvalguses,” nagu ütles Tont „Muumitrollis”.
Toimetaja: Valner Valme